Kaanetekst

Laura Fiski luulekogu „Puid puudutada“

PILLE-RIIN LARM

Sajandivahetuse paiku olid populaarsed suhtluskeskkonnad jututoad, küllap on nüüdki. Mäletan infokildu, et jututubade kasutajate seas on suhteliselt palju noori meditsiiniõdesid ja päästjaid, kes teevad öövahetuses aega parajaks ja hoiavad end sedasi ärkvel. Kindlasti oli jututubadel oma töös väga raskeid olukordi näinud vestlejatele ka vaimuteraapiline mõju. Vähem tähtis ei olnud jututubade praktiline külg: mõne sõbraga saadigi suhelda vaid haiglas arvutiekraani kaudu, sest internetiühendust ja arvutit ei olnud toona kaugeltki igas kodus.

Laura Fiski raamat „Puid puudutada“ toob selle jälle meelde, kuid märksa traagilisemas võtmes. Fisk, kes n-ö tavalises elus on psühholoog, luuletaja ja kõmri luule tõlkija, töötas 2020. aasta aprillist 2021. aasta oktoobrini Birminghamis eakate koroonapatsientide hooldajana. Arvutist sai sel ajal paljudele ainus võimalus maailmaga ühendust pidada, taheti seda või mitte. Virtuaalsed kohtumised, nõu andvad äpid, kõrgtehnoloogilist sorti karantiin – need kõik on Fiski luuleraamatus talletatud. Ennekõike on aga teoses esil tõsiasi, et inimene on surelik ja vajab enda kõrvale teist inimest.

Hooldaja kirjeldab vestlusi patsientidega, lepib nende ealiste iseärasustega, hoiab käest, koguni tantsib „oma daamidega“, ehkki kardab kõikjal varitsevat viirust – isegi puid ei saa enam normaalselt puudutada, sest eelnenud 48 tunni jooksul võis neid katsuda katkuhaige käsi. Kui viirusega nakatumise eest saab end kaitsta, siis mõne patsiendiga lähedaseks saamisest on raskem hoiduda, sest ka kõige professionaalsem hooldaja või psühholoog kiindub ja leinab. Toonilt jahe ja ometi liigutav teos kõlab kokku selle tõlkinud Ilmar Lehtpere raamatuga „Kodutud luuletused“ (2020), mille keskmes on lein viirusele kaotatud abikaasa pärast.