Ka sõprusest sünnib kriitika

Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel 8. detsembril 2020

MÄRT VÄLJATAGA

Tänan žüriid auhinna määramise eest mulle. Teenimatult mu meelest, aga parem midagi teenimatult saada, kui millestki teenimatult ilma jääda. Küllap võeti arvesse kirjatüki pikkust, ikkagi kaks ja pool tuhat sõna. Enamasti peab arvustaja läbi ajama kolmandikuga sellest. Niisiis tänatud olgu Sirp, mis selle lohe tellis ja ära mahutas. Ja need kümned filoloogid läbi aastakümnete, tänu kellele arvustatud raamat valmis sai: Ralf Parvest ja Paul Rummost kuni Marin Laagini.

Kriitikapreemia peaks tegelikult esile tõstma arvustusi nüüdisaegsele algupärasele ilukirjandusele. Ennekõike on tarvis ergutada seda tööd. Auhinnakandidaatide seas oli ainult üks selline retsensioon: Mart Velsker Tõnis Vilust – hea kriitik ühest praegu tähtsaimast luuletajast. Oleksin auhinna selle eest andnud. Olgu järgnev pühendatud neilegi.

Ülejäänud kandidaatide seas olid arvustused tõlkeluulekogule, dissertatsioonile, tõlke-esseistikale ja kirjavahetuse publikatsioonile. Oletan, et valik pidi vihjama meie praeguse kirjanduse ja selle kriitika kehvusele – et kirjanikud ei suutnud üheski kriitikus lugemisväärseid mõtteid äratada, antagu auhind millelegi riskivabale. Otsust võis inspireerida asjaolu, et olin käsitlenud raamatut, mis kajastab aega, mil kirjandus ja selle kriitika olid tähtsad. Barbaruse ja Semperi kirjavahetus hõlmab perioodi, mida on omakorda käsitlenud Maie Kalda imeline essee, millest algab iga kriitikahuvilise eneseharimistee: „Kirjanduskriitilise mõtte liikumisi 1917–1940“ (1971). Millised kired, millised ambitsioonid, millised probleemid, millised intriigid, aga ka milline väiklus sealt vastu vaatavad!

Arvustatud raamatust jalutab mõned korrad läbi ka mees, kelle järgi auhind on nime saanud, Ants Oras. Kord mainitakse tema pummeldamist, kord tantsuoskusi. Kriitikahuvilise jaoks teine võtmetekst on muidugi Orase „Arvustajaist ja arvustusest“ (1940). See kirjeldab head ja halba arvustajat. Oras heidab kõrvale „teoreetikud, kellele kirjandus on väärtuslik päämiselt materjalina mingi lemmikteooria tõestamiseks“; „ideoloogid, kes ainult intellektuaalselt formuleeritavates ideedes näevad kirjaniku olemust“; aga ka loovad vaimud, keda „huvitab eeskätt see, mis on vesi nende kirjanduslikule veskile – see, millest nad saavad otsest äratust, mis on kuidagi kooskõlas nende eneste taotlustega“.

Jutu tuum on lauses: „Arvustaja peab tabama [kirjaniku] inspiratsiooni tuiksoont, ta loomingu päämist tõukejõudu, selle intiimset keskust, vitaalset organiseerivat printsiipi teoses, olgu teadlikku või ebateadlikku, ning katsuma endale ja teistele selgitada, kuivõrd kasvamis- ja organiseerumisprotsess on teostund.“ Niisiis pooldab Oras teoorias n-ö fenomenoloogilist kriitikat, Jaan Undusk on seda nimetanud „anduva kriitiku“ ideaaliks. Pole küll kindel, kas Oras alati praktikas oma sõnade järgi käis.

***

Ants Orase manifest ilmus ühe kultuurijärgu lõpul. Uus ajajärk tõstis kriitika rolli uutesse kõrgustesse. Isegi üks Pelgu­linna tänav hakkas kandma suure vene kriitiku Vissarion Belinski nime. Belinski tegutses kultuuris, kus kirjandus täitis sõna otseses mõttes sotsiaalmeediumi rolli: võimaldas eri kihtide vahelist seltskondlikku suhtlust, mida mujal ei toimunud. Tsensuuri tingimustes täitis kirjanduskriitika eluõpetuse, filosoofia, ühiskonna mõtestuse ja hariva vestluse laiu funktsioone. Belinskile polnud kirjandusteos eneseküllane ese, vaid ajaloojõudude väljendus. Kriitik pidi välja tooma teoses kehastunud ideed ja andma neile hinnangu, kas need on õiged või valed.

Tänapäeval tundub see lähenemisviis vist napakalt fanaatiline. Aga miks – see vääriks omaette arutelu. Kirjanduskriitika omaaegsest tähtsusest annab ka märku see, et tõenäoliselt kõigi aegade menukaima eesti näidendi paheline peategelane on kirjanduskriitik – isa Egon Ranneti näitemängus „„Kriminaaltango“ ja väga korralikud inimesed“ (1967).

Minu lapsepõlveaastatele heitis oma paiste NLKP KK otsus „Kirjandus- ja kunstikriitikast“ jaanuarist 1972. Pole selge, millest sellised otsused sündisid, aga nende mõju polnud tühine. Otsus andis ettekäände pikkadele aruteludele läbi terve aastakümne; Keelele ja Kirjandusele loodi lisatöökoht.

Ülespuhutud jama kõrval võib otsusest leida nii mõndagi kordamisväärset: „Paljud artiklid, ülevaated ja retsensioonid on pinnapealsed ning filosoofiliselt ja esteetiliselt madalal tasemel, annavad tunnistust oskamatusest seostada kunsti­nähtusi eluga. Ikka veel esineb kriitikas leplikku suhtumist praagisse ideede ja kunsti valdkonnas, subjektivismi, sõbramehelikku ja grupierapoolikust.“ Või: „Paljud raamatud … ei pääse üldse kriitika vaatevälja.“ Või: „Kriitika arengule mõjuvad negatiivselt tõsised puudused teaduslikus uurimistöös, teadusliku ja loomingulise kaadri ametkondlik isoleeritus.“

Sama aasta märtsis jõudis arutelu Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse laiendatud pleenumile. Otsuse juurde tuldi tagasi edaspidigi. Viis aastat hiljem tõdeb Rein Veidemann Keeles ja Kirjanduses: „Praegune olukord ei vasta veel paljuski otsuses nõutule, veelahe nende vahel jääb liiga avaraks, et sellest vaimustusega üle sõuda ning kinnitada: kõik on korras.“ Otsuse 10. aastapäevale pühendatud Kirjanike Liidu koosolekut 1982. aasta märtsis kajastab Looming juba lõõpivamas võtmes. Andres Langemets ütles oma ettekandes: „Tore on, et arvustajate hulk muudkui kasvab. Samas aga on arvustajate hulgas palju juhuslikke kujusid, kellel sootuks puudub teoreetiline ettevalmistus. … Kooliga arvustajaid on vähe, mõned neist kirjutavad vaid ühe arvustuse aastas ja valivad loomulikult väljaande, kes kõige rohkem maksab. „Keelel ja Kirjandusel“, rääkimata ajalehtedest, on raske „Loominguga“ võistelda. (Mall Kaevatsi vahelehüüe: „Ka „Sirp“ maksab nüüd hästi!“)“. Samas tõstatas igihalja teema Oskar Kruus: „Olmeromaane on ülekohtuselt nuheldud, pole taibatud nende tegelikku missiooni – propageerida laste soetamist ja suunata rahvastiku dünaamikat.“

***

Ka see ajajärk on möödas, vahel võib hakata kahjugi kirjanduse ja selle kriitika tähtsuse languse pärast. Vahepealsel ajal muutus akadeemiline kirjandusmõistmine keele- ja vormikeskseks, siis jälle mälu- ja trauma, soo- ja kehakeskseks. Tunti tarvidust tasa teha teoreetilist mahajäämust. Teooria emantsipeerus, aga usk ajaloolistesse jõududesse ja kirjandusse kui nende väljendusse lahtus. Enam ei arvata, nagu kirjandus areneks, et sel oleks suund ja ülesanne. Endiselt vaieldakse selle üle, kas kriitika on ülearu või ebapiisavalt teaduslik-teoreetiline. Jagan selles Orase suhtumist.

Akadeemilist vett segab seegi, et ingliskeelne fraas literary criticism tähendab kõike muud kui algupärase ilukirjanduse retsenseerimist. Vabakutselise raamaturetsensendi elust on maalinud liigutava pildi veel üks võtmetekst: George Orwelli „Retsensendi pihtimusi“ (1946). Seal kõneldakse vennikesest, kes kirjutab aastas sada [!] raamatuarvustust kõikvõimalikel teemadel, kaotab sellega vastuvõtlikkuse ja võtab hädaga appi klišeed: „ta peab kogu aeg välja mõtlema suhtumist teosesse, millesse tal suhtumine tegelikult puudub“. (Sama probleemi puudutas oma sõnavõtus Orase preemia esimene laureaat Johanna Ross.)

Kuid ka see orwellilik maailm on minevik: pole vabakutselisi kriitikuid, sest ükski väljaanne ei taotle ilmuvate raamatute paremikustki arvustusliku ülevaate andmist, ja kui taotlekski, ei suudaks seda tööd kinni maksta. Kellelgi pole püsisundi või -stiimulit väljendada kas või väljamõeldud suhtumisi. See ei too ju midagi sisse. See ei tee kuulsakski.

Ühes kaheksa aasta taguses arvustuses nimetasin meie kõige paremaks kriitikuks Tõnu Õnnepalu – kui ta vaid kriitikaga tegeleda viitsiks. Kolme aasta eest ütles Õnnepalu ise teleintervjuus: „Kurb on see, et kui rääkida reaktsioonist või diskussioonist romaanide üle, siis tegelikult on täiesti kadunud kirjanduskriitika, see on välja surnud žanr. … Sellist usaldusväärset kriitikat, mis aitaks sellele arutlusele kaasa või üldse räägiks, mis see siis nüüd võis olla, ei ole enam.“

Need on arusaadavad kurtmised ja perioodiline kordumine ei muuda neid tühisemaks. Siit saab edasi minna küsimusega: mis on korraliku kriitika puudumise põhjus? Muidugi, süüdi on kriitikud ise – niihästi need, kes toodavad joonealuste viidetega monstrumeid, kui ka need, kes kirjutavad oma hommikusöögist. Aga siin kriitikuna esinedes tahaksin süü nende pealt eemale veeretada. Tsiteerin 1972. aasta pleenumi ülevaadet: „H. Runnel ütles, et kriitika on kirjanduse eneseteadvus, selle iseloom sõltub kirjanduse iseloomust. Järeldus sellest: kriitika nõrkuse vaatlus lahus kirjanduse vaatlusest on kunstlik.“ Kui pole usaldusväärset diskussiooni romaanide ja luuletuste üle, võib asi olla ka selles, et diskussioonide jaoks on nüüd muid meediume peale kirjandusteoste ja nende kriitika. Sooküsimuse või lähimineviku üle diskuteerimiseks pole tarvis tõukuda romaanidest. Milleks uued Gorki „Emad“, kui sotsiaalseid sõnumeid saab avaldada teistes meediumides?

Ka pole lehekriitikale tagatud eelisseisu Goodreads’is või blogides avaldatud arvamuste ees. Aga kui kirjandus endale suuri ajaloolisi ülesandeid ei püstita või kui kriitika neid kirjandusele leiutada ei suuda, siis oleks liigne luksus tõrjuda seda vähematki – toda NLKP KK otsuses taunitud „sõbramehelikkust“. Viimase poole sajandi kriitikast on ju suur ja sugugi mitte tühiseim osa olnudki põlvkondlik sõbramehekriitika. Ühed loovad ja mõni mõtlikum kaasteeline seletab publikule (ja neile enestelegi) lahti, mida nad päriselt ikka teevad, mis on loodu mõte. Selline korraldus on muidugi ülekohtune, sest on ka kirjanikke, kel kriitikutest sõpru pole. Aga parem see kui eimidagi.

Raamat, mille arvustamise eest auhind anti, räägib kahe ammuse luuletaja sõprusest. Ka jooksev kirjanduskriitika saab sageli alguse tundest, et jagatakse kirjaniku või tema teosega ühiseid aateid ja eesmärke – seega parimal juhul sõprusest kirjanduse vastu. Kuulsat lastelaulu parafraseerides:

Nagu jõgi suur ja lai
algab ojatriibust vaid,
eks ka kriitika nii sõprusest ju alga.

Märt Väljatagale tõi kriitikaauhinna arvustus „Johanneste ilmutused“, mis on kirjutatud raamatule „Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940“. Arvustus ilmus Sirbis 25. IX 2020.

Ave Taavet

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht