Kõigist võiks saada jumal

TARMO TEDER

Jaan Paavle, sul oli õnn sündida mõni kuu enne 1940. aasta juunipööret, millest võib järeldada, et oled väga elukogenud ja ellu jäänud mees. Aga miks sa ikka veel luuletad?

Kui ma ise teaksin, siis jätaksin luuletamise järgi, või teaksin, mis on luuletamine, ja seepärast ei luuleta. Aga ma ei tea kumbagi, mis on luule ja miks ma luuletan. Sellepärast on see üks vastik kohustus.

Mis on see vedru, vajadus ja tung luuletada? Millest on see luule tingitud?

Minu valest kehaehitusest.

Millal sünnitakse luuletajaks?

Siis kui lugemine selgeks saab.

Kas selles elus, või ümber, või üldse?

Ei tea, ei tea. Vastus on: EI TEA. Pane aga pane.

Mulle meeldisid kõige rohkem selle viimase osa aforistlikud…

See on see, kus ?Tulemasin?.

Ei, ei, tänases, selles ?Jumalamängudest?.

Ah need!

Ja-jaa, need veetlevad aforismid.

Jah, enamuses on neil, kui sa sisukorra lahti teed, oma aastaarv. Põhiliselt kõik kirjutatud 2004, värskelt mu enda mälus. Ja vanad valikud on ka sees… Aga tähtis on üldine energia, mille ma leidsin juba ammu.

Mul on selline tunne, et sulle passib mitte kuulutamine, vaid kontsentreeritud sähvakas, tühikuline nätakas, allaneelatud karje, aga pärast jälle tapab sinu tuliselt idiootlik tekst neid lugejaid, ükstapuha, kas nad arvavad midagi või ei arva.

üksik puu seisab kalju veerel/kevadel on lehed rohelised

Okei.

Ja nii edasi sain aru, et olin jõudnud uuele tasandile vaimselt, aga mitte luules.

Mis on võimutahe, kuulsusejanu, edevus, seitse surmapattu inimese sees… On see looduslik või inimlik tung?

Ma võitlen mõiste ?seitse surmapattu? vastu, mingit surmapattu pole kunagi olnud ega saagi olema.

Aga võimutahe? On looduslik või inimlik algustung?

Looduses pole mingit võimu, looduses pole mingit lolli, looduses on ainult eksistentsi küsimus. Loodus on loodud ajas muutuvana, on hävivana sisse programmeeritud ja see, et ta ükskord hävib ja…

Sirp ei mahuta traktaate, aga selle tõttu, et ta hävib…

Selle tõttu ta peab ennast säilitama, oma…

Lähme edasi. Sa oled kunstnik ja luuletaja, kirjutanud filmist ja teatrist, ise teinud filme. Kellena ennast praegu tunned?

Kui ma kirjutan, olen luuletaja; kui maalin, olen kunstnik; kui teen videot või etendust, siis võin… Ja kui ma sinuga räägin, siis võin olla 50% Jaan Paavle, 25% näitleja ja 25% jumalik teadmatus.

Sa pole jumal ega vist geeniuski, samas, tundub, ei taha sa olla ka inimene, ei mees ega naine. Kes sa oled?

Kõik see kokku, mida ma tahan olla, ja see ? mida ma ei taha olla ? olengi mina.

Oled end nimetanud universumi asehalduriks.

Mitte kunagi pole ennast nii nimetanud.

Aga universumi ülemjuhatajaks?

Ka nii pole ma end nimetanud ega kavatse selleks saada ja igasugune võimalus…

Pärast jumalat…

Ma ise olengi jumal ja ma näen, kuidas nad kõik selleks saavad. Igasugune võim on mulle ausalt öeldes… vastunäidustatud ? ainult vabadus ? ma olen vabaduse kuulutaja, aga mitte jumala kuulutaja ega võimu kuulutaja, ma olen vaa-baa-duu-see kuulutaja.

Braavo! Aga kas sa jumalat usud?

Ma ei usu mitte midagi. Ma ainult tean, et kõigist võib saada jumal ja see on ainuke jumal, mis teab, et see on nii. Aga ma ei ole usklik inimene ja ma jälestan igasugust religiooni.

Doris Kareva kinkis sulle täna, 10. juunil 2004, roosa rododendoni oksa ja Jaan Toomik tõi pika lilla lille, mille nimi on purpurne prints. Mida need aktid võiksid tähendada?

Lilla kohta ma tean: see on auras kõige kõrgem puutuv energia. Aga roosa, koiduvalge roosa ? see on puhta armumise kujund, sümbol.

Milline on sinu lemmikloom universumis?

Draakon, kuna ma see olen.

On sul temaga erilisi suhteid?

Visioonid ja luulud ja igasugused imelikud asjad.