Ja mis saab, kui Hermes ei tule?

BALaZS HERCZEG

Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia. Koostanud Bela Javorszky. Tõlkinud Ene Asu-Õunas, Andres Ehin, Tiiu Kokla, Sander Liivak, Kairi Mesipuu, Ellen Niit, Paul-Eerik Rummo, Ly Seppel, Arvo Valton. Varrak, 2004. 445 lk. Retsensent ? eesti keelt oma ehk emakeelena valdamata ? ei pea oma ülesandeks käesoleva luuleantoloogia ?Mu ema must roos? tõlkimise üle kohut pidada, ent meisterdamaks alljärgneva jutu jaoks teoreetilist raami, paistab küll vajalik lähtuda tõlkearvustuse tarvis lihtsustatud kahetasemelisest mudelist. Nimelt on tõlkimine pidevalt valimine kahe võimaluse, sõnasõnalise või tähendusjärgse vahel, sõltuvalt maitsest ja olukorrast. Ei saa mainimata jätta, et luuleantoloogia tõlkijate või toimetaja maitse pole kahjuks tundnud tihtipeale õigesti ära, kumba olukord nõuaks. Ei pea raamatut sugugi palju lehitsema, et möödalaskmised üles leida. Aga nagu öeldud, ei kuulu selle üle arutamine siinkirjutaja kompetentsi.

Olulisem on, et kahe tasandi selline side kordub suuremas plaanis. Pelgalt ühes keeles kirjutatud teksti teise keelde ülekandmisest, antud konkreetsel juhul siis ungarikeelse teksti eestikeelseks muutmisest alati ei piisa. Sama lugu on ka sõnasõnalise tõlkega. Kui piisab, siis pigem proosateoste puhul ? kasvõi sellepärast, et need on suurema mahu tõttu iseseisvamad või siis levinud arvamuse järgi lähtekeelega vähem seotud. Sõnasõnaliselt või tähendusjärgselt tõlgitud luule tuleb aga uutele lugejatele arusaadavaks ja nauditavaks teha, tekitada lugejates vajaduse ning iha teksti järele. See oleks tähendusjärgse tõlkimise vaste. Keeleerinevuste asemel tuleb võistelda konteksti erinevusega, uues kontekstis leida kompromiss tähenduste vahel, mida tõlkija saab ja tahab edasi anda. Tuleb välja mõelda ühine teema, millest saavad omakorda lähtuda tekstid ja uued lugejad. Üldse ? tuleb moodustada uus kontekst, tekst justkui turustada. Seda käsitleme seekord lihtsalt metafoorina, pöörates tähelepanu mitte kirjanduse majandussüsteemis mängitud rollile, vaid kaubanduse iidsele põhimõttele, et ?meil on midagi, mida teie vist vajate?. (On ju midagi geniaalset selles, et Hermes on samal ajal tõlkijate/tõlgendajate ning kaupmeeste kaitsejumalus…)

Tajudes ?turunduse? puudulikkust ?Mu ema musta roosi? puhul, kiusab retsensenti kahtlus: kas seda raamatut ikka ootab erinev s(t)aatus kui nõukogude ajal reeglipäraselt tõlgitud-ilmutatud antoloogiaid nagu (fantaasiapealkirjaga) ?Kasahhi lüürika pärle?? Neid pärlikesi ei turundatud tollal üldse, osaliselt seepärast, et nõukogude multikultuurilisus eripära ei väärtustanud, vaid keskendus sellele, mis ühendab (põhimõttega ?kui sellist ei leidu, siis leidub?), osaliselt aga ka sellepärast, et nõukogude ajal sellist nähtust nagu turg igapäevaelus ega ka mõistena ei eksisteerinud.

Karta võib, et käesolev antoloogia jääb sobiva turunduse puudumisel sama võõraks ning nõnda ei tule Hermes kunagi lugejal käest kinni haarama ega mis tahes tähendusele lähemale juhatama.

 

Turustamine uues kultuurikontekstis

Kas peab kirjutama kriitikat või kommentaari? Kas peab solidaarsusest kaupmeest aitama, lisama veel põhjendusi, et kaup on väärt? Sama raamat tekitas ka teistes selliseid küsimusi. Tiina Pai paistab olevat võidelnud sama valikuga. Lõpptulemusena visandas ta teravalt kriitilise arvustuse raames (EPL 16. IV 2004) oma lühiduses piisava ungari kirjandusloo, mida retsensent saab rahuliku südamega juurdelugemiseks soovitada.

Selline antoloogia on päritolumaa kirjanduse näide. Tegelikult on seda mis tahes antoloogia, isegi ?Kasahhi lüürika pärlid?, implitsiitselt. See ei too üle keelepiiri mitte ainult üksikuid tekste, vaid tükikese konteksti, kus tekstid on sündinud, samamoodi ka terve antoloogia. Antoloogia taaskujundab ühe maailma vähendatud mastaabis. Koostaja Bela Javorszky järelsõnas kirjutatud lausest, et hoiame käes ?valikut kümne niisuguse lüüriku värssidest, kelle luule ei ole tähtis mitte ainult ungari lugeja jaoks, vaid kes kindlasti oleksid väärikal kohal mis tahes kõrgetasemelises rahvusvahelises võrdluses? (lk. 431) ei pea me teada saama mitte ainult seda, et siin soovitakse lugejani tuua ilusad luuletused ? liikudes ikka veel kaubanduslikus paradigmas ?, vaid ka seda, mis argumentide, fraaside ja kli?eede abil viiakse kaugel Ungarimaal keegi veendumuseni, et on tegemist ilusate luuletustega.

Tegelikult peaksime mõtlema ka sellele, mismoodi õigupoolest kirjandusest räägitakse. Näiteks eeldatakse rahvusvahelist võrdlust, erapooletut kohust, (midagi Haagis asuvaga võrreldavat), mis kauges tulevikus mõistab lõplikult õigust ungari luulekirjanduse kasuks. See mõtlemisviis võiks olla ungarlastele loomulik ja iseloomulik ning välismaalastele arusaamatu, aga meie (viitan siin ungarlastele) ei pea selle üle tingimata uhkust tundma.

Sellest, mida lause ütleb, on koostaja teadlik ? seda tahtiski ju öelda ?, kuid sellest, millele vihjab, ei pea ta tingimata teadlik olema. See on kirjandusliku diskursuse ala. Kirjandusest (nagu maailma mis tahes asjast, nt. kollektiivsest identiteedist) räägitakse argumentide, fraaside ja kliðeede abil ning need ei jäta subjektiivsusele eriti suurt mõjuvälja. Sellepärast ei saa retsensent nõus olla koostajaga, kui viimane kirjutab oma toimetustöö subjektiivsusest. Too tõdemus on kahtlane veel seepärast, et täpselt seal, kus koostajal oleks võimalik mingil määral ? diskursuse objektiivsusest tingitud subjektiivsusega ? isiklikud arvamused ja elamused esile tuua, nt. autorite tutvustuses või järelsõnas, leiame vaid leksikonipäraselt kuivad andmed ning kohmakalt tihti kasutatud superlatiive (?kõige mõjukam, tähelepanuväärsem, eetilisem, määravam? jne.). Neid viimaseid võib küll lugeda subjektiivseks, aga raamatus, mis peaks liikuma vahendajana kontekstivahelises kontekstis, ei ole selline käitumine eriti aus (kõige mõjukam… kelle seas?) ja tuletab meelde vanasõna: kaugelt tulnud inimene võib rääkida mida tahes.

