Intiimsus ja ausus

PEETER HELME

17. III kirjanduslikul kolmapäeval ?Kuningat otsides? alustasid Ivar Sild ja Liisi Ojamaa (ilma eelnevalt välja kuulutatud, ent bussist maha jäänud Aidi Vallikuta) tõepoolest kuninga otsimisega. Vaheldumisi loeti ette programmilisi valgel hobusel kuninga ootamise armastusluuletusi, mis aga järk-järgult, kuid loogiliselt teema edasi arenedes kuninga ootamisest kaugenesid. Ivar Silla luules tugevnesid järjest sotsiaalsed momendid, mis oli mõneti naljakas, sest sügavalt isiklik põimus selles läbi ühiskondlikuga, mis võib-olla küll isiklikku elu mõjutada suudab (nt. tööorjus), ent mitte vice versa. Ometi oleks ka vale öelda, et sellel pole romantilise armastusega midagi pistmist. Kui peame kellast kellani rügama, jääb armastuseks vähe aega.

Siit üks teine lõbus moment: kui enamasti oodatakse naispoeetidelt õrnu õhkamisi, siis koosluses Sild-Ojamaa see päris nii ei olnud. Eks mängis siin oma osa ka Liisi Ojamaa rõhutatult tramp välimus, aga tema luuletustes oli üleüldse suurem ja tõsisem püüe oma siseilma visualiseerida, tunnetele ja mõtetele nime leida. Ivar Silla luules seda pole: ta räägib lapseliku siirusega hommikusest erektsioonist, püherdamisest puhaste linade vahel ja laulab serenaadi oma kuningale, kelle printsess ta on. Võib-olla just see siirus ja vahetus lõigi fooni, miks Ojamaa tundus võltspaatosliku, kohati ärritavalt noor-ja-popp-olla-tahtvana oma laulusõnu meenutavate reakorduste ja osalt ingliskeelsete pealkirjadega? Ei tea, aga vaatamata tüütuseni äraleierdatud homo olemise kuulutamisele, samuti ka tõsiasjale, et nii mõnegi luuletuse põhjal jäi kõrva kriipima tunne, et tegu on verivärske, toimetamata ja läbilugemata tekstiga, tõusis Ivar Sild oma hinge tõeliselt avava poeedina Liisi Ojamaast palju tugevamalt esile. Kuid teisalt toimis selline kooslus musta laega hämara saali pro?ektorivalguses just hästi, tekkis kakskõla, millest loodetavasti leidsid üht-teist nii ühe kui teise luuletaja loomingut hindavad kuulajad.