Kadriorust kostab naeru

Jaanus Vaiksoo

Vildest naljaga pooleks Viimasel ajal kostab Kadrioru tiigi lähedasest Vilde majast pidevalt nakatavat naeru. Pole ka ime – omal ajal olevat üksnes Vilde nime nimetamine ajanud kividki naerma. XIX sajandi lõpus polnud Eestis temast populaarsemat kirjameest. Ei ole vist liialdus öelda, et Vilde najal harjus eesti rahvas lugema ja lugemist armastama. Et mitte olla näljakirjanik, tuli hakata naljakirjanikuks, ütles Eduard ise. Rahvas neelas ajalehesabadest ja raamatutest Vilde lihtsaid ja tögavaid naljajutte, jumaldas tema huumorit ning nõudis lisa. Noor Vilde olid kuulsuse tipul. Üks talumees soovinud ristsetel panna oma lapsele koguni kaks nime – Eduard ja Vilde. Nüüd on nende „naljakate aegade” meenutuseks avatud Vilde muuseumis näitus „Vildest naljaga pooleks”. Ent kui tõsiselt rääkida, siis oli XIX sajandi lõpp Eesti elus muidugi naljast kaugel. Valitses troostitu venestamine, kunagisest lootusrikkast ärkamisajast oli jäänud vaid kauge kaja. Naljajutt ajalehe jutulisas oli kindlasti üks oodatud hetk lihtsa inimese argipäevas. Kui avada Vilde kortermuuseumi uks ja hakata trepist üles astuma, pahvatab trepil keegi naerma, talle sekundeerib teine, kolmas ... Trepigalerii arvukatelt aknaruutudelt vaatavad vastu lõbusad inimesed, kes loovad näituse vaatamiseks mõnusa eelhäälestuse, Kristiina Rossi tekstid seletavad sissejuhatuseks lihtsalt ära keelenaljade põhilised võtted. Nii jõuame teisele korrusele ja viskame enne näituseruumi sisenemist pilgu ukse kõrvale peeglisse, kust vaatab peale meie enese peegelpildi vastu Artur Alliksaare küsimus: „Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?”. Vilde muuseumi juhataja Kairi Tilga on naljanäituse üles ehitanud teravmeelselt ja igati Vilde vääriliselt, Mare Kõrtsini kujundus aitab kõike seda ruumis valitsevat vaimukust suurepäraselt esile tuua. Eestoa seinal on läbilõige autoritest, ilma kelle teosteta oleks eesti kirjanduse ajalugu tüki tõsisem ja igavam: Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Eduard Bornhöhe, August Kitzberg, Karl August Hindrey, Oskar Luts, August Gailit, Hugo Raudsepp, Romulus Tiitus, Juhan Smuul, Arvo Valton, Jüri Tuulik, Jaan Rannap, Enn Vetemaa, Andrus Kivirähk ... ja siis järgneb juba pikk Vilde soolo.

Samal aastal, kui ilmus Eduard Vilde esimene krimijutt „Musta mantliga mees” (1885), jõudsid lugeja ette „Isand Ilvese kosjakäik” ja „Ärapõlatud peigmehed”. Kaks aastat hiljem ilmus tema naljajuttude kogumik „Tallinna saladused”, millest tehti kahe aasta jooksul kolm trükki ja mida müüdi 7000 eksemplari! Seda ajal, kui raamatute müük edenes visalt ja kiratses. Edasi tulid „Kõtistamise kõrred”, „Naer on terviseks”ja „Kui sandid saia söövad”.

Vilde ja tema lugeja kasvasid koos. XX sajandi alguses hakkasid lihtsat, tögavat ja kohati labastki nalja asendama järjest enam vahedad satiirid, mis pilkasid eesti põllumeest, poliitikuid, kirikuõpetajaid ja niisama kintsukaapajaid. „Nalja sool on pilge,” tundis Vilde hästi lihtsat naljategemise retsepti. Tuhatkond satiiripala ilmus temalt kümnete pseudonüümide all: Tiiu Tasane, Rein Rusikmann Võmmkülast, Vioola Luulekaits, K. Päts Europas, Kepivere mõisa perisherra jpt.

Näitusel hiiglaslike raamatutena kujundatud stendid toovad välja värvikamad peatükid Vilde naljaloomingust. On üsna vähe tuntud fakt, et 1888. aastal ilmunud „Vigastest pruutidest” tegi Konstantin Märska 1929. aastal koguni tummfilmi, võttepaigaks üks talu Saku lähistel. 1989. aasta telelavastuse katkendit võib näha ka näituse videosaalis.

Kõrvaltvaatajaid lõbustab ka tänasel päeval endistviisi Vilde kemplemine nooreestlastega. Tema 1908. aastal kirjutatud paroodiline novell „Uuel teel” on pilge Friedebert Tuglase ja Villem Grünthal Ridala tekstide pihta. Vilde parodeerib Tuglase „Jumala saart” ja Ridala „Öö laulu” ehk, nagu ta ise kommenteeris: „„Uuel teel” oli pilge edevusele! Ainult edevusele! Neile, kes ladusid virna tundmatuid, vast ahjust võetud sõnu, et demonstreerida eneste ületavat modernsust – neile, kes haudusid apokalüptilisi arusaamatusi …”.

Muidugi ei pääsenud ka naljamees tema kulul naljategemisest, selleks pakkus tema kirev elu rohkelt ainet karikatuurideks ja följetonideks, tema kohta räägiti legende ja anekdoote. Tragikoomiline oli lugu sellest, kuidas Vildele otsiti kodu. 1925. aastal lubati rahvakirjaniku 60. sünnipäeval kinkida talle suvila koos aiamaaga. Sobiva elamise otsimine venis aga piinlikult pikaks. Nii et alles 1927. aasta lõpus sai Vilde asuda elama oma korterisse Kadriorgu – sellesse samasse kastellaani majja Roheline aas 3, kus nüüd kuni 18. juunini naljanäitust vaadata saab. Tasub kindlasti minna, pealegi pole see asi naljast üldsegi kaugel.