Keelest filosoofiani, märgist objekti elluäratamiseni

TAAVI HALLIMÄE

XX sajandi I poole avangardliku poola-juudi kirjaniku Bruno Schulzi „romaan novellides“ „Kaneelipoed“ („Sklepy cynamonowe“, 1934) meenutab nii Franz Kafka metamorfoose, inimest ning ruumi groteskselt painutavaid romaane kui ka selsamal ajaperioodil kirjutanud šveitslase Robert Walseri „väikese inimese“ ambivalentset ja heitlikku poeetikat. „Kaneelipoodide“ mitmekümnes lõdvalt, ent mitte mingilgi moel sattumuslikult kokku põimitud ekspressiivses loos juhatatakse meid läppunud tubadesse, argiasjade keskele. Seejuures ei lähtu Schulz ümbritseva kirjeldamisel mitte mateeriast, vaid inimese mitme­tahulisest ning keerukast sisemaailmast. Justkui kõikjale ulatuvana laotatakse see „Kaneelipoodides“ kesksetele köögilaudadele, arveraamatutele, kondoritele, poesellidele …

Nimetatud sisemaailm on „Kaneelipoodides“ keeleline. Keel ja eeskätt selle põhistruktuurid on kirjutatud inimesesse justkui chomskyliku bioloogilis-ontoloogilisusega. Võib isegi resümeerida, et kui Kafka „Protsessi“ Josef K. osutub bürokraatiasõltlaseks ning Walseri „Abilise“ Josephit väntsutatakse inimsuhete võrgustike imaginaarsetes ja kasuaalsetes tõmbetuultes, siis Schulzi tegelastel on tegevustikuüleseks ning inimesi inspekteerivaks instantsiks keel. Erinevalt Walseri või Kafka võimuinstantsidest ei ole keel aga Schulzil selline, mille puhul küsida, kas keele enesekehtestamine ilmneb tegelaste puhul väljast või seespool, vaid miski, mille kohta kõhklusteta väita, et peamiselt figureerib ta just tegelas(t)e kaudu. „Kaneelipoodides“ ei loo korda niisiis ükski ülem ega Seadus, vaid ainult tegelane ise.

„Kaneelipoodides“ funktsioneerib keel millekski ja sealjuures ka kui miski. Ühest küljest on keele ülesanne motiveerida „tegelikkust“ moonutades tegevustikku (lähedaselt Kafka irreaalsetele metamorfoosidele ning Walseri šeherezadelikele, lõplikke lahendusi vältivatele kõhklustele). Teisest küljest on „Kaneelipoodide“ keel „objekt“, miski, mis vastandub sellele, kuidas „tegelikkust“ on sellesama keelega varem sõnastatud. Sellise dialektilise suhte teeb võimalikuks semiootiline põhimõte, millest lähtuvalt ei liiguta mitte objektilt märgile, kus sõnad piirduksid asjade tähistamisega, vaid vastupidi: liigutakse märgilt objektile ja tunnistatakse sõna esimuslikkust. Et piltlikustada „Kaneelipoodide“ sellist keelekontseptsiooni veelgi, võib teost kõrvutada tuntud, kuid pisut nihkes vormeliga „kus suitsu, seal tuld“. Sellega analoogiliselt kindlustavad „Kaneelipoodide“ keele loomelisuse ning objekti mõjutatavuse kaks lähte-eeldust: lõkke (objekti) olemasolu ei ole sugugi kindel, ja kui lõket (objekti) tõepoolest ei ole, siis süüdatakse (moodustatakse) see pärast suitsu (sõna).

„Kaneelipoodide“ keskse keelemärgi loomelise potentsiaalsuse kirjeldamiseks sobib hästi Ferdinand de Saussure’i käsitus diakrooniast ja sünkrooniast. Nii paistab „Kaneelipoodide“ niminovelli maailma iseloomustavat diakroonilisel teljel miski, mille (lõpliku) väljaselgitamisega tuleks ometi pihta hakata: „Keegi ei teadnud täpselt, mitu tuba meie korteris on. [—] Vahel tehti kogemata mõne unustusehõlma vajunud toa uks lahti ja leiti see olevat tühi; [—] kuude viisi puutumata sahtlites võis nüüd teha üllatavaid avastusi“ (lk 12).

Seejärel sukeldub sünkroonilisel teljel hallivõitu tubadesse minajutustaja hullumeelne, kuid kahjutu isa, keda iseloomustab nii märkide tähenduste kui objektide ümbermängimine. Tema käitumine on üksjagu nagu skisofreeniahaigel, kes ühel hetkel „koputa[b] voodi küljele ja vasta[b] ise eri hääletooniga „sisse““, järgmisel „pan[eb] ta kaks tooli leenipidi vastakuti ning neile toetudes tõst[ab] jalgu ette ja taha“ ja lõpuks „roni[b] ta karniisile ja võt[ab] akna vastas oleva raisakotkatopise poosi“ (lk 16–17). Selline väljakutsuv käitumine (kas märgilt objektile liikumisel ei ole see mitte vältimatu?), mille legitiimsust kinnitab minajutustaja, mõjub kui metafüüsilise sisemaailma kinnitamine objekti.

Bruno Schulzi „Kaneelipoodides“ on kesksel kohal objektide ümbermängimine, et tuua välja miski muu. Meenub kirjaniku kaasaegse Henri Matisse’i fovistliku maali loogika: „tegelikkuse“ kujutamise asemel tuuakse välja kogemuslik meeleolu. Henri Matisse’i „Harmoonia punases“ (1908).

Internet

Nii nagu skisofreeniahaiget ikka, iseloomustab ka minajutustaja isa mõtlemise lünklikkus ja iseendasse sulgumine. Seetõttu on ka kõigiti asjakohane märkida minajutustaja isa teatavat distantseeritust nii oma perest kui poesellidest. Kuid kui juba isale midagi ette heita, siis tundub, et etteheitmiseks kõlbab sama argument ka minajutustajale – kas mitte ei peegelda minajutustