Jüri Talveti luule: astendused ja ellipsid

Kärt Hellerma

Jüri Talvet, Jüri Perler. Isegi vihmal on hing. Oo Hamlet, mu vend. Kaane- ja vahepildid Lembit Karu, kujundanud Pent Talvet.  Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010.        Vastates ühes möödunud aasta lõpul antud intervjuus Rein Veidemanni küsimusele, kes on luuletaja Talvet, ütleb küsitletav, et ta on „vaimne maailmarändur, kosmopoliit, kes aga  ometi vajab rohkem kui midagi muud armastust, alguste puhast lapsemeelt ja kodu” (Postimees 10. XII 2010). Enesest kui õpetlasest ja teadlasest kõneldes on Jüri Talvet aga märkinud, et ta peab end Montaigne’i jälgedes mõtlejaks ja tunda-üritajaks. Oma tegevust kirjanduse uurimisel on ta nimetanud „mõtisklemiseks vaimuloome süvakihtide üle”.         

Mõtlejast luuletaja         

Niisiis võiks eeldada, et tema luules kohtub  intellektuaal tundeinimesega, logos hingega, vaimuloome süvakihtide tundja maailma avastava lapsega. „Kas maailm on seletatav?” küsivad nad vargsi teineteiselt, püüdes leida eneste vahele ühendusi, sõlmida sõbralikku liitu. Kas see on võimalik? Tegemist oleks ju nagu kahe erimärgilise tegevusega, erinevate algmetega, isesuunaliste identiteetidega. Lisaks näikse maailm ning eriti akadeemiline maailm, kus luuletav õpetlane päevast päeva  liigub, olevat ikka esmajoones teaduseusku, mitte lapsemeelse tundlemise usku.

On loomulik, et iga ajastu loob oma mõttestandardid  ja neile vastava intellektuaalse keele. Nii on see igas eluvaldkonnas ja mõistagi ka tänases kultuuris. Vastuvõtlikkus valitsevatele mõttestandarditele on alateadlik, sest nende järgimine näitab võimet ühiskonnaga kommunikeeruda – et mitte muutuda persona non grata’ks, eikeegiks, lindpriiks. Tänapäeval, mil mõistus kaalub tunnetest palju rohkem, on teadlase maine kindlasti kõrgem kui eluvõõra poeedi oma. Eks ole luuletaja  ühiskonna silmis alati olnud natuke veidrik, omamoodi olija. Ometi on Talvet end tõestanud nii ühe kui teisena.

Mõistus versus tunded, kas pole see siiski üks vananenud klišee? Nii nagu seegi, et mõistus on vastuvõtlik dogmadele ja tunded võivad vallandada ähvardavaid stiihiaid? Oh ei, vastandus on kestev, teadlased on koguni avastanud, et mõistust juhib vasak, tundeid parem ajupoolkera. Jüri Talvet on saanud Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse „Armastus” eest (1997). See väga lühike ja kõlab nii: Armastus/ on käsk, nii  mõtles/ Kierkegaard. Parem aga/ on, mõtlen, armastada,/ käsust välja tegemata./ Ära tundes/ hingest hingeni,/ vastates/ verest vereni,/ olgu üles,/ olgu alla/ lennul/saabumise paika/ teadmata.

Kommentaariks võib lisada, et kuigi nüüdisfilosoofia Kierkegaardi vaevanud eksistentsiaalse konfliktiga – mis omal moel ju sündiski tunde ja mõistuse üksteisele kriitilise piirini lähendamisest – enam eriti ei tegelegi ja kõike irratsionaalset hea meelega välistaks, on selles luuletuses manifesteerunud tundevabaduse idee Talvetile ülimalt iseloomulik. „Tundlikkus ja tunne on tähtsad, need on toitnud kultuuri ja vaimuelu,” on Jüri Talvet öelnud  intervjuus Rebekka Lotmanile (Postimees 30. VII 2005).

On tarvis vaid mõnda nappi metafoori, et osutada: mõistuse abil kehtestab inimene kokkuleppeid,  aga mõistuslik loogika ei küündi edasi andma tõde ja tervikut. Selleks on vaja luulet, luule vahendeid.

Unenäo ja reaalsuse vahel 

Siiski tundub, et moodsamas kirjandusilmas, kus maksab painatus, painatuse pinge ja depressiivsuse tuhanded erikujud, Talveti luule ilma ei tee. Miks? Üheks põhjuseks on ehk see, et tema luule ei paku teravat, hetkelist joobnustavat  šokiannust, mis aitaks lugejal tema enese tumedat agressiivsust maha laadida. Seal pole ka paroodilisust, iseenese ja maailma vihast nuhtlemist, sapise „ärategemise” vaimu – pole sisimat Terminaatorit, mis kuhjunud kurje instinkte vaigistaks, mis iseenda salajase mässumeelega toime tulla aitaks.

Tema vabavärsilistes poeesides ei kohta argood, afekte, mässu, raevu, pilget, maa-onmustmeeleheidet. Seal pole midagi talitsematut, toorest, konstrueeritut, ülejala tehtut. Vastse kogu teises pooles kasutatud Jüri Perleri pseudonüüm annab küll tema luuletajaminale vabastava lisasiirde, ent ei kehuta teda üle oma varju hüppama. Mis ka ei oleks, Talvet ei luuleta naljaviluks ja niisama-mänguks. Teadlikuks  klounaadiks pole tal lihtsalt soont. Talveti luule sisaldab viipeid klassikutele, aforistlikke mõttepudemeid, kirkaid kaemushetki, märkmeid igapäevaelust, tähelepanekuid erinevatelt maadelt, kus ta on reisinud ja töötanud. Argisemad kujutluspildid on põimitud isiklike mälestuste katkendliku voo ning tundeküllaste pöördumistega koduste ja sõprade poole.

