Kadunud aeda otsimas

Marina Stepnova on romaanis „Aed“ loonud hüpoteetilise olukorra, milles XIX sajandil sündinud tüdruk sai olla vaba.

ILONA MARTSON

Pole mingi saladus: XIX sajandi suure ja vägeva vene kirjanduse, nagu seda tunneb maailm, tunneme meie ja mõistagi venelased ise, on täiel määral kirja pannud mehed. Idanaabrite kirjandusloos ei ole oma George Sandi, Mary Shelleyt, Jane Austenit, õdesid Brontësid. Naine esineb üle-eelmise sajandi vene kirjanduses vaid kirjandusliku kangelannana, mitte veel kirjaniku endana.

Selles mõttes on XXI sajandi alguse vene kirjanduse ühe eredama autori Marina Stepnova romaan „Aed“ kahtlemata feministlik loometegu. Lugu lähtub samast keskkonnast, mis on tuttav suurte klassikute teostest, ent sündmusi kirjeldatakse tänapäeva naisautori vaatenurgast, olles teinekord pahanegi nendesamade klassikute peale: ei oska need sunnikud kirjeldada – noh, näituseks, emaks saamise võlu ja valu!

„Nadežda Aleksandrovna [—] heitis ärritunult järjekordse raamatuvirna põrandale. Põiklevad prantslased. Ülespuhutud sakslased. Jane Austen ja õed Brontëd, kelle pärast ta oli juba täiskasvanueas hakanud võtma inglise keele tunde. Tundub, et naised ise pidanuks ju aru saama! Aga ei, piirdusid salongilobaga, mis ei tähendanud midagi, mida polnud kellelegi vaja. Borjatinskaja võttis mõtteis läbi sajad läbiloetud romaanid, nagu oleks palvehelmeid sõrmitsenud… [—] Ei, mitte ühtegi sõna tõtt! Mitte ühtegi! Romaaniemmed, emakesed, maman ja isegi juba täiesti talumatud õilsad emad, kelle kohal Borjatinskaja oli nutnud nõnda palju magusaid raamatupisaraid, osutusid isegi mitte tühipaljaks väljamõeldiseks, vaid kurjaks naljaks, õela idioodi lälinaks, keda kõik pidasid võrdseks, omaks. Kes võeti lihtsalt vastu, issand!“ (lk 55-56).

„Aed“ algab kõigiti XIX sajandi „suure romaani“ kaanoneid jälgides: kaunis stiil, ilusad laused; sulnis maamõis; aadlipaar, kes on täiuslikult ja tühiselt „ühtemoodi õnnelik“. Ent siiski, on üks erinevus: suured vene klassikud kirjeldavad raamatuis oma kaasaega. Nende raamatute kaudu me teame, kuidas selle ajastu inimesed mõtlesid, tundsid, armastasid. Stepnova pole selles ajas elanud, ehkki tunneb seal ennast koduselt – temaski on tänu kehtivale kirjanduskaanonile kinnistunud teadmine, kuidas selle ajastu inimesed mõtlesid, tundsid, armastasid. Kuid ta teab ka, mis saab hiljem. Ja lugejad teavad samuti. Paiguti nagu pilgutaks autor ridade vahelt silma: kas tunned ära? Jajah, seep see on.

Nii näiteks pole keeruline öelda, miks on teosele nimeks pandud „Aed“ – ehkki aiast kui niisugusest või aiapidamisest räägitakse selles romaanis vähe. Ainult alguses ja lõpus, raamiks toimuvatele sündmustele. Alguses osutab aed sigivusele, viljakusele. Raamatu esimeses osas eostatakse n-ö jumalik laps, lõpus aga laseb seesama laps, nüüd juba noor naine, kes samuti lapseootel, aia kui „vana aja“ igandi maha raiuda, et teha ruumi oma unistusele – hobusekasvandusele.

Kirjanik ja tõlkija Marina Stepnova

Tridaktna / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Kui läinud on kõik, kes aeda armastasid, ei ole seda enam kellelegi tarvis. Tšehhovi „Kirsiaias“ raiutakse maha õitsvad kirsipuud, Stepnova „Aias“ viljakandvad antoonovkad. Stepnova on kahtlemata teadlik, et tema lugejale meenub jalamaid Anton Pavlovitš; ta kasutab selle ära. Iseenesest ei ole selles midagi ebatavalist, ja mitte ainult sellepärast, et tänapäeva vene kirjandus kubiseb tsitaatidest nagu Joosep Tootsi pidusai rosinatest. Tsitaadid annavad märku sügavamast seaduspärast, mida võib iseloomustada kui ammu kadunud ajaloolise aegruumi täitmist XXI sajandi autorite stiliseeritud sisuga alates Akuni­nist ja lõpetades Vodolazkiniga.

Selle asemel et rääkida oma kaasajast – tühisest, arusaamatust, hirmutavast –, on palju turvalisem pöörata nägu mineviku kuldse valguse poole. Miks vaadatakse praeguses vene kirjanduses nii palju tahapoole, on muidugi omaette küsimus. Tõnu Õnnepalu on kunagi esinenud väitega, et XIX sajand kestab kirjanduses ikka veel edasi. Ent õigupoolest on XX sajand, see alles äsja lõppenu, vene autorite hulgas populaarsemgi. Ka Marina Stepnoval on oma eelmise sajandi peresaaga, tema läbilöögiromaan „Lazari naised“ – lugu geniaalsest füüsikust ning tema armastatust, abikaasast ja lapselapsest on ilmunud Veronika Einbergi tõlkes ka eesti keeles. Nüüd siis on põhjalikuma vaatluse all üle-eelmine aastasada: Venemaa provints ja särav pealinn, rikkad aristokraadid ja kirjaoskamatud talupojad, sakslastest arstid, prantsuse guvernandid ja mässumeelsed üliõpilased.

Aed on provintsimõisa aed, mõisa ostab ootamatu tuju ajel vürstitar Borjatinskaja, saatuse helliklaps, hiilgavas abielus, rikas, kaunis, elegantne Peterburi kõrgseltskonna daam. Mõis omandataksegi aia pärast, aga selle ohjeldamatu viljakus kandub kummalisel kombel üle ka vürstinnale, kes jääb 44aastaselt taas rasedaks. XIX sajandi aadlidaamide puhul olevat niisugune käitumine olnud skandaalne – ainult vaestel võis olla palju lapsi, rikastel segavad need seltskondlikke kohustusi, vuih! Paistab, et rasedus mõjutab vürstinnat tõepoolest kummaliselt käituma – Saulusest saab üleöö Paulus, tsaarinna sõbratarist provintsimõisa mamsel, kes ainsana tunnistab oma sakslasest ihuarsti nõuandeid ja juhtnööre. Viimasest saabki tõeline isa lapsele, kelle vürst Borjatinski eelistab maha vaikida.

Kui vaba saab üldse olla indiviid, kui ühiskond tema ümber eelistab elada üksnes aegade jooksul välja kujunenud ahistavate piirangute süsteemi järgides? Stepnova loomingu üks põhiteemasid on naise saatus mittevabas ühiskonnas. Kuid kui „Lazari naiste“ puhul tulevad vaatluse alla Nõukogude aja eri etapid, siis „Aias“ piirdutakse suhteliselt lühikese, umbes 25 aasta pikkuse ajalõiguga. Kirjanik tekitab hüpoteetilise olukorra, milles sel ajastul sündinud tüdruklaps üldse võis olla vaba: ta paneb tegelase elama mõisasse, õnnistab haruldaste annete, isepäisuse, rikkuse, kogenud vanematega, kes midagi ei keela. Ta teeb temast tumma lapse, kes hakkab rääkima viieaastaselt (hakkab rääkima siis, kui tahab!). Teeb temast hobusehullu (armastab, keda tahab!). Kujutab teda jõulise naiskarakterina, kes paneb endaga abielluma nägusa aferisti (abiellub kah, kellega tahab!). Tusja on XXI sajandi inimene, kes on sattunud elama XIX sajandisse. Ja sellisena – teisi inimesi mitte arvestavana, oma tahet alati esikohale seadvana – on ta kahjuks lugejale ka üksjagu ebasümpaatne.

Võib-olla selles peitubki Stepnova loo põhiline sõnum – anda on õilsam kui võtta, elamine kellegi nimel on määratult tähtsam kui elamine vaba inimesena. Meisel, üks paljudest arstidest, keda Stepnova loomingus nii sageli kohtame ja keda võib pidada ka käesoleva romaani võtmefiguuriks, elab oma kasvandiku nimel.

Romaani jutustuslaad on palavikuline – kõik vohab nagu väänkasvud Anna mõisa aias, ajades võrseid kohati ootamatutessegi kohtadesse, põigates näiteks Aleksandr Uljanovi, Lenini hukatud vanema venna loo juurde. Ent lugeja laseb endale sellegi maha müüa, ta eksleb sõnade ja sündmuste padrikus, närib ennast sellest läbi, sest soovib teada, mis saab edasi …

Aga edasi ei saa midagi. Lugu lõppeb justkui noaga lõigatult. Grande finale’i ei ole ega tule. Kõik jätkub. Meie muidugi teame, kuhu veereb see eluke paarkümmend aastat hiljem, kui Tusja on jõudnud oma ema ikka. Tuleb kollaps, revolutsioon, kõik kukub kokku. Tusja vabadusest ei jää tuhkagi järele. Hobusekasvandusest ilmselt ka ei jää.

Marina Stepnova on öelnud, et kirjutas „Aeda“ kümme aastat. Selle kümne aasta jooksul on tänapäeva lugeja teadmiste tellingute taha kerkinud mahukas maja, mille tõlkija Erle Nõmm on nauditavalt maakeelde ümber seadnud. Ent „Aeda“ arvustades ütleb kirjanduskriitik Galina Juzefovitš nii: „On kombeks arvata, et tekstile tuleb alati kasuks aeglane, keskendunud, mitmekihiline töö. Osaliselt vastab see tõele, kuid pikal kooselul raamatuga on ka teine pool: autor kasvab tekstiga liiga sügavalt kokku, saab sellega üheks, kaotab võime eristada ilmselget sellest, mis vajab selgitust, passib pikalt oma lemmikpaigus, põlates ära need, mis meeldivad vähem ning sisuliselt muutub iseenese loodud maailma arhitektist selle õnnelikuks asukaks. Kirjaniku fantaasia poolt loodud ruum hakkab elama vastavalt omaenda seaduspäradele, ajab igasse suunda võrseid välja ja keeldub lõppude lõpuks ennast pakkimast kompositsiooni rangetesse raamidesse.“*

Täpsemini öelda ei saakski – paistab, et just sedasi ongi läinud. Venekeelsetes raamatuportaalides on romaan pälvinud ohtralt nii lugejate kiidulaulu kui ka pettumuse väljendust. Kirjaniku fantaasia loodud ruum on seega samuti otsekui vene klassikute viljakal pinnasel võrsuv aed – kaunis, ent omajagu metsik, vohav ja kaootiline. Kellele meeldib, sellele meeldib.

* https://meduza.io/feature/2020/08/22/sad-mariny-stepnovoy-izyskannyy-i-masshtabnyy-roman-otsylayuschiy-k-tolstomu-turgenevu-chehovu