Inimene on ka laps

Eva Koff

Kui küsin oma 13aastaselt tütrelt, milliseid lasteraamatuid ta peab oma lemmikuteks, vastab ta: „Astrid Lindgreni raamatuid. Need on nii head!”. Hetkeks tunnen südames torget, et mu laps ei nimetanud mõnd eesti autorit, aga siis mõistan: Sipsik, naksitrallid, Ernesto küülikud ja onu Ööbik on jäänud lasteaia lõpu- ja kooli algusaastatesse, Lindgreni lood aga haaravad teismelistki. Kalle Blomkvisti 13aastase maailm on põnev üheksasele ja neljateistkümnesele, onu Ööbik aga peab ootama aega, mil mu tütar kord oma tütre voodi ääres unejuttu loeb ning selle värvika tegelase uuesti avastab. Aga siiski, midagi peab olema veel: mööduvad aastakümned ja ikka Lindgren! Kapsaks loetud Lindgren: kui päev Bullerbys algab toredasti, ei tähenda see, et ta ei võiks veel toredamaks minna! Pipi julgus ja soe süda. Tjorveni saareelu, laste sõprus, aga ka neiu ja noormehe armastus, mis puhkeb sealsamas, laste silme all, ja väike Jocke, kellel tuleb surra. Vendade Lõvisüdamete habras muinasjutusild, mida mööda juhitakse lugeja inimese surma juurde, veelgi kaugemale, lapse surma juurde ... Mis on nende raamatute aastakümneteks ja ehk isegi sadadeks laste lugemislauale jäämise saladus? Margareta Strömstedt kirjutab nii: „Lapsepõlv on Astrid Lindgreni kirjandusliku loomingu eeldus. Ta oleks justkui terve elu jätkanud elamist lapsepõlves. Seal liigub ta kergelt ja takistamatult, ronib üle kõigi aedade, kogeb samu tundeid, taaselustab fantaasiaid, elustab unenägusid – ka keelatuid. See, kes järgneb talle lapsepõlvemaailma, ei kohta ühtki takistust. Uksed avanevad, sest midagi ei ole varjata. On olemas võtmed, mida tohib proovida, on olemas lõngad, mis on valmis kerimiseks.” Lindgreniga on lihtne tunda lähedust, sest ta ei kirjuta täiskasvanuna lapsele, kes on temast väljaspool, ta läheb tagasi oma lapsepõlve, elab ja seikleb seal ning tunneb just neid hirme ja rõõme, mida ta sealt leiab. Enamgi veel: ta ei lähe mitte tagasi lapsepõlve, vaid avab endas lapsepõlve laekad. Lapsepõlv on üdi, mis on inimeses sünnist surmani. Peale selle, et inimest nähakse teatud east peale täiskasvanuna, ei tohi unustada, et ta on ka laps. Oma elupäevade lõpuni.

Unustamine

Kas igaüks oskab endas need lapsepõlve laekad üles leida ja avada? Kes kirjutab lastele, peaks seda oskama ja suutma. Kuidas teisiti kirjutada „lugejaskonnale, kes suudab luua imesid,” kui kasutada Lindgreni väljendust.

Ometi õhkub paljude lasteraamatute ridadest kirjaniku soovi kirjutada lastele, kes on veel väiksed ega tea pooli asjugi. Lastele, keda tuleb ennekõike õpetada ja kaitsta, valides hoolikalt sõnu ja mõtteid, sõeludes neist välja vaid lapsepärased ja lapsele sobivad. Omaenda lapsepõlve laekad ununevad. Nii võib juhtuda, et täiskasvanu tutvustab lapsele lapsepärastes jutukestes võõraid maid, jälgides hoolega, et info oleks turvaline. Kaduma läheb kirg ja seiklus, mis elus käib kaasas kõige uuega. Või lahutab täiskasvanu lapse meelt lugudega, millel ei näi olevat muud eesmärki, kui et lapsel oleks lõbus ja et ta ei vahetaks raamatut arvutimängu vastu. Või otsustab täiskasvanu kirjutada luuletuse ja teha ajupesuohus lapsele selgeks, et asjad on meie kaasajal siiski nii, et Jumalat ei ole olemas ja tõde peitub hoopis raamatutes ja teadusartiklites. Ta otsustab selle programmilise luuletuse teiste seast esile tõsta suurtähti kasutades.

Mis siis sellest, võiks öelda, täiskasvanu ju ongi lapsest kogenum. Selles on oma tõetera, aga on kurb, kui lasteraamat on kirjutatud suunaga ülevalt alla, tugevama positsioonilt, andes mõista, et vähemad kogemused tähendavad vähemat inimest ja lapsele mõeldud raamat ei peagi olema tõene, aus ja kirglik. Piisab vähemast, sest laps on ju veel väike. Lindgrenil on aga Margareta Strömstedti sõnul „lapsed alati subjektid, ja lugu jutustab sellest, kuidas nad leiavad endas jõudu toime tulla väljaspool ja iseendas peituva halvaga, nad õpivad eesmärke saavutama omaenese julguse, elutahte, naeru ja rõõmu abil”. Ja veel: „Ta läheb sealt kaugemale, kus teised lastekirjanikud peatuvad ja kõrvale keeravad. Ta murrab tabu, võtab lapsed käekõrvale ja viib nad kõige keelatumasse paika – manalasse. Ja kogu aeg suudab ta hirmu, kartust ja pateetikat tasakaalustada huumori ja argipäevase jutustamislaadiga, mis tekitab lähedased suhted ja laseb lapsel end turvaliselt tunda. Astrid Lindgreni loodud maailmas on kõik tunded vabad ja tugevad.

„Nuta, lapsuke,” ütleb ta, „nuta nii palju, kui jõuad! Ja naera veel rohkem!””

Just sellist ausat ja austavat suhtumist lapsesse igatseksin rohkem ka uude lastekirjandusse. Väikese inimese armastus ei ole väiksem kui suurel, surmahirm kahvatum kui täiskasvanul, läheduseigatsus lahjem kui tädidel ja onudel. Miks siis ei võiks neist lastele kirjutada?

Paljusus

Lastekirjandus ei olegi ju lastekirjandus, vaid kirjandus. Ja kirjanduse, nagu mis tahes kunsti teeb rikkaks just paljusus, eripalgelisus. Lindgrenil oli käia oma tee ja ta võttis selle käia lapse kõrval, pisike käsi tema suuremas ja tugevamas peos. Seda kätt ei lasknud ta kordagi lahti. „Lindgren on läbi ja lõhki laste kirjanik. See muudab ta ainulaadseks, kuid ühtlasi kaasnevad sellega piirangud. Ta ei hooli oma täiskasvanud lugejatest. Kohe esimesest leheküljest peale otsib ta silmsidet lastest lugejatega ega lase neid kunagi silmist. Just seepärast on tema jutustustes kohti, mis meeldivad üksnes lastele ja jätavad täiskasvanud lugeja saatuse hooleks,” kirjutab Strömstedt. Aga Astridi tee ei ole ainuvõimalik tee. Mõelgem näiteks Tove Janssoni peale. Tema raamatutes on kihiti laotud laste ja täiskasvanute maailmad. Laps loeb raamatust välja oma tõe, täiskasvanu oma. Muumitrollide hingeelu nüansid, mis on sügavuti mõistetavad vaid täiskasvanule, ei tee lapsele raamatut vähem põnevaks. Miks armastas üks koduvana üle kõige vaikust? Mis teda lõbustuspargis töötades väsitas ja kurvastas? Ehk ei saa iga laps sellest aru, ehk ei esita ta endale seda küsimustki. Aga ta mõistab, et koduvana on kurb, ta elab kaasa sellele, kuidas koduvana loob raskuste kiuste oma Vaikuse Pargi, kus tohib olla lõbus, aga käratsemata.

Lastekirjandusse mahub väga eripalgelist: mahuvad kolm naksitralli oma värvikate isiksustega, Viivi Luige luuletused lastest, kelle emad on läinud kaugele unenägude maale, kust nad alles hommikul tagasi tulevad, mahuvad Sirli ja Siim oma saladustega, Käru-Kaarel oma raske vanarauakäruga, Ernesto kõigi oma küülikutega ja eestimaine Buratino, mahuvad Trulli tantsivad värsid ja luuletuste-onu Heino, onu Ööbikust rääkimata, ja ootamatult kapist leitud Jüri Parijõe lood vana aja lastest ja roostevaba mõõk, kusagilt piiluvad pahupidi puhkuse Roosimemm, Härra Lind ja igivärske Sipsik, kes ei näita üles vananemise märke, vaatamata mööduvatele kümnenditele … See elav kirjandus on kui aina paisuv ja pulbitsev hiigelkera, mis koosneb värvikatest isiksustest, võimsatest tunnetest ja pakilistest küsimustest, mis ei kaota oma tähtsust niikaua, kuni on olemas inimene.

Karakterid

Nagu kirjutab Krista Kumberg ülevaateartiklis 2010. aasta lastekirjanduse kohta, tunnen minagi, et igatsen uude lastekirjandusse rohkem meeldejäävaid karaktereid. Ma igatsen uue Kunksmoori, uue Aadu ja Taaniel Tina järele, uue Sammalhabeme, uue Roosimemme, uue Sipsiku ja Agu Sihvka järele … Ma ootan, et sünniks tegelane, kes elab üle mitmeid põlvkondi ja viib oma maailma kaasa meie praegu veel sündimata lastelaste ja lastelastelaste juurde. On tore lugeda vahvatest seiklustest, aga oleks veelgi toredam, kui neis lugudes tegutseksid originaalsed ja põnevad karakterid, kes annaksid sündmustele isikupärase tähenduse ja värvi. Milline võiks olla tänapäeva Sipsik? Mida ta mõtleks, kui ta kotis limonaadipudelite vahel mereranna poole sõidaks? Mida ta näeks, kui ta katuseluugist linnale vaataks? Missuguseid mänge ta koos lastega mängiks? Mida ta tunneks, kui ta taksosse unustataks? Kas ta jõuaks Anu juurde tagasi? Kas taksojuhil olekski aega ta Anu juurde tagasi viia …?

Tegelasi luua on imetore. Mitte imelihtne, just nimelt imetore. Elada ühe tegelasega koos ja lasta tal küpseda nii kaua, et ta hakkab ise tegutsema, oma elu elama. See nõuab veidi aega ja pingutust. Nagu Mardil läks Sipsiku õmblemiseks tarvis mitut päeva ja tervet kamalutäit kannatlikkust, läheb aega ja jaksu tarvis ka kirjanikul, kes otsustab lisaks toredale loole kirja panna ka meeldejäävad ja elavad tegelased. See pingutus on vaeva väärt. Lapsed oleksid tänulikud.

Huvi

Kuidas sünnib värvikate ja elavate karakteritega lapsi haarav lugu? Raamat, mis on aus ja tõene, mis ei alahinda last kui inimest, vaid astub julgelt tema juurde ja võtab tal käest kinni. Elus on rõõmu ja nalja, valu ja kadedust, ilmajäämist ja suurte unistuste täitumist – kõigest sellest saab kirjutada ja lugeda, selle üle mõelda ja selle kohta küsida. Ja leida ehk lugedes mõne vastusegi.

Selline raamat võib sündida, kui kirjutaja tunneb huvi lapse vastu. Lapse vastu iseendas ja enese kõrval. Kui ta näeb, mis on lapsele tegelikult oluline, ega piirdu üldlevinud arusaamaga sellest, kuidas peaks üks korralik lasteraamat välja nägema, millest ja millistes piirides jutustama. Sest kummaline küll, lastekirjandusega on nii, et kõik teavad, milline see peaks olema. Kui kirjutada 10aastastele surmast ja armastusest, võidakse öelda: „Algklassilastele sellistest asjadest ei kirjutata, vara veel!”. Kui kirjutada mitmetele tõlgendustele avatud lõpuga noortenäidend, manitsetakse: „Üks hea noortetükk peab kandma konkreetset sõnumit. Vara veel mitmetähenduslike lõppude jaoks!”. Millegipärast ei kuule selliseid hinnanguid nn täiskasvanute kirjanduse kohta. Kas me ütleme Elo Viidingu proosapoeeme lugedes „Ei, see pole ikka see, 35aastastele naistele tuleks kirjutada teisiti!”? Kas hurjutame Andrus Kivirähka: „Keskealistele härradele-daamidele pole vaja kirjutada selliseid teoseid! Neid huvitavad hoopis teised teemad?”