 

Valitud on rahvuslik liin

Kui tahame leida muud põhjust kui subjektiivsus, miks oleme eelmise poolsajandi ungari luulest just täpselt sellise ülevaate saanud ? sest oleks võimalik olnud ka täiesti teistsugune ülevaade ?, peab rääkima paar sõna ungari kirjanduse kaanonist.

Õigemini kaanonitest. Ungari kirjanduselu on nimelt kahe kaanoni, nn. rahvaliku-rahvusliku ja nn. postmodernse vastasseisust määratud. Sellele vastavalt on olemas kaks kirjanduslugu, kumbki rõhutab erinevaid autoreid ja tekste (ning ? par excellence võim vs. vaim ? nende kahe segaminiajamine nt. eksamil võib põhjustada kurbi arusaamatusi).

See vastasseis vaikitakse siinkohal lihtsalt maha, sest raamat on kahtlemata rahvaliku-rahvusliku maitse järgi koostatud. Kümnest luuletajast on vaid kaks (Szabo ja Pilinszky) pigem postmodernse kaanoni järgses kirjandusloos olulised ning kaks neist ei sobi õieti kummagi kaanoni põhiliini (Kassak ja Weöres). Neid kaanoneid, mille suhet iseloomustab mõlemal poolel paradigmaatiline mahavaikimine ja mittemõistmine, saab lühidalt kirjeldada järgmiste vastanduste abil. Rahvalik-rahvuslik kaanon käsitleb XX sajandi luulelugu nagu ühiskondliku-avaliku elu küsimustele antud vastuste rida, postmodernne on samas pigem huvitatud subjekti kokkuvarisemise protsessist modernsel ja postmodernsel ajastul, mis on luules kui mina traditsioonilise väljendumise alal jälgitav. Luuletaja on rahvaliku-rahvusliku kaanoni kirjameeste jaoks vates, ühiskonna eest vastutav selgeltnägija, eelkäija nagu rahvusromantismi ajal (kuigi tol ajal käsitleti seda rolli palju reflekteeritumalt, rohkem rollina). See omakorda põhjustab selle, et käesolevas raamatus on poliitiline luule ebameeldivalt ülerepresenteeritud. Poliitika katab esteetika, mille tõttu poliitilist rolli mänginud, aga esteetilises mõttes ükskõikseks jättev tekst võib olla luuletaja ?kõige tähelepanuväärsemaks luuletuseks? (nt. Gyula Illyese ?Üks lause vägivallast?).

Vaikselt tekib küsimus, kumba neist oleks olnud mõttekam välismaal tutvustada? Kas peab eesti ja ungari kirjanduse kahekõne teemaks valima selle, mis oli XX sajandi teisel poolel poliitikas sarnast, kuigi mitte kellegi jaoks eriti meeldiv, või pigem midagi üldisemat? Siinkohal tuleb veel mainida, et kahe kaanoni vastasseisust ei puudu poliitiline taust (konservatiivsus vs. liberaalsus), mis ei jäta mõjutamata ka valitsuste kultuuripoliitikat.

 

Millest eesti lugeja ilma jääb?

Seal, kus postmodernistid räägivad kinnistest paradigmadest, kujutab raamatus esindatud kaanon mõtete arengut, kasutades pika ajalooga metafoori, orgaanilise mudeli järgi, põlvkonnast põlvkonda. Kuigi põlvkonnad esinevad siin natuke ebajärjekindlalt. Kassak ja Szabo (ega vist Illyeski) ei kuulu ka rahvaliku-rahvusliku kaanoni käsitluse järgi ?XX sajandi teise poole? põlvkonna hulka, kuna nende loomingu kõige viljakamad aastad jäid aega enne II maailmasõda. Tolle kaanoni jaoks ei ole olemas ?viimase kahe aastakümne? põlvkonda, peaasjalikult vist sellepärast, et viimastel aastatel toimunu on olnud määratud kahtlase postmodernse kirjandusliku diskursuse poolt.

Eesti lugeja jäi siis ilma päris tähtsatest sündmustest ungari kirjanduses. Ja see kummaline mäluauk tekitab lugejale mõnikord lõbusaid hetki. Tasub pikemalt tsiteerida: ?Sandor Csoori on tänapäeva ungari lüürika üks tähelepanuväärsemaid esindajaid. Tema luules põimub rahvalik traditsioon modernsete lääneeuroopalike pürgimustega, luues ainulaadse sümbioosi. Selles suhtes on ta kõige enam võrreldav Garcia Lorcaga, kellega teda ühendab ka ainulaadne kujundirohkus ja kummaline metafooride maailm.? (lk. 390 ? kommentaariks ainult kolm tõsiasja: Garcia Lorca suri 1936, Csoori sündis 1930 ja praegu on aasta 2004).

Postmodernne kaanon käsitleb kirjanduslikku teksti nagu retseptsiooniloo sündmust või siis omas retoorilises ülesehitatuses. Rahvalik-rahvuslik seostab kirjanduse positivistliku pärimuse järgi pigem autori elulooga või näeb teoses lukacslikult peegelduvat ?maailma kui sellist?. Kuigi retseptsiooniteooria on olnud retsensendi intellektuaalse arengu põhielamusi (selle ülestunnistuse on ta veel võlgu, kui ei taha ?kaugelt tulnud inimest? mängida), ei arva ta, et sellises antoloogias ? turunduslikel põhjustel ? ei saa biograafiline lähenemine olla edukas ja kasulik. Aga kui see tee on valitud, on põhjust nõuda ka põhjalikumat ja järjekindlamat koostamistööd. Positivistlik ideoloogia oleks pidanud kaasa tooma positivistliku täpsuse ja detailsuse. Juhul kui kirjandus soovib maailma peegeldada, peab peegeldatav maailm lugejatele enam-vähem (kirjandusväliselt) tuttav olema. Eriti kui on tegemist põhimõtteliselt niivõrd erinevate maailmadega, kus isegi maja korruseid loetakse teistmoodi. Oleks näiteks kasulik, kui teosest võiks leida pisikese ülevaate XX sajandi ungari ajaloost, kus seletataks ära need mõisted (nagu ?Trianon?, ?välisungarlased?, ?1956?), millele nüüd järelsõnas ainult vihjatakse, otsekui oleks see ungarlastele kirjutatud. Arusaamise protsessile oleks pidanud kaasa aitama ka asjalike kirjanduslooliste ja muude seletavate märkuste lisamisega. Näiteks väljend ?pusta rahvas? ühes Gyula Illyesi luuletuses vajab seletust isegi ungarlaste jaoks. Oma sama pealkirjaga romaani alguses seletab ta poole lehekülje mahus, et sõna puszta pole lääneungari murdes ?kõrb? (kõrb: kõrve), vaid lihtsalt ?mõis? (mida ei teadnud tõenäoliselt ka tõlkija).

Just lähtuvalt sellest, mida tõlkimisest ja turustamisest rääkisime, on veel oluline, et alles postmodernne kaanon tõi lõplikult päevakorda linguistic turn?i, selle praktilised ja teoreetilised autorid ja teoreetikud hakkasid arvestama keelte erinevuse küsimusega. Rahvuslik-rahvaliku kaanoni jaoks ei ole neid probleeme kuigivõrd olemas. Käsiteldav luulekogu on hea näide. Kontseptsioon, mille alusel tekkis ?Mu ema must roos?, ei asugi selles mõttes niivõrd kaugel ?Kasahhi lüürika pärlite? koostajate omast.

Arvustuse algupool küsitule (kas kriitika või äkki kommentaar?) pole ikka veel vastust leitud. Suurejooneline idee ning tohutut töövaeva nõudnud ettevõtmine on austamist väärt, aga on raske uskuda, et raamat siinkohal näidatud puudustega saavutab seda, mida ta tahtis ja pidanuks saavutama.