K-LUULet
Maarja Kangro, Mart Kangur, Lauri Kitsnik, Katja Koort, Hasso Krull, Kalju Kruusa. mina usun sõna
mis tõmbub tagasi
maailma sügavusse
mis tõmbub tagasi
ega näita ennast
mis ei ütle
milline ta on
vaid tõmbub tagasi
muutudes üha raskemaks
ja vajudes sügavusse
mida enne seda vajumist
ei olnudki
maailma sügavus
on selle sõna
vajumisjälg
sõna vajub
loomulikult ja kergelt
nagu kivi
teda ei saa kätte
maailmale jääb sügavus
nagu päevale öö
mina armastan seda
tühja ja nimetut sügavust
mina armastan seda
tagasitõmbuvat sõna
oo ma armastan
TÜDRUK HEITIS MULLE SILMA (SILMAPARTII)
tüdruk heitis mulle silma
mina heitsin talle vastu
muudkui söötsin ja sööstsin
ta säras nagu kalliskivi
tüdruk heitis mulle silma
mina püüdsin ja panin enesele ette
siis vaatasin ja katsusin tagasi
panna parem tüdrukule taha
heitsin silma ta tagumikule
tüdruk kahest otsast säras
täppselt klappis doominokivi
finaalkohtumise pinget kruvides
tüdruk heitis mulle silma
ma ei saa teda enam sealt välja
säran nagu prillikivi ja pean
poole silmaga alla vanduma
“Helista siis mulle. Hoolimata sellest, mis kell ma täna magama lähen, võiks ma kaheteistkümneks ikka juba ärgand olla. Ja kui sa mulle helistad, ei kavatsegi ma teesklema hakata, et ma unine pole.” Huvitav, kas see, et ma alati siis, kui keegi mind telefonikõnega üles äratab, püüan teha häält, nagu oleksin täiesti virge, on viisakusest teise inimese vastu, või näitab see hoopis, et olen ka une pealt, kõige intiimsemal hetkel, alati täiesti ebaaus?
TÄRKAB
Tema spermaga määritud linad
pesin ära poolteist kuud pärast seda,
kui ta oli pere juurde taandunud.
Mõnegi kadunud mehega on läinud nii:
magan viimase korra linadega
veel mõne öö, pakin
need siis kokku ja jätan natukeseks ootele.
Justkui võiks spermajälgedest
midagi tekkida, võrsuda mõni
sõnum või kooruda tegelik maailm.
Maakodu külmkapis läheb
mõni hõrgutis aeg-ajalt pahaks.
Võtan ta välja, näen möödunud
säilivuskuupäeva ja panen vana toidu
korraks kappi tagasi. Ehk avaneb värav.
Ehk kasvab kuivanud lõhemarjast
seletamatu elukas. Ehk saab
aegunud põdralihast tontidele
tänuväärt söömaaeg. Ka hapuksläinud piim
väärib lootusrikast päeva.
Alatskivi surnuaial palub kena tütarlaps
kõigil kõva häälega kaasa lugeda:
«Kui tume veel kauaks ka sinu maa…»
Erkrohelistele lehtedele tuiskab lund.
Tuigun autosse magama.
Lill tärkab.
TOADmu mäletamist mööda ronivad sajad herilased oma hallümarasse pessa. mitu korda olen tapnud terve sugupõlve, sest mul ei olnud mugav elada võõra suminaga seinalaudade taga. nüüd igatsen veidi neid tuttavaid tube, kuid liiga palju ei julge. neis tubades liigub ringi mu valu, nagu pähe õppides luuletust, silmad lahti, aga sissepoole, sammu seades, kuid lootes loodusseadusele, kuulates iseenda lõputut häält. sestpeale olengi meri.
Tee sees on augud. Maa sees on augud.
Kui astun edasi, märkan: saabastes on augud.
Sealt paistavad sokid, mille sees on augud,
näen seda ja tean, sest mu pealuus on augud.
Kui vihm sajab veele, on vee sees augud.
Piisad löövad, mina kuulen, sest mu kõrvades on augud:
seisatan ja hingan, sest mu nina sees on augud,
kõnnin edasi ja mõtlen. Jah, mu mõtetes on augud.
Minu sõnades on augud. Lao-zi meelest oli
kõige rohkem vaja tühjust – aga ütle, sõber,
milleks tühjus, kui seal poleks aina
augu kõrval augud? Suured augud. Väiksed augud.
Olemine on augud. Sünd ja surm on augud.
Universumis mustad augud – ehk saab sealt välja,
kuhugi, kus on võib-olla teistmoodi augud.
Väljapääsud on augud. Suu, süda, soolikad – augud.
•
Puuk on perses. Ai-ai, valus on
istuda ja astuda, sügada perset,
elada ja olla. Puuk ei lase lahti
ja mina haun kurje plaane.
Puuk ei lase lahti. Temale see on
elu ja surma küsimus, väikesed
ebamugavused pole tähtsad. Tuleb
kümne küünega kinni hoida
armsast kallist inimesest, tema
pehmest persest, kus voolab nii palju
sooja värsket verd. Alkohol ja
muud mürgid pole tähtsad.
Nii mõtleb puuk, küüned perses.
Teisiti mina. Mida mõtleb perse,
seda ma ei tea, aga tean, et ta tunneb,
et ta elab ja hingab täie rinnaga.
PÄÄRÄTIK
vanaemal oli alati rätik pääs
nii külmaga kui palavaga
nii väljas kui toas
nii argi- kui pidupäeval
ma ütlesin vanaemale
et miks sa kogu aeg rätikuga oled
ole natukene aega rätikutta ka
siis on huvitav
vanaema hakkas vastu ajama
et ikka ei saa
tal olla juuksed sassis
parem ikka kui rätik on pääs
siis ühel päeval aga nägin
kui vanaema saunast tuli
ja kammis ennast lauapeegli ees
rätikutta
ma ütlesin vanaemale
et kui sa juuksed kammitud saad
siis sa saad ju natukene aega
ilma rätikutta ka edasi olla
vanaema hakkas aga jälle
vastu ajama et peab ikka rätiku
tagasi pähe panema
muidu lähevad juuksed sassi
PLIIDIKÜTTVaikselt varitsedaköögilaua taga, teetassnina ees, kuni hakkabnatuke külm – siis tead, etpliit on lähedal.Mitte veel liigutada.Väljas esimene lumi, keskküteei tööta, ainuke võimalusnatuke sooja saadaon küttida pliit.Seal ta lamab, silmanurgastnäen kööginurgaspoolavatud lõugu, ülemist ja alumistluuki, pingest värisevatraudset selga, harali aetudglasuurpottides jalgu.Sure, koer! Ühe hüppegasööstan ta juurde, rebinsiibri lahti, topinülemise suu puid täis, paber otsaja siis tõmban tikust.Tantsin, huilgan ja taon vastu rindu!Suur pliit lebab abitult, tõmbabveel vaid viimast hinge.Temast jätkub tervele perelehomme hommikuni.
•
Ukrainlannast põetaja
seisab Alpide jalamil väikelinnas
pargis magnooliate all.
On talv, rihma otsas kargleb
vana valge karvane koer.
Äkki hakkab ehmatavalt
valjusti lööma kirikukell.
Väike valge koer
hakkab haukuma,
ägedalt ja kõõksudes,
õhus aimdub rabandust.
Kirik ei jäta järele,
koer samuti mitte.
Õuduse amplituud suureneb.
Loom ja kirik
rebivad võidu
südamete rütme.
Keegi ei pane veel midagi tähele
pargis magnooliate all.
On on on on on on on
STEREONURR
Lamasin voodis ja mõtlesin mõtlesin,
tahtsin mitte mõelda, aga mõtlesin ikka.
Kassid tulid, seadsid ennast üks
mu parema, teine vasaku kõrva juurde
ja lasid nurru lahti. Nurrrrrrrrrrrrrrrr.
Kurrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr
rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr.
Oli see alles nurr. Nii vaikne ja ometi
nii vali. Ta paisus aina suuremaks
ja suuremaks. Varsti täitis ta
terve toa. Ei, mis toa. Hetke pärast
võnkus kogu universum pehmelt
kasside nurru rütmis. Tahtsin mõelda,
millest iganes ma seal enne mõtlesingi,
aga peas kajas vaid nurrrrrrrrrrrrrrrr.
Kurrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr
rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr.
•
Luuletused
tulevad ja lähevad.
Nad tulevad sealt
ja lähevad tagasi sinna,
kust nad tulid.
Mõned luuletused jätavad
paberilipikutele oma jälje,
mõned lihtsalt lähevad,
ega tule enam tagasi.