Kas Linda Vilde ka kõneleb?

Linda Jürmanni näituse rõhk ei ole mitte suure kirjaniku määrdetiimi heitlusel argipäevaga, vaid ühel naisel, kes on äärmiselt oma aja nägu, peaaegu et oma aja portree.

KAUR RIISMAA

Näitus „Linda Vilde muuseum“ Eduard Vilde muuseumis kuni 27. III. Koostaja Liina Siib, kuraator Kadi Kesküla, kujundaja Kaire Rannik. Näituse ajalehe on toimetanud Kadi Kesküla ja graafilise disaini teinud Viktor Gurov.

Muuseum on julm paik, ta sigitab sireleid surnud maast. Eriti kohutavad on isikumuuseumid: kõnnid tubades, kus kunagi kees elu, loodi ja hävitati. Nad oleksid seal nagu veel alles, teisel pool: nemad elavad oma elu edasi, joovad teed, vaidlevad. Kui puutud raamaturiiuli vastu või riivad lühtrit, vakatavad – „kas kuulsid?“ või „mis see oli?“. Ja keegi vastab: „Küllap tuul tõmbab.“

Ühest küljest on muuseumis surnud asjad, mida enam ei tarvitata, neile on lint ette tõmmatud, et keegi enam ei istuks „seal, kus istus tema“. Looja, jumala lusikad ning sulepead seisatugu ajas. Teiselt poolt püüavad kuraatorid näidata lusikate ja sulepeade kasutajat elavana, toonitada tema tähtsust uuele sugupõlvele. Siin on ainult tema asjad, aga tema ise … (giid teeb laia žesti, tema käeviibe osutab pargile maja ümber, linnale pargi ümber ja kogu maailmale, mis žesti ajaks seisatub ning pöörab pilgu siia, kus kunagi istus geenius). Loojad on väsitavad, loomisakti viivul seisatub tõepoolest kõik muu: kvartal vaikib, lapsed kolm tänavat eemal käivad kikivarvul. Saledas värsis või punktikogumis lõuendil kistakse aegruumist välja üks hetk ja ülendatakse ajastu kokkuvõtmiseks kõige oleva üldistuseks.

Seda huvitavamad on marmorja miimikaga loojate kõrval nende kaasad, mehed ja naised, kes jälgivad, et kuningal oleksid sokid jalas ja ta ei teeks liiga oma kõhule või silmadele. Sageli on nad elanud (oma) jumala üle ning veetnud videvikuaastad tegusalt, pidades kõnesid, andes intervjuusid, avades kolhoosides ausambaid. Harva on nad nemad ise, pigem ikka „poetessi lesk“ või „proua see ja see“. Nad on ajas haprad, efemeersed. Looja nägi eluaeg vaeva, et end kinnistada üheselt, ainulisena, temast alles jääv, maha jääv, maapinnale jääv inimene on mitmene, sõltub looja mälestusest, renomeest, riigikorrast.

Ajakirjanik, tõlkija ja ühiskonnategelane Linda Jürmann (1880–1966)

Tallinna Kirjanduskeskus / MUIS

Eduard Vilde majamuuseum Kadri­orus on paariks kuuks nimetatud Linda Vilde muuseumiks, kuigi näituse sisu arvestades oleks ehk õigem ütelda: Linda Jürmanni muuseum. Alumisel korrusel on endiselt väljapanek Eduard Vilde elukäigust, tubadest ühe looja elus. Teise korruse kolm ruumi on tervenisti Linda Jürmanni päralt. Igas ruumis on stend või kaks: roosa kardinaga ülejäänud ruumist eraldatud nooruspõlve käsitlev väljapanek „Linda Jürmann“, pilvikukarva kardinaga „Vabaarmastuse kevad“, kuuserohelise kardinaga „Uus ilm“, punase kardinaga „Naine ja sotsialismus“, musta kardinaga „Kirjaniku lesk“ ja udurohelise kardinaga „Köleri tänav“. Kardinad on väga huvitav valik näituse kujundamiseks. Mis on kardina taga? Midagi intiimset või püha. Ära tule! Kui Jeesus sureb, käriseb templieesriie ülalt alla, s.t käristaja on kõrgel. Inimene kisuks ja rapsiks altpoolt. Ka teatri eesriided avanevad ülalt ja alumine ots lohiseb mööda lava. Nüüd sõlmitakse näitlejate ning publiku vahel leping, et see, mida me siinpool teeme, on lähemad kaks vaatust päris. Eesriided Linda Vilde muuseumis viitavad samuti sellele, et kirjaniku lesk, omamoodi sotsialistlik Maarja Magdaleena, on nüüd maiseks tehtud, teda näidatakse naise ja inimesena. Ta ei ole enam protorevolutsionäär, kes avab monumente ja meenutab pinevaid päevi eksiilis. Ainus punanurk, mida mu silmad jõudsid näha, oli samuti kardinaga muust elamisest eraldatud: seal oli Lenini pilt, aukirjad ning mingit asjakohast pudipadi. Aga ega normaalne inimene pidanud päev otsa Leninit vaatama – tõmba riie ette ja ela rahus.

Kas näituselt saab midagi huvitavat Linda Jürmanni kohta teada? Mitte väga – antud näitus ei ole käsitlus, rõhk on dokumentaalsel materjalil. Asjatundmatut hinge aitab kronoloogia­stend, õhustikku loob DVD-lt mängiv ringvaade. Igal stendil on hulk kirju, postkaarte, väljavõtteid artiklitest, mille läbilugemine nõuab aega, seda enam et kujunduslik pool on pigem ebaõnnestunud. Käsitsi kirjutatud tekstile postkaartide tagaküljel on trükitud peale heledas kirjas tekst, mille lugemine põhjustab Eduard Vilde nimelise silmapõletiku. Näitus on küll hästi valgustatud, aga heledat teksti mustal tindikirjal, mis omakorda heledal tahvlil, see ei päästa. Stendi ees istudes ja nina vastu kirja surudes lugeda näeb, aga näiteks Alma Ostra-Oina käekiri on ka siis loetavam kui hele seriifideta font kõige peal ning vahel. Istudes ei näe paraku lugeda kõrgemale paigutatut, ja istuma näitusel peab, materjali on tohutult. Tundub, et näituse on koostanud oma teemasse kirglikult suhtuv, kuid pisut ajahädas inimene.

Sestap püha ikkagi taganeb, ta ei lase endale ligi. See siin on asjassepühendatuile, nendele, kes kuuluvad siseringi, kel on Linda Jürmannist juba ettekujutus olemas ning kes teavad, mida otsida. Nad tulevad küsimusega, mida uut on leitud. Käekott või prillid vitriinis kutsuvad – see siin on päris inimene! –, aga fotod ja kirjade sigrimigri moodustavad uue kardina.

Mulle näib, et inimese kohta tehtud esimene näitus peaks olema käsitluse formaadis, mitte esitama asju talis qualis, nagu nad on, või nagu nad arhiivis on. Mulle endale sel kombel materjali esitamine meeldib, ma saan oma järeldused teha, kuid kardan, et nõrgema vastupanuvõimega külastaja lahkub nõutult. Oli naine, oli sotsialist, aga mis siis? Miks ta tänapäeval oluline on? Kas on? Miks on, miks ei ole? Erinevate eluhetkede keeks lükkimine ei anna kokku inimest, selleks on vaja juhendajat, giidi, kedagi või midagi, kas või veel üht stendi, mis annaks hetkedele konteksti. Muidu suhtub külastaja ka pärast näitust nähtusse nagu see punkar, kes kunagi ühe korüfee ülevaatenäituse avamisel (ministrid, ajakirjanikud, suupisted) pisut liiga valju häälega küsis: „Kas Linda Vilde ka kõneleb?“

Näituse suurim tugevus on ajaleht, mille võib koju kaasa võtta. Loed Linda Jürmanni kirjutatut, mõtled, hakkad mõistma, olnul on aega aimduda. Ehk juhib pealkiri „Linda Vilde muuseum“ külastaja veidi valele rajale? Näitus on ju Linda Jürmannist. Rõhk ei ole mitte suure kirjaniku määrdetiimi heitlusel nurjatu argipäevaga, vaid ühel naisel, kes on äärmiselt oma aja nägu, peaaegu võiks ütelda, et oma aja portree. Veidi enam oleks tarvis portretisti üldistavat kätt, mis teeb laia žesti ning hõlmab maja, parki maja ümber – ja kogu maailma: „Siin on tema asjad, tema ise aga …“

Käsitsi kirjutatud tekstile postkaartide tagaküljel on trükitud peale heledas kirjas tekst, mille lugemine põhjustab Eduard Vilde nimelise silmapõletiku.

Kaur Riismaa

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht