Istung jätkub ehk kuidas me Marimaal käisime

Maarja Kangro

Ülestähendusi X soome-ugri kirjanike kongressilt, mis peeti Joškar-Olas 10.–13. septembrini. Tšavainuri külas Marimaa idaosas asub mari kirjanduse looja Sergei Tšavaini majamuuseum. Kõiki kirjanike kongressi üritusi saatis korralik miilitsajärelvalve, sõidul maale liikusid meie bussid kolonnis, mida juhtis tee keskel sõitev miilitsaauto, kes sundis kõiki vastutulijaid sõitma mööda teeperve. peeter helme

Need siin on soome-ugri üritusse tõsisemalt pühitsemata inimese märkmepudemed, mida ei tohiks võtta aruandena. Ehk lasevad need siiski aimata, mis masti üritus oli Joškar-Ola kongress ja kuidas õhk Marimaal liigub.

 

Intro: delegatsioon ja rong

Esmaspäeval, 8. septembril läheme Balti jaamast teele delegatsiooniga, kuhu kuuluvad peale allakirjutanu Peeter Helme, Mihkel Kaevats, Indrek Koff, eesti filoloogia tudeng Anni Peedisson, udmurdi tõlkija ja luuletaja Muš Nadi, kirjastaja Riho Rajand, kelle Kirjastuskeskus on misjonärlikult välja andnud terve hulga soome-ugri luulet; kunstnik Piret Räni, kes on need luuleraamatud kujundanud; Soome-ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni juhatuse liige, prantsuse polüglott Eva Toulouze ning assotsiatsiooni president Arvo Valton ja tema abikaasa Tiina. Lisaks on meiega kaasas prantsuse noormees Sébastien Cagnoli, kes on mitu aastat õppinud komi kirjandust (prantslased on väikeste soome-ugri keelte saatuse suhtes üllatavalt optimistlikud).

Minu ja Anniga sõidab ühes kupees Maardu meremees Vitali, kes paneb juba Tallinna piirides dressid selga ja sussid jalga ning kinnitab, et nõukogude ajal varustas Moskva Baltikumi mitu korda paremini kui Venemaad: „Tahtsite traktoreid, saite, samal ajal jäid Venemaal kolhoosid kõigest ilma”. Ta küsib retooriliselt, miks Soome õitseb, ja vastab: „Sest soomlased oskavad Venemaaga läbi saada: ostavad Venemaalt metsa, teevad sellest paberit, ja majandus õitseb.” Narvas tõstetakse Vitali rongi pealt maha. Ta on Venemaa kodanik ega osanud arvata, et üle piiri ja tagasi pääsemiseks peab Eesti elamisloaga inimesel kaasas olema ID-kaart.

Veedame pool päeva Moskvas ja pildistame „vene imesid”, õhtul rongis räägivad Eva ja Nadja oma käigust ajakirja Literaturnaja Rossija toimetusse. See olevat soome-ugri kirjanike kohtumispaik, kus valitseb seda laadi suurvene ideoloogia, mis peab paljurahvuselisust Venemaa rikkuseks. Minus ärkab südametunnistus ning hetkedel, kui me ühist kultuurset puhkust ei arenda, loen ma läbi hunniku soome-ugri luuleraamatuid. Valton on neid meile kõigile kilode viisi kaasa andnud: vaja autoritele transada.

 

Kolmapäev: Joškar-Ola, koolid ja Tšavain

Rong maade delegatsioonidega jõuab Marimaa pealinna Joškar-Olasse, mis jääb Moskvast rohkem kui 800 kilomeetrit itta kell 7.30. Kõleda külma käes võtavad meid vastu õhukestes rahvarõivastes tüdrukud, kes pakuvad hiiglaslikku leivakakku soolaga. (Rahvarõivaste, leiva ja soolaga tervitatakse meid sealtpeale vaat et igal pool: koolides, muuseumides, restorani lävelgi.)

Pärast hommikusööki jagatakse meid gruppidesse: tähtsamad tegelased saadetakse ülikooli, meie noorem delegatsioon jagatakse laiali kahte rahvusklassidega [natsionalnõje klassõ] gümnaasiumi. 14. keskkoolis räägib direktriss esmalt, kui palju neil on medaliga lõpetanuid ja konkursside võitjaid, siis antakse meile 3. klassi mari keele näidistund. Kaunis õpetajanna valges pluusis marimotiivilise lipsuga (punane tikand valgel taustal) räägib lastega pikalt mari keeles, öeldes sekka vaid „tak” ja „požaluista”. Keeleharjutused aga on tasemel „Patšaš – eto etaž” [see on korrus] ja „Omsa – eto dver” [see on uks]. Mari keelt õpitakse rahvusklassides kolm korda nädalas, samuti on mari keeles kirjandustund ja mari kultuuriloo tund. Ülejäänud aineid õpitakse vene keeles. Direktriss kinnitab mu kahtlust, et suurem osa lapsi räägib kodus vene keelt. Nadjale aga on üks teine õpetaja kinnitanud vastupidist. Mine sa võta kinni.

Meile antakse mari rahvamuusika ja -tantsude kontsert, mille taustal jookseb Windows Media Playeri värvimäng. Kohati kostab mari muusikas kummalisi pentatoonilisi laade. Laste ja õpetajate artistlikkus on hämmastav.

Pärastlõunal teeb meile Joškar-Olas ekskursiooni Claudia Schifferi nägu grupijuht Oksana. Oksana on mäemari, räägib ema-isa ja õega mari keelt ning kirjutab mari rahvaluule kohta dissertatsiooni. Esmalt näitab ta meile uut spordikompleksi, mille kohal kõrgub Putini partei loosung „Ühtne Venemaa – tugev Mari-El” („Jedinaja Rossija – Silnaja Mari-El”). Joškar-Ola keskel valvab kõrge samba otsas püssiga noormees, põleb igavene tuli, seisavad tank ja soomuk ning terve rida mälestuskive N Liidu kangelastele. Linnavalitsuse vastas asub aga hiljuti Veneetsia Doodžide palee eeskujul ehitatud puna-sini-valgekirju hoone, mille kellatornist kostab iga kolme tunni tagant õigeusklikku koorilaulu: avanevad luugid, kust ilmuvad Jumalaema ja eeslike.

Oksana kostitab meid õhtuse ürituse eel raamatukogus teega, kui äkki tormab sisse ähmis daam, kes teatab: „Tüdrukud, nüüd on vaja lilled viia!”. Me ei saa millestki aru, daam aga ütleb „poidjomte!”, näitab meile trepi peale peidetud suurt lillekorvi, ja nii me siis koperdamegi kaamerate sähvides mari luule alusepanija Sergei Grigorjevitš Tšavaini ausamba juurde. Tšavain sündis aastal 1888 ja tapeti repressioonide käigus 1937. Aastal 1905 kirjutas ta esimese marikeelse luuletuse, mille pealkiri on „Salu” („Oto”). „Oto” olevat tõlgitud üle 40 keelde ja proosatõlkes vene keelest kulgeb see nõnda: „Meie kandis on üksik vaikne salu, / mis seisab suure järve kaldal. / Puud kasvavad seal kaharamast kaharamaks, / lilled kaunimast kaunimaks.// Tihedas lehestikus laulavad ööbikud, / vulisedes tõttavad järve poole ojad, / rohi on seal igast rohust värskem, / lilled kõigist lilledest õrnemad.”

Hiljem näitab Oksana mulle Mari Vabariigi ajalehti: venekeelset „Mariiskaja Pravda’t” ja marikeelset Mari-Eli. Trükikvaliteedilt ja mahult on need nõukaaegse Harju Elu vennaksed. Uudised on „neutraalsed” ehk Moskva-meelsed. Küsin, kas marikeelset kollast kirjandust kah leidub – kriminulle, armastusromaane? „Kahjuks mitte,” vastab Oksana. „See tähendab, ma mõtlesin, õnneks mitte!” parandab ta ennast kohe ja naerab. Ikka kahjuks, arvan mina. Just niisugusest kirjandusest võiks kujuneda mõnus afekte haarav pinnas, mis annaks keelele atraktiivsust ja elujõudu. Üksnes üllust taotlev kirjandus, rahvale õilsa hinge ja ajaloo loomine verd soontes nõnda liikuma ei pane. Samas on säärane õilsuse taotlus varases järgus kirjanduse puhul üsna paratamatu. Oksanale ei suuda ma seda kõike selgeks teha.

Juba esimesel päeval tükib Marimaal pähe kole mõte, et keele seis on turvalisem ja tema toimimine mõneks ajaks tagatud eelkõige siis, kui selles keeles tehakse äri. Aetakse eluasju. See on ta toitevoolik, kunstluule aga õis, disainer ja aruandja, mis on samuti vajalik, paratamatugi. Aga muidugi, kirjanikud, koledaid mõtteid ei maksa mõelda – just lood ja laulud hoiavad kultuurilist identiteeti, kuni see muundub ja laguneb.

Õhtusel peol saame ülesandeks laulda eesti rahvalaulu. Röögime: „Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja!” Hea, et Venemaa kõhus elutsevad soomeugrilased neist sõnadest aru ei saa.

 

 

 

Neljapäev: plenaaristung ja ooper

Lenini väljakul Lenini kuju kõrval asuvas teatris peetakse maha pikk istung rohkete tervituste ja ettekannetega. Istung algab mari helilooja Sergei Makovi kantaadi esiettekandega, selles on tugevasti tunda õigeuskliku koorimuusika mõjusid.

Valton räägib, kuidas tsaariajal said komi Kuratov ja udmurt Vereštšagin oma loomingut avaldada üksnes rahvalaulude pähe. Noortel literaatidel soovitab ta lastele omakeelseid nimesid panna ja ametnikke soome-ugri keeles rääkima sundida ning mitte mingil juhul võõras keeles kirjutama hakata („seal ei oota teid keegi”). Muide, kogu kongressi teema on tegelikult „Soome-ugri kirjanduse tulevik: noorte autorite looming”.

Handi-Mansi autonoomse ringkonna duuma esimehe asetäitja, kirjanik Jeremei Aipin jagab põdrasuveniire, Valton saab lisaks aumärgi ja ümbriku. Altai Kirjanike Organisatsiooni esimees Brontoi Bedjurov kuulutab uhkelt, kuidas Euraasia kaheks suureks tiivaks on soome-ugri rahvad ja turgi rahvad. Tehnoloogiline tsivilisatsioon jõuab tupikusse, ja siis algab uus ajaarvamine, leiab ta: meie rahvaste ajaarvamine. Lukoili valitsuse ees peaks aga seisma handi, mansi, neenetsi ja sölkupi kuju – just nende naftat kasutavad venelased. Vägev. Muuseas, neil päevil kumab mitmetest sõnavõttudest läbi, et soomeugriluse üks suuri „õigustusi” on ökoloogilisem maailmavaade: loomupärane „öko” näikse eristavat väikerahvaid suurtest, kes on ressurssidele käpa peale saanud.

Udmurt Viktor Šibanov räägib udmurdi noorema luule otsingutest. Šibanov matkib avalikes esinemistes eesti aktsenti. Tema leivanumber „Dorogije kosti i kaleki!” [kallid kondid ja vigased], mis käivat just eestlaste kohta, pälvib nende päevade jooksul mitu korda eleva naerupuhangu. Šibanov leiab, et kvantiteediga udmurdi luulel probleeme pole, küll aga olevat eriti naisluules rohkelt klišeesid – milliseid, ta ei täpsusta. Aga noorte „püüd riimist ja rütmist vabaneda” ei meeldi talle ka: „Vaevalt on nad õppinud vee peal püsima, kui tahavad juba liblikat ujuda,” toob ta võrdluse. Olen rongis lugenud Šibanovi luulet sellest, kuidas ta „täna arvutit sisse ei lülita” ega vaata telekat ning kuidas „postmodernism” ja „semiootika” on tule sees olemas. Ju ta siis säärast diipi klišeelikuks ei pea.

Ungari teenekas soomeugrinduse eestvõitleja János Pusztay räägib teemal „Kirjandus ja identiteet”. Vaba mees vabalt maalt nendib, et homo soveticus’e asemele on tulnud homo ruslandicus. Soomeugrinduse päästmiseks toob ta välja terve nimekirja ülesandeid, mille hulgas on näiteks maailma tähtteoste tõlkimine soome-ugri keeltesse otse, mitte vene keele kaudu, ja lastekirjanduse edendamine – kui lapsena omas keeles ei loe, mis siis pärast loota.

Pärast istungit näidatakse meile mari muusikaloos kolmandat (ja seni viimast) ooperit „Aldiar” (2001). Kaasanis õppinud helilooja Elina Arhipova muusikal on kohati hindemithjas kude. Lugu räägib õigeusku pöördunud kütist Aldiarist, kelle kallima isa on paganlike valgemaride usujuht. Marid on rõivastatud valgesse, õigeusklikud musta. Autorite kiituseks võib öelda, et kumbagi usku pole ilustatud, sõgedus lööb välja nii ühes kui teises (õigeusus küll julmemalt). Libreto taustaks on ajalooline fakt: nimelt lubas Ivan Groznõi paganarahvastele mitmeid maksusoodustusi tingimusel, et nood õigeusku pöörduvad. Ooperile järgneb Mari Vabariigi valitsuse vastuvõtt kunstiliste tikuvõileibade ja külmade šašlõkivarrastega. Kui lähen teisele ringile, on lauale jäänud ainult petersellikribalad ja ananassilehed. Meenub Jaan Räätsa ütlus, et banketil toidust ilmajäämine näitab puhast diplomaatilist harimatust

 

Reede: töö sektsioonides ja kuumad kultuurisidemed

Hommikul käib töö sektsioonides. Luulesektsioonis räägib malbe olemisega Aljona Jeltsova, et noor komi luule liigub viimastel aastatel soome ja eesti luule mõjul vabavärsi suunas. Elvira Kuklina kõneleb suurest mari luuletajast Valentin Kristoforovitš Kolumbist (1935–1974), Tatjana Svetlakova leiab aga, et „kahjuks” kohtab viimase aja mari luules rohkem naisenimesid. Vaesed naised, nende domineerimist ei tervitata ka kusagil! Sektsioonis esinevad inglise ja emakeeles ka „lääne-soomeugrilased”: Mihkel Kaevats kirjeldab Künnapit, Mathurat, Roostet, Sommerit, Kristiina Ehinit ja Chalice’i; soomlane Jarkko Tontti räägib vee teemast luules: esimene hääl, mida inimene emaihus kuuleb, on vee hääl, ja kogu luule ja laul on püüe emaihust lahutatusega toime tulla. Ungarlane Simon László väidab, et vabas maailmas pole kirjanduslik märgisüsteem nii esil kui rusutuse tingimustes. (Meie delegatsioonist teevad kuuldavasti edukalt ettekande veel Peeter Helme proosasektsioonis ja Muš Nadi tõlkesektsioonis; ülejäänute osaks osutub „kultuurisidemete loomine”.)

Pärastlõunal sõidutatakse literaadid miilitsaeskordi saatel Marimaa rajoonidesse. Meie kamp sõidab Tatarstaniga piirnevasse Morkinski rajooni (Morko Kundemisse), kus marid olevat rajoonivanema sõnul enamuses. Näeme Tšavainuri külas poeet Tšavaini majamuuseumis filmi sellest, kuidas Morkinskis läheb elu üha paremaks. Selle kinnituseks näidatakse konservidega täidetud poeriiuleid, paari kõledat telliskivimaja, haigla röntgeniaparaati, kuldhammastega arsti, avtoservis’it ja uue Škoda halli plastmassist sisu.

Õhtul kultuurisidemed kuumenevad: satun ägedasse diskussiooni kohaliku N. Niga. (Artikli esialgses versioonis mainisin ka tema nime, ent iga marilase elu pärast muret tundvad soomeugrilased veensid mind seda mitte kasutama.) N. N. leiab, et eestlaste ainus nägemus rahva võimalikust eksistentsist on rahvusriik, marid aga polevat huvitatud muust kui kultuurilise identiteedi säilitamisest. „Kuradi eestlased, tulete siin oma poliitilise jutuga!” käratab ta korra päris vihaselt. Ometi pole meist keegi lootnudki, et maridel või teistel soomeugrilastel oleks suure, liigsuure ja määnduva Venemaa kõhus võimalust millekski, mis sarnaneks poliitilise iseseisvusega. Aga kas kultuuriliseks identiteediks piisab rahvatantsust ja -laulust, tikkimisest ja kaselehtedest luuletamisest? Niisugusena on marisid meile seni näidatud: tantsi, tiki, ja vaata, et kallale ei tulda. Kallale on tuldud kõvasti, ja esmatähtis on muidugi ellujäämine, ent kas kultuurist, mis kaasajale otsa ei vaata, ei jää järele üksnes kena etnograafiline vidin vitriinis. Minu muljete põhjal puudub mari praeguses kirjanduses igasugune teravam suhestatus tänapäevaga, jõud, mille annab praegune hetk. Muidugi ei saa sotsiaalset ega poliitilist luulet peale sundida või välja imeda, ent selle puudumine pole hea märk. „Eestlased ei saa aru, et Venemaaga tuleb osata läbi saada,” ütleb seepeale N. N.

Kui nendin lapsesuuna, et kodanikuühiskonnast puuduvad siinsetel inimestel isegi fantaasiad, inimene ei unistagi, et saaks kunagi kodanikuna oma heaolu suurendamiseks midagi ette võtta, tunnistab N. N., et nii see paraku on. Ta hakkab leebuma ja nördima. Küsin, kas maridel esineb ka eneseiroonilist kultuuri, mariluse üle naljategemist. N. N. vastab: „Iroonia tuleb ju vist peamiselt meestelt. Aga maridel mehi ei ole.” Üpris irooniline vastus mari noormehelt.

Panen ette kirjutada suur soome-ugri ühiskomöödia: iga rahvas võiks määratleda selle, milles seisneb tema „päris-olemine”, ja seda siis šaržeerida, samuti võiks šaržeerida omavahelisi suhteid. Erilist vastukaja mu ettepanek ei leia, võib-olla ka seepärast, et rahvas laua ümber on juba suhteliselt väsinud ja vintis. Lähen magama. Pärast kuulen, et veidi hiljem laiali läinud seltskonnale olevat N. N. teatanud, et Venemaa valmistub sõjaks.

 

Laupäev: istungid jätkuvad; kunstnik ja neenets

Käime Piret Räni ja leedu tõlkija Danutė Sirijos-Giraitėga tõlkesektsioonis, kus põhiküsimuseks on ikka see, kuidas tõlkida soome-ugri keeli omavahel, vene reaaluste abita. Hiljem kuulen Indrek Koffilt, et luulesektsioon olnud sel päeval väga huvitav: näiteks kritiseerinud komilanna Nina Obrezkova komi luule madalat taset: kõik, mida kirjutatakse ja mis ilmub, saab kiita, kuna säilitab komi keelt. Tegelikult oleks vaja asjalikumat kriitikat ja ärksamat ühiskondlikku teadvust: luuletada tuleb ka sellest, mida meil on õigus endale nõuda, ehkki see on pärast Gruusia sündmusi ilmselt veel ohtlikum kui enne. Ega komid eile sündind ole.

Lõpukoosolekul sektsioonide tööd kokku võttes kuulutab luulesektsiooni juhataja, et välja tuleb anda inglis- ja prantsuskeelne soome-ugri luule antoloogia, tõlkesektsioon tahab sisse seada soome-ugri tõlgete veebilehte. Hääletan Komi riikliku kirjastuse taastamise poolt, siis hajun koosolekult.

Pärastlõunal käime külas Mihkel Kaevatsi tuttaval, Mari Vabariigi põdraga vapi kujundanud kunstnikul Izmail Jefimovil. Sümpaatse kunstniku ateljee asub räämas uusehitise (nagu need Joškar-Olad valdavalt täidavad) 17. korrusel. Mari müütilistele motiividele keskendunud Jefimov teeb meile teed ja peab pika kõne soomeugrilaste loodussõbralikust, vaat et budistlikust maailmavaatest.

Õhtul on Eva Toulouze’i sünnipäev. Seni, kui väikesel peol hotellitoas istub Lukoiliga sõdinud ja Eestiski käinud metsaneenets Juri Vella, ei joo me tilkagi alkoholi. Vella ei kannatavat seda: ta on oma hõimust viimane mees, kuna ülejäänud olevat end surnuks joonud. Ta lauleldab meile ninahäälikulist ja hõikelist neenetsi luulet ning kipub oma loomingus kõike põdraga võrdlema. Tajun, et Vella on oma haruldusest ja huviväärsusest teadlik, väline tunnustus on talle enesekindlust andnud ja ta jagab oma tarkuseteri mõnuga.

 

 

Epiloog: kurbus

Kongress lõppes laupäevaga. Võiks veel mõndagi kirjutada mäemaride vaesest pealinnast Kozmodemjanskist. Või siis Moskvast, näiteks venelaste topiselembusest: Arbati suure raamatupoe Dom Knigi lasteosakond oli neid täis, mägra-, karu-, metssea- jne topiste juurde oli luuletatud lugemist propageerivaid salme. Loomatopised tekitasid hirmsa kujutluse kultuuridest, mida tahetakse samuti justkui ohutuks topistada. Aga jutt on niigi pikale läinud. Kongressist jäi huvitavaid tundeid, millest üks on ebamäärane kurbus. Ehk on see ebaaus ja suureline, kui postkolonialistlikud eestlased tulevad kestvat kolonialismi haletsema? Vaatavad vettinud tänavaid, rohkeid Lenineid, lääpas taresid ja nende ees jooksvaid värvitud gaasitorusid, kuulevad palkadest, vangutavad päid. Muidugi oli külalislahkus liigutav ning kõik rahvatantsud, -laulud ja tikandid uhked (tämbrid on maridel teravamad ja tantsud temperamentsemad). Ja kindlasti oli neil hea meel leida publikut marikeelsele etlusele. Aga kas nad oleksid tahtnud, et kajastaksime muljeid Marimaalt à la Mailis Reps? Milline tulemus rõõmustaks pokazuhha’s osalevaid inimesi kõige rohkem?

Selge on see, et vaba maailma soomeugrilaste toetus on keelesugulastele Venemaa sügavas kõhus tähtis stiimul, lausa eluline vitamiin. Mina pole pühitsemata inimesena mingi ülesannete seadja, ent mulle tundub, et soome-ugri pisemate rahvaste kirjandusele võiks uut elu sisse puhuda just krimi-, jutu- ja rämekirjandus, samuti eneseiroonia, mängulisus, (etno)tembutamine. Suuremat ühiskondlikku riskivalmidust oleks tore näha – aga eks eestlasel ole seda mugav soovida.

Muidugi on peaasi see, et kirjutajatel endil oleks lusti kirjutada – ükskõik siis, kas väljastpoolt tuntakse nende vastu huvi esteetilistel või antropoloogilistel põhjustel.

Soome-ugri kirjanike kongressidel võiks edaspidi loetlevate ja kirjeldavate ettekannete ning tervituskõnede kõrval pakkuda elavaid loomingulugemisi. Nii läheks ehk rohkem väge ringlusse, tekiksid emotsioonid, poleemika ja poolehoid.

Aga eks ole tähtis ka lihtsalt kinnitada, niikaua kui võimalik: „Me oleme olemas”. Nagu ütles Ostap Bender, istung jätkub. Ehk veel mõnda aega.