Aga kas pole nii, et lastekirjanduselgi on õigus olla nii- ja naasugune, kui ta on vaid hea ja päris?

Juhan Saare lasteraamat „Mäng” lõpeb siis, kui üks mäng saab otsa ja Karoliina koer Panda ei räägi enam …

„Aga Panda ei vastanud. Ja Karoliina sai imeselgesti ja imekohkunult aru, et üks mäng oli lõppenud ja Panda ei räägi enam mitte kunagi ühtegi sõna. Vähemalt selles mängus küll mitte.

„Ma pean,” mõtles ta pingutatult. „Ma lihtsalt pean uue mängu välja mõtlema.” Ja ta pistis näpu suhu, et oleks kergem mõtelda, ja hakkaski mõtlema.”

Kas nii tohib üks lasteraamat lõppeda? Mäng oli olnud ju nii tore, tundunud lõpmatuna? Panda oli olnud ju Karoliina parim sõber …?

Jah, nii tohib üks lasteraamat lõppeda. See lõpp on ilus, ja natuke valus.

Kas lastele tohib kirjutada lapse enda üksindustundest? Näiteks nii, nagu teeb seda Viivi Luik luuletuses „Tuba”:
 
Kapis on ema pluusid,
isa lipsud ja kindad.
Laps aga kapis nuusib
ja kapi lõhna hingab.
 
Üks ilus kleit ei luba
last pidule kaasa tulla.
Suurte elu täis on tuba
ja uni ei taha tulla.

Kas Mary Poppins tohib raamatu viimasel leheküljel ära lennata ja enam mitte kunagi tagasi tulla?

Eakohasus

Mõnikord tundub, et eakohasuse nõue võib kirjanikule mõjuda pärssivalt. Loomulikult ei kirjuta me nelja-aastasele samamoodi kui 14-aastasele. Aga vahel jääb lasteraamatu puhul teravalt silma selle väeti ja justkui jõuga lastele „söödavaks” hakitud sisu, eriti kui see on kõrvuti visuaalselt kõneka kujundusega. Vahel on kujundus koguni nii inspireeriv, et laps mõtleb piltide juurde ise hoopis julgema loo ja jätab kirjaniku kirjapandu kõrvale. Eakohasus ei tohiks meile ülemäära muret teha, küll aga peaksime märkama, kui meie laste lugemislaual on halva keelekasutuse ja tühja sisuga raamatud. Ma ei karda lugeda oma kolmeaastastele ei „Naksitralle”, „Pipit” ega „Üle linna Vinskit”, kuigi nad ei kuulu sihtrühma. Kummalisel kombel jäävad nad head lugu alati kuulama ja kui väsivad, siis jooksevad mängima. Lapsed hoomavad head teksti ja tunnetavad, kui tekst on tühi ja koosneb vaid püüdlikest sõnakõlksudest. Väikesed armastavad ka luulet ja naudivad selle rütme ja kõlamänge isegi siis, kui nad luuletuse tähendust veel ei mõista. Isegi väikelasteraamat ei pea olema pingutatult „roosa”. Küsisime oma kolmeaastaselt pojalt, milline on tema arust hea lasteraamat, ja ta vastas kindlameelselt: „See peab olema natuke õudne ja natuke rõõmus”.

Lähedus

Kõigil mu lastel on olnud õnn omada üht imelist kasvatajat, kes on väga pikka kasvu. Ma ei ole kunagi näinud, et see kasvataja lastega rääkides maha ei kükitaks. Alati kükitab ta lapse juurde ja alles siis räägib temaga. Nii ta näeb, mida ütlevad talle lapse silmad. Usun, et ta isegi ei mõtle kükitamise vajalikkusele, ta lihtsalt tunneb, et „kõrgustest” lapsega rääkida ei saa. Samamoodi tuleb kükitada lastekirjanikul. Sest kuidas muidu näeks ta lapse silmi ja saaks sealt välja lugeda, mis toimub tema mõtetes ja hinges? Huvi lapse vastu peab olema, aga peab oskama ka kükitada.