Tõsi, seal pole taevasse tõusvaid rõõmuhõiskeid,  kirglikke vaimustuspuhanguid, häälekalt väljendatud nördimust – pigem vaikne nukrus ja mõtlik melanhoolia. Mees, kes seal kõneleb, on hea poeg oma kadunud emale ja hoolitsev lapsevanem oma lastele. Meelsasti oleks ta ka ise laps, kes aina imestab maailma mõistatuslikkuse üle. Leina ja hingevalu reetvad read jätavad õhku hapra küsimuse: kas sõnadest on valu vastu abi? On’s luulest elu vastu abi?

Eks selline luule võib tunduda liiga lihtne, liiga siiras, liiga „normaalne”. Mõne uhkemaidkurjemaid postmodernistlikke trikke harrastava kolleegi loominguga võrreldes on Talveti luule ehk tõesti ülemäära traditsiooniline, ettevaatlik, sisemiselt kontrollitud, emotsionaalselt kitsi – suuri tundeid küll kultustav, aga  samas ka natuke häbenev. Talveti kui luuletaja ainus riuklikkus seisneb mängus luuletuste sisepingega, rütmiga, ta muudab selle veidralt lonkavaks, justkui tahaks vastukaaluks luule sisule, millega ta end teadlikult haavatavaks-kaitsetuks muudab, vähemasti vormiga epateerida – natukenegi vigurdada ja keerutada, et saavutada teatavat poeetilist komplitseeritust. Selleks on tal oma vahend: iselaadne murtud meetrum.  See tähendab rõhuliste ja rõhutute värsiosade ootamatuid vaheldumisi, poolikuks jäävaid astendusi, ette hoiatamata üleminekuid, kiireid registrimuutusi – ühesõnaga, ebakorrapärast siserütmi.

Tema stroofid koondavad erinevaid teemafragmente,  pilte siit ja sealt, mis väliselt jooniselt oleksid justkui selged ja lõpetatud, aga jäävad osaliselt ikkagi ridade vahele. Seda võtet võiks pidada tinglikult sünkoobi moodi sisekaoks, aga paremini sobiks siia paralleel sünkoobi meditsiinilise tähendusega (selle all mõeldakse ajutist teadvusekaotust, minestust). Seda võiks vaadelda ka üleminekuna argireaalsusest unenäoreaalsusse, sest unenäolisuse kaudu tekib omamoodi poeetiline  nihe, avaneb pöörduks tunnete ja mõistuse vahel, ilmutamaks mõnda olulist elutõde. Calderonlik tees elust kui unenäost paistab Talvetit ju vägagi inspireerivat. Ka Mircea Eliade on kirjutanud unenäo ja reaalsuse sünteesist kui „meie isiksuse poolt vormitud olevikust” (M. Eliade, Kogemata avastatud tõdedest. – LR 2002, nr 32-33, lk 28).

Muide, mitmed Talveti luulekogude pealkirjad annavad märku samasugusest, „murtud” tähendusi eelistavast dünaamikast: ikka liigub autor seal ühest helistikust, ühest distsipliinist, ühest mõtte- ja tundegammast teise. Tema luule sooviks kui hõlmata mitut reaalsust korraga.

Harmoonia otsinguil   

Talvetil-Perleril pole kindlasti asja sellele umbmäärasele piirile, kus stiili ilu muutub hepikuks sõnakunstiks ja kauniskujunditel mänglevaks tühijooksuks. Ta ei viljele maneerlik-barokset kujundimassi, mille kohta kehtiks vildelik määratlus „tokerjatest, mis tääbuvad”. Mõni  sofism, natuke absurdi, pisut peent huumorit – aga mitte rohkem.

Tõsi, kohati jääb tema vabavärss mõnevõrra punktiirseks ja kõlatuks. Nagu öeldud, teeb ta tihti järske sisupöörakuid, unustab mõtte justkui  pooleli, läheb uude helistikku üle, võtab üles teise teema – jättes lugeja kergelt segadusse, vastamisi inertsiga, mis ei lase nii kergesti suunda muuta. Ent huvitav on, et see, mis iseenesest on justkui vormivõte, muutub Talveti luules ühtlasi sisuliseks kvaliteediks. Talveti luuleideaalide seletamiseks sobib võrdpilt ellipsist. Kirjandusteaduse keeles tähendab ellips lausekujundit, millega märgitakse kergesti juurdemõeldava sõna või  sõnade väljajättu lausest. Ent kõnesoleva luule kontekstis peaks ellipsit vaatlema pigem matemaatiliselt, visuaalse kujundina, mille definitsioon on järgmine: ellipsiks nimetatakse tasandile kuuluvat punktide hulka, mille puhul iga punkti kauguste summa kahest antud punktist, mida nimetatakse fookusteks, on jääv suurus. Luule puhul saab ellipsist rääkida mõistagi vaid ülekantud tähenduses – kui ringjast liikumisest ümber mõtteliste fookuste. Nii et  oluline pole mitte niivõrd ellipsit moodustav punktihulk, kuivõrd nende kese, fookus, mis koondab need enda ümber.

Missugused võiksid olla Talveti luule tähtsamad  fookused? Osutamine inimesest sõltumatule elutervikule, toetumine inimelu eetilisele tuumale, avarama harmoonia otsing, usk vanade väärtuste üldkehtivusse – need kõik on talle tähtsad. Ka tema lansseeritud sümbiootilise kultuuri mõiste vihjab laiemale humanistlikule ideaalile.

Fookuse – õieti mitme fookuse – olemasolu Talveti luules märgib, et kuidas ta ka oma värsse ei astendaks, kuidas gradatsiooni ei lõhuks, sellesse jääb ikka alles tung jäävate suuruste poole.