Jüri Haini kiituseks

Jaan Undusk

Jüri Dubov talle Jaan Krossi kirjandusauhinna omistamise puhul* Jaan Krossi kirjandusauhind, mida kirjaniku nimeline sihtasutus annab välja 2010. aastast, on eriline selle poolest, et võimaldab esile tõsta põhimõtteliselt igaüht, kes eesti või maailmakultuuri hüvanguks kirjapulka liigutab. Mitte ainult poeete, prosaiste ja dramaturge, vaid ka esseiste ja följetoniste, tõlkijad ja teadlased iseenesestki mõista kaasa arvatud. Jaan Krossi kirjandusauhinna omistamisel – nagu ütleb tema statuut – ei ole otsustav isegi mitte keel ega teose ilmumiskoht. Kui mõni uus Einstein ilmutaks meile taas mõne valemi laadis E=mc2 (energia võrdub mass korda valguskiirus ruudus), millest ei kujunenud mitte ainult tuumafüüsika, vaid kogu XX sajandi mõtlemise sümbol, siis võiks ta sellegi „matemaatilise haiku” eest põhimõtteliselt Krossi auhinna pälvida – eelduseks teksti tabavus, kandvus ja inspiratiivsus. See ei tähenda, et Jaan Krossi auhind sätestaks omapäratsemise. Auhinnale nime andnud mehe kirjanduslik graviteetsus võiks selle eelduslikult välistada. Viieks aastaks kokku kutsutava žürii valik oli kahel esimesel aastal kõike muud kui omapäratsev, nimelt Ain Kaalep ja Mats Traat. Valiti need, kellest, ajakirjanduskeeli kõneldes, ei saanud ei üle ega ümber. Aga eks see ju nõnda olegi, et kui omapärasuse nimel enam eraldi pingutama ei pea, siis osutub väline valik tihti traditsiooniliseks. Kaalep luules ja Traat proosas – mida garanteeritumat, mida krossilikumat võiks elavate eesti kirjanike seast veel leida. Ent nende kahe kultuurikäibes otsekui kulunud nime taga on ju üdini iseäralik loominguline vaim, otsingute taltumatu värskus, mida palju põnevamalt kõlavate uute nimede taga sageli ei ole.

Mida ma öelda tahan, on see, et Jaan Krossi kirjandusauhinna žanriline avatus võimaldab täiesti rahulikke valikuid oodatu ja ootamatu vahel. Selle auhinna au ei pea maitsma üksnes vanad kultuurirahnud, aga veelgi halvem oleks teha nägu, nagu poleks neid rahne enam olemas. See auhind ei ole mõeldud ei hüppelauana tõusvatele tähtedele ega järeleaitamiskohana mujal aust ilmajäänuile, ent võimaldab tunnustada tegusid, mis oma vähese nomenklatuurse sära tõttu kipuvad avalikkuse vaateväljast kõrvale jääma.

Kultuuriloolised etüüdid

Ka auhinnakomisjoni selleaastast valikut ei saa kuidagi nimetada omapäratsevaks. Laureaat Jüri Hain, „hariduselt kunstiajaloolane ja kutsumuselt faktoloog”, nagu ta ise väidab, on meie humanitaarse mälukultuuri tuntud ja väljapaistev esindaja. Aga loodetavasti annab tänavune valik väikese vihje ka Jaan Krossi auhinna liberaalse tekstipoliitika suunas. Kui kahel esimesel aastal pärjati luulet ja proosat, siis esitasid žürii liikmed (Kristiina Ross, Mati Sirkel, Jaan Undusk, Märt Väljataga ja Toomas Haug, kes asendab 2011. aastast meie keskelt lahkunud Kalev Kesküla) sel aastal auhinna kandidaatideks – selles eelnevalt kokku leppimata – just rohkem esseistlik-uurimuslikke töid. Menetlusse suunati isegi üks – kõige respekteeritavamas mõttes – tavapärane doktoritöö, kus oli eesti vanema kirjakeele ajaloo vallast paar ilusat leidu, mida Jaan Kross oleks mõnes oma romaanis kindlasti kasutanud. Jüri Hain osutus väljavalituks „Väikese Wiiralti-raamatuga” (2010, TEA Kirjastus), aga kiivalt peeti silmas ka tema teist artiklikogu, nimelt „Raamatulehitsejat” (2011, kirjastus Arlekiin). Need kaks teost kuuluvad õieti kokku, isegi sel määral, et üks alapeatükk on mõlemal ühine. Päris kindlasti on nad viimaste aastate mõnusamaid – ja harivamaid – lugemisi kultuurilooliste etüüdide vallas, koondades Haini varem hajutatult ilmunud kirjutisi, aga tuues käibesse ka uusi. Rõhutaksin seejuures eriti Wiiralti-raamatu pildilist avastuslikkust, sest esimest korda tehakse siin kättesaadavaks hulk kunstniku seni erakogudes ja mujal varjus olnud esteetilisi (kuid ka mitteesteetilisi!) eneseavaldusi. Kui Wiiralti-raamat sisaldab Haini personaalset korrektuuri Wiiralti müüti, siis „Raamatulehitseja” toob peamiselt lugusid teoseist, mis kas on kunstist või kus kunst moodustab osa teose sõnumist (jutt käib raamatuillustratsioonist).

Jüri Haini välja valides ei püüdnudki žürii niisiis omapäratseda, aga mingis mõttes iseäralik peab üks Jaan Krossi kirjandusauhinna saaja ju ikka olema. Mis võis auhinnakomisjonile siis Jüri Hainis silma jääda?

Pildi ja sõna vahelisel alal

Kõigepealt, Jüri Hain on kunstitark, kes armastab talitada pildi ja sõna vahelisel alal. Et ta on vormiliselt kunstiteadlane, siis peaks ta esmahuvi olema ilmselt kujutava kunsti objekt, kuid igalt poolt paistab välja ka tema painav igatsus täpse ja sisuka sõna järele. Laureaat vabandab ehk selle väite, aga mulle näib, et kunst, see suur ja üllas, mille autonoomsust ta on kindlasti valmis tunnustama, ei rahulda teda üksinda päriselt. Jube lugu. Pilt või skulptuur võib endasse väiksel pinnal või väheses ruumis mahutada tohutult informatsiooni, mida me sõnadega ei jõua iial ümber jutustada. Sõna ei suuda väljendada – ja nii edasi ja nii edasi. Kui palju kunstikriitikuid poleks säärases stiilis südant valutanud. Aga peen, pretsiisne sõna ühe või teise kunstiteose puhul on ikkagi geenius omaette. Ja lisaks ei suuda ükski pilt välja joonistada vaimuka aforismi kogu hulluksajavat ulatust, joones ja värvis pole sõna latentset lõputust. See on asjade teine tahk. Ja Jüri Haini erilisus seisneb nüüd selles, et ta kunstiteadlasena mitte ainult ei mõista, vaid ka kehastab seda kahe otsaga tõde, pildi ja sõna teineteist täiendavat sõltuvust.

Ma ei taha peokõne uimas teha Jüri Hainist suurt sõnameistrit meie kunstikriitikute seas. On temast palju taidelisemaid kirjutajaid. Küsimus on põhimõttelises hoiakus. Jüri Hain ei lähene kirjamehena kunstile pühas alaväärsuses. Ta on veendunud, et sõna haldab pilti ja pilt haldab sõna, ja et just sellises kahepoolses arendustöös kasvab kultuuri jõud. See ei ole väga laialt levinud hoiak kunstist kirjutajate seas. Enamasti ka seetõttu, et kunstist kirjutajad ei ole nii head kirjanduse tundjad kui Jüri Hain. Jüri Hain valdab teatud aastakümnete eesti kirjanduselu üsnagi ammendavalt. Tema käest võiks täpset nõu saada ka enamik kirjandusteadlasi. Hain esindab haruldaseks jäänud alaliiki – eksimatu mäluga humanitaari. Parim kirjatundja kunstiinimeste seas ja parim kunstitundja kirjandusinimeste seas, see valem peaks kehtima. Ja seetõttu ei pane meid imestama seegi, et Jüri Hain on kirjutanud põhjalikke, laiguti iroonilisi arvustusi mitme kirjanduskäsiraamatu üle. Ka Wiiralti juures paelub teda muu hulgas kunstniku vähene kirjandusharrastus, niisamuti kui Wiiralti piltidest mõjustatud luulelooming.

Nüansside alustrajav ilu

Jüri Haini teiseks oluliseks iseärasuseks pean ma oskust – ja iha – nautida nüansse. Nüansse on võimalik nautida alles siis, kui nii-öelda põhiväide on juba paigas, kusjuures see, mida siis järgnevalt nüansseerima asutakse, võib nüansseerimise käigus isegi tundmatuseni muutuda. Mulle näib, et Jüri Hain jätab põhiväidete sõnastamise sageli mõistlikult teiste hoolde, on aga seejärel alati valmis nüansseerima. Ja peab ütlema, et tal on selleks pea alati ka põhjust ning tal jätkub selle tarvis eruditsiooni. Tema kirjutiste üheks stilistiliseks tunnuseks on korrektiiv. Üks tema ürglausetüüpe võiks olla umbes sellise struktuuriga: „Vabandage, proua, aga päike ei tõusnud täna hommikul mitte kell kolmveerand seitse, nagu te väidate, vaid täpsemalt öeldes kell kuus nelikümmend kaks ja seitseteist sekundit.” Kes astronoomiast midagi jagab, teab, millised täheruumid (eesti keeles kahemõtteline sõna!) võivad mahtuda selle kahe minuti ja neljakümne kolme sekundi sisse. Rääkimata sellest, et nelikümmend kaks ja seitseteist ümardatakse pigem allapoole, neljakümneks, mitte neljakümne viieks. Nüansside alustrajav ilu, härrased!

Jüri Hain ei ole vist päriselt see turd künnimees, kes seisab hobusega suure sööti jäetud põllu servas ja hakkab ihuüksi esimesi vagusid ajama. Aga kui on tegu tema meelest tähtsa põlluga, siis lööb ta kaasa ja rakendab oma teadmised ühise saavutuse nimel: korrigeerib atra, seab sihti, hindab mulla koostist. Teadagi, et ilma sellise oskustööta kultuurmaastikku ei kujune. Aastakümneil, kui Jüri Hain tegutses aktiivselt näituste korraldajana, kataloogide ja koguteoste koostajana, komisjonide arvamusliidrina, üldisemalt – kunsti ja libakunsti selekteerijana, oli ta kindlasti meie moodsa kunsti kaanoni üks tegusamaid kujundajaid.

Jüri Hain on oma teose nimetanud „Väikeseks Wiiralti-raamatuks” ja ehkki ma tean, et see polnud päris algupärane pealkiri, meeldib see mulle hästi. Raamat ei ole ju sugugi väike, poolteistsada lehekülge ja peaaegu samapalju valdavalt haruldasi, teksti liigendavaid pilte – väga hainilik proportsioon. See on esmajoones maitsvate-toitvate nüansside raamat. Võidakse küsida, et kui on olemas väikene Wiiralti-raamat, siis milline on suur? Ja see suur on muidugi Mai Levini 1998. aastal ilmunud Wiiralti monograafia, mille tekstuaalne maht ei ole silmaga hinnates just üliväga palju Haini raamatust üle, mis aga pakub Wiiralti elu ja loomingu süstemaatilise ülevaate. Jah, Mai Levin on see künnimees, kellega Hainil on teataval määral ambivalentne tööalane armastussuhe. Hain väärtustab Levini uurimust monumentaalse läbikünnina kõrgelt, aga midagi on seal samuti, mis tema maitset paistab riivavat. See miski on muidugi nüansid. Ja Hain paneb Levini monograafia kui põhiväite kõrvale omaenda nüansseeriva Wiiralti-raamatu. Läbi ei saa me kultuuris kummatagi.

Haini teost võiks teatud mõttes nimetada ka Wiiralti apokriiva-raamatuks. Siin esitletakse mitmeid Wiiralti loominguga seotud leide, õiendatakse seniseid eksimusi, aga eeskätt – jälgitakse Wiiralti elu ja loomingu serva nii biograafilises kui ka valdkondlikus mõttes, seda, kus elu läheb üle kunstiks ja kunst mittekunstiks: Wiiralti loomingulist algust, tegevust rakendusgraafikuna, mõne motiivi sündi, võltsinguid, Wiiralti pornograafilisi sirgeldusi. Me näeme, et Wiiralti vägevate filosoofiliste naisaktide kasvupinnas ei puudu labased sugutamisstseenid kartseri seinal ja ajalehepiltide seksuaalne ülejoonistamine küpses eas. Selleks, et kerkiks püramiidi tipp, kõrglooming, pidi Wiiraltki alustama pihta lihast ja mullast. Loomingulise keskme ümber moodustub senisest märksa usutavam inimlik kontekst.

Võimalik, et Jüri Haini üks igatsusi ongi olnud jõuda inimese juurde kunstnikus. Monograafilisele kirjeldamisele on ta sageli eelistanud elavat vestlust kunstnikega, eneseteostust veidi vanamoelises suhtluskultuuris. Selle tulemusel on sündinud ka kirjanduslikke lühiportreid, millest üks, kunstnik Alo Hoidrest, on mulle eriti hinge läinud. Selle 1976. aastal kirja pandud skitsi leiab Jüri Haini raamatust „Usutlusi kunstnikega” (1995) ning see võiks olla kena näide tänase laureaadi kirjanduslikust võimekusest.

„Alo Hoidre on põhjalik mees. Ja jääb alati igale poole hiljaks, sest iga tööga läheb tal aega natuke rohkem, kui plaanitud. Ta tulek ja minek toimub märkamatult, ta juuresolek on alati tuntav. Tööd esitab ta näitusele viimasena, siis, kui žürii juba tegevuses. Kui žürii tema teose(d) on heaks kiitnud, viib ta need veel ateljeesse ja töötab nende kallal edasi, mille tulemusena need kas saavad paremaks või muutuvad halvemaks. Hiljemalt pool tundi enne näituse avamist toob ta tööd tagasi. Kuid tihti ei jõuagi ta teosed žürii ette, sest nagu juba öeldud, jääb Alo Hoidre sageli hiljaks. Et ta paljudel näitustel ei esine, siis ta puudumine pole märgatav. Kui aga ta eksponaadid on näituseseintel, siis on nende olemasolu üsnagi tuntav. Pärast näitust, tavalise kiiduportsjoni kriitikutelt kätte saanud, võtab Alo Hoidre sama töö jälle ette ja teeb selle ümber uueks. Kas siis paremaks või halvemaks, kuidas õnnestub. Tarviduse korral tsiteerib õigustuseks mõnda kuulsust, kes olevat öelnud, et üks õige kunstiteos ei saa iialgi valmis. Kuna ta selle ütlemise kord ühe, kord teise meistri suhu paneb, siis on alust arvata, et autor on Alo Hoidre ise. Kunagi esitasin Alo Hoidrele mõned küsimused ja leppisin kokku kohtumise aja ja koha suhtes, et kuulda tema vastuseid. Laupäeval, 17. jaanuaril 1976. aastal ilmus Alo Hoidre graafika eksperimentaalateljeesse täis otsustavust vastata rasketele küsimustele, olles jäänud hiljaks peaaegu kaks aastat. Tema tulek oli märkamatu, ta kohalviibimine tuntav.”

Mida selle peale enam kosta? Pilt Hoidrest on meil hoobilt käes. Ma usun, et inimene, kes on paberile pannud nii suleerksa vinjeti veidi Voldemar Panso esseesid meenutavas stiilis, on Jaan Krossi kirjandusauhinna ära teeninud.

Kultuur on ju olemas

Lõpetuseks tahan öelda veel midagi spekulatiivset. Jüri Hainis on üks neljandik armeenia verd. See iseenesest on veel väike spekulatsioon, suurem on aga see, kui proovida sellest midagi vaimset tuletada. Millegipärast tuli see tõsiasi mulle meelde, kui proovisin Hainist luua mingit koondavat kuvandit. Ütlesin juba, et Hain ei ole ehk künnimees, vaid adraseadja. Ma ei pidanud silmas mitte tema künnimehele ebasobivat kogu, vaid eeskätt mingit esmasele künnitööle mitte just väga hästi passivat hoiakut. Selle hoiaku võiks kokku võtta sõnadega: kultuur on ju olemas. Ärgem pabistagem, ärgem kiirustagem, kultuur on ju olemas. Säärane rahulik hoiak suhtumises kultuuri ei ole Eestis vist väga levinud. Siinset seisundit iseloomustab pigem ohutunne seoses ähmaste lõpuaimustega või siis seesama veidi rutakas künnimeheeetika uue algatamisel: nii palju on veel kündmata või söötis põldu, käärigem käised ja asugem tööle. Jüri Hainis ma sellist hoiakut ei taju. Tema sisendab pigem tunnet, et kultuur on juba olemas. Ma usun, et ta võib seda isegi söötis põllu ees seistes mõtlikult nentida. See rahu on temasse otsekui sisse istutatud. Äkki siis ei olegi kõigega nii kohutavalt kiire, nagu tundub?

Ja spekulatiivne on nüüd see, kui ma seostan seda mõne oma armeenia kirjandusest saadud elamusega. Ükski rahvaeepos ei ole mulle jätnud psühholoogiliselt nii moodsat muljet kui armeenlaste IX–XIII sajandist pärinev „Sassuuni Davith”. Ja mõne aja eest, lugedes armeenia XVI sajandi poeedi Nahapet Khutšhaki värsse, mõtlesin, et eesti keelde ilmus nii moodsa elutundega armuluule alles XX sajandi algul. Niisiis kaks armeenia kirjandusega seostuvat moodsuse-elamust, mis Jüri Hainile mõeldes äkki pähe sähvatasid. Armeenia keeles oli juba nii ammu nii palju moodsat olemas, et kiirustada pole mingit vajadust. Kultuur on seal kusagil alles, kui ka tänane Armeenia jätab mitmes mõttes Eestist algelisema mulje.

Võib-olla on Jüri Haini eeposlik rahu asjade üle mõtisklemisel tingitud neistsamast paarist verepiisast, mis ta vanalt kõrgkultuurilt päranduseks saanud. Igatahes suur aitäh tehtu eest, see on iseäralik ja kestvalt köitev. Palju õnne, Jüri Hain, ning jätkuvat mõnu meie pildi ja kirja akultureerimisel!

* Kõne Kirjanike Liidu musta laega saalis 17. veebruaril 2012. aastal.