Juhan Liivile mõteldes

GENNADI TANIEL

Selle aasta linnukuu viimasel päeval 140 aastat tagasi nägi ühes Alatskivi tares ilmavalgust poisslaps, kes Juhaniks (õieti Johanneseks) ristiti. Pärast heitlikku ja vaheaegadega õpiaega Kodavere kihelkonnakoolis töötas Liiv õpetaja abilisena Väike-Maarjas, hiljem Tallinnas Virulase ja Viljandis Sakala toimetuses. Viimaseks ametikohaks enne haigestumist on Tartu ajaleht Olevik. Elu lõpus elas Juhan Liiv Alatskivil sugulaste ja tuttavate juures.

Oma loometeed alustas luuleklassik prosaistina (jutustused ?Vari?, ?Nõia tütar?).

Püsiväärtuslikuks ja üldtuntuks on saanud Juhan Liivi hiline tundelüürika, mida iseloomustavad siirus, kujunduslikkus, lihtsus, rahvaluule vormivõtted. Luuleklassik Juhan Liiv on suutnud läbi aegade ulatuva karmi ja alasti elutõe valada kummaliselt kõlavasse, kirkasse luulevormi. Liivi müütiline mõjujõud on jõudnud meie helimeistriteni, tema luule on kõige viisistatum läbi aegade.

Oma esimesed laulud (millest mitmed on jäänud pelgalt noodipaberile, nii-öelda iseendale) kirjutasin Liivi tekstidele. Tihti olen otsinud samale luuletusele erinevaid muusikalisi lahendusi. Ühtekokku olen Liivi tekstidele kirjutanud umbes poolsada laulu.

Aastaid tagasi tuli Alatskivil ettekandele sõnalis-muusikaline kompositsioon, mis oli pühendatud Juhan Liivile. Luuletusi luges näitleja Tõnu Tamm, muusika, mille autoriks ma olin, esitas ansambel Kukulind. Midagi selletaolist oma vormilt kujutab endast ka Juhan Liivi 140. sünniaastapäevale pühendatud ?Helin?, ainult et luuletuste asemele asetuvad laulud, mis luuleklassiku tekstidele tehtud.

Kohtumiseni Kirjanike Majas 28. IV kell 18.