Ja maailm on. Ja ilu on

Asta Põldmäe novellides põimub harukordne poeesia pilgusügavusega. Maailm ärkab sada korda rohkem ellu, tõsieluline saab tõelisemaks.

KAROLA KARLSON

Kõik algas suvel. „Suvel, kui ahjud on külmad, teeme nende talvise sooja ette valmis.“¹ Ja algas ka 1977. aasta talvel, mil Loomingu Raamatukogu aastakäigu esimese numbrina ilmus Asta Põldmäe „Me“, õbluke, kuid vilgas debüüt-proosakogu, mille avang äsja kõlaski. Järgmise kogumiku „Mitmekesi maateral“ eest pälvis Põldmäe 1979. aasta Smuuli preemia. Noore kirjaniku novelle tõlgiti ka venekeelsetesse kogumikesse; 1980. aastal sõitis Põldmäe Moskvasse, et võtta vastu ajakirja Smena (umbes meie Noorus) aastaauhind.² Ja juba 1983. aastal pälvis ta looga „Kuumalaine“ Tuglase novelliauhinna. (Teine toonane laureaat oli Aino Pervik looga „Anna“ – möödus 41 aastat, enne kui auhind taas kord kahele naisautorile sai.³)

Kui mõõta Põldmäe loometeed avaldatud teoste ajaarvamises, siis sarnaneb see ehk kõige enam puude kasvamisega: üks raamat ilmub keskmiselt iga kümne aasta tagant. Aga missugune raamat! Sire nagu rõngad puutüves, kootud tihedast sõnakiust, mis põleb aeglase leegiga. Lisaks eelmainituile on ilmunud „Linnadealune muld“ (1989), „Sügisjooniku seeme“ (1989), „Viini plika“ (1999), „Kirjad pääsukestele. Epistolaareleegia“ (2009), „Ja valguse armulise“ (2013) ning tänavu „Talvine teekond“, mis sisaldab nelja varem ilmunud novelli. Arvestades, et aastatel 1986–2020 töötas Põldmäe ajakirja Looming kirjandustoimetajana ning on lisaks toimetanud kümneid raamatuid, on lausa ime, et ta omaenda loominguks aega on leidnud. Aga õnneks leidis, sest see, mida mõtleb professor novellis „Triaaž“ üliõpilane Mats Traadi kohta, on ilmselge ka autori enda puhul: „Kirjanik, keda vaatad, ja küsitavaks muutub, mille poolest nii paljud teised seda üldse on“ (lk 175). Kui ilmunud oleks rohkem Põldmäe novelle – vormilt uuenduslikke ja lingvistiliselt loovaid –, kas olekski veel leidunud kirjanikke, kes temale kui toimetajale oma käsikirju söandanuks lähetada? Või kui oleks ilmunud romaan? Pole kahtlust, et kirjanik selle kirjutada oleks suutnud. Aga kust leida publik, kes nii suures koguses ilu suudaks taluda?

Romaan hõõguks riiulil nagu tähetükk novellis „Boliidi kild“, fataalselt kaunis kuldõun. Samas loos kõlab mõtisklus: „Määratud järgima oma tähte, tuleks inimesel sirutuda, küünitada kõrgustesse“ (lk 20). Mis rammus täht küll selle kirjaniku oma saba külge köitis? Kirjaniku, kes on jutukogu „Mitmekesi maateral“ valmimist meenutanud nii: „[K]irjutasin kõigest jõust. Kuni selle tundeni, et enam ei suuda teisiti ega paremini. Pea kuumas ja maailm tundus veider. Aga kuidagi õiglane olek oli, viimasel piiril olek.“⁴ Siis nõnda kirjutab üks läbi aegade andekamaid eesti kirjanikke. Kirjutab novelle ja teisi lühivorme, mis on kui valgesõstraseemned – täis õhinat, ei niisama õhku.

Tänavu ilmunud „Talvisesse teekonda“ valitud novellid, nagu suvehakul ilmunud teose pealkiri, panevad algul kulmu kergitama. Kas või linnulennult Põldmäe raamatud läbi vaadates saab aga aimu: ei aeg, aastakaared ega süntaks toimi tema loomingus argiste reeglite järgi, vaid järgivad isepäist loogikat. Uue kogumiku lugusid ühendavad kirjanike tegelaskujud: novell „Triaaž“ on Mats Traadist, „Talvine teekond“ ja „Viini plika“ järgnevad Lydia Koidulale Tartu isakodust Kesk-Euroopa talve. Põldmäe varasema loominguga seob neid lugusid väsimatu avastusretk inimhinge, joovastumine maailma ja keele ilust. Ainest ja sõnu ei ammutata mitte väiksest ja väiklasest, vaid ei millestki vähemast kui üldinimlikust olemisraskusest ja ümbritseva maailma imepärasusest. Autor vaatleb seda pühendunult, otsekui hinge kinni hoides sünnivad sügavuse ja stiili poolest kordumatud laused.

„Ja ainult luuletaja ilm, vaimu asuala kõige kõrgemas mõttes, ainult siis see toetub ühele lendtähele, mis määratud ainsa vilkena võpatama inimeste silmis. Et nad kogu ülejäänud elu võiksid mäletada seda viivu ja eneselt väsimata küsida, oli seda üldse või ei olnud. Oli, või ei olnud?…“ (novell „Viini plika“, lk 108). Pole kõhklust, et just niisugusena on see lause määratud elama: justkui omamoodi tõlkekeeles, tõlgitud maailma keelest inimsõnade keelde. Põldmäe proosa mängib samas noodistikus kui kõrgeim luule – keeles, millega püütakse sõnastada seda, mida inimsuu ometi lausuda ei suuda. Sama vajadus kajab ka Koidula mõtteis, novellis „Viini plika“: „Ei oleks midagi sajast, tuhandestki keelest, kui ka neid mõistetaks. Kas suudetaks siis öelda üksühele midagi enamat? Vaid üheks on maailma olemas luuletajad – et laulda kõigi inimeste seest vabaks nendes vangis olevaid laule“ (lk 158). Ja Põldmäe novellid laulavad ja helisevad, annavad kuju tähekillule, mis on „siugjam kui igatsus“ ja mis puhkeb „lehvikuna tupruvaks tulvaks“ („Boliidi kild“, lk 32), augustikuule, mil on „leeklillede suurim süüteoht“⁵, kassile, kes on „ainult pealtpoolt kassist, seest on ta jaaniussist ja tähest“⁶, lapsele, kel on „tulekahjurind“ ja „lillepungakaitsetus“⁷.

Üks Põldmäe novellide leitmotiive on aastaajad, samuti inimeste, paikade, esemete, taimede, loomade elukaar. Tema novellid on kui tähtedest punutud korvid, millega kantakse mälestusi õrnalt kaasas. Silmavesi ringleb ta lugudes inimesest inimesse nagu õhk, mida hingame ning mis on varem olnud miljonites teistes. Põldmäe tekstid tuletavad meelde: elagu me linnas või maal, asume ühtlasi suures maailmas, maa ja taeva vahel. „Me riputame terve sulanud õue täis valgeid linu nagu puruks käristatud pilvi, vangistame igasse padjapüüri veerand kuupmeetrit tuult ja tõukame pika pesupuuga üles taeva alla.“⁸ Me oleme, ostame, kraamime, kolime, peseme, ehitame, remondime, vabastame, koristame, unustame, loovutame, ootame, läheme … Erinevalt merelaineist on inimene püsimatu, muudkui läheb: „Eemaldub teiste hulgast, väljub kodust, ilma et keegi teaks, kuhu ta läheb. Ilma et ta iga kord isegi teaks. Ja võib üldse mitte tagasi tulla. Aga kui tuleb, tuleb täpselt samasse kohta. Teeb ringi läbi linna ja maa, paar tundi või paar aastat, ja tuleb uksest jälle sisse.“⁹ (Tuli ka Koidula, mis sest et 60 aastat hiljem: 1946. aastal sängitati tema põrm Tallinna Metsakalmistule.)

Selles juurteta elus vajame pidet – aastaaegu –, et need kui ämblikuvõrgud meie tuulest viidavad, ebakindla paiksusega kehad maa külge kinnitaks. Ja Suures Kalendris pöörduvad lehed, mööduvad külma- ja kuumalained, loksuvad pisaramered. Võtame kätte raamatu, loeme üle südamesse juurdunud novelle ja vaatame sõnadesse, „leevenduseks päevatõeluse edasikaebmatusele vaikusest üleväsitatud südametes“.¹⁰

Juba üle neljakümne aasta on Asta Põldmäe kinkinud lugejaile tekste, milles maailm ärkab sada korda rohkem ellu, kus tõsieluline saab tõelisemaks. Ainukordse rütmiga laused elustavad lugejate vaimuteravust ja eesti emakeelt otsekui kunstliku hingamise abil. (Vajuta 30 korda järjest surumissagedusega 100–120 korda minutis, sirgete kätega nii, et rindkere vajuks vähemalt 5 cm, aga mitte üle 6 cm.) Lugedes Põldmäe novelle, võib „muldsele inimolendile saavutamatu“ lebada ühtäkki „jalge ees maas nagu tilluke hüljatud komps“ (lk 15). Erinevalt tähekillust ei ole selle talitamiseks tarvis presentkindaid: on vaja hoopis usku maailma ilusse ning silmi, mis pingutavad näha pealispinnast sügavamale. Ja ilu lubab end näha ja tajuda, kui hoolsasti püüda. Selle talletamine aga, olgu siis pildil või kirjaridades, õnnestub vaid vähestel. „Me“, „Linnadealuse mulla“ ja „Talvise teekonna“ autor seda suudab. Ta vaatab lapsesilmade pärani akendest maailma võimatut ilu ja, isegi päriselt uskumata – kas on see tõesti võimalik? –, vastab siiski veendunult: jah.

Jah, ilu on. Ja aastaajad on. Ja südamed ja priimulad ja murtudsüdamed. Ja valgus on ja varjud on. Päev, öö, hommik. Sünd ja surm, algus ja lõpp. Murakad, pahkluud, kederluud, püükaelrandmed, pihkakad. Jah. Jah? Jah! Emad on ja tütred ja pojad on. Ja ulm, tõde, sõnad. On. Nagu kaks last suvises maakodus, „teine teise seina ääres suures pimedas toas“ kuulatamas katuselt kostvaid samme, oleme inimolenditena üksteisele pidepunktiks. „Kõige öise olematuse kiuste elustame ja kaitseme teineteist enestes lakkamatult, kõnetame, kuni kõik hääled on vaikinud, kõnetame ja ei lase uinuda. Kõik lapsed, kõik ööd. Aga tõesti – ainult lapsed.“¹¹

1 Asta Põldmäe, Me. – Loomingu Raamatukogu, 1977, nr 1, lk 5.

2 Asta Põldmäe, Anu Saluäär, Inimese mälu võidujooks kilpkonnaga. – Looming 2014, nr 4, lk 507–524.

3 2024. aastal pälvisid Tuglase novelliauhinna Aliis Aalmann ja Kai Kask.

4 Asta Põldmäe, Anu Saluäär, Inimese mälu .., lk 509.

5 Asta Põldmäe, Me, lk 32.

6 Samas, lk 5.

7 Asta Põldmäe, Linnadealune muld. Eesti Raamat, 1989, lk 69.

8 Asta Põldmäe, Me, lk 17.

9 Samas, lk 20.

10 Asta Põldmäe, Linnadealune muld, lk 69.

11 Asta Põldmäe, Me, lk 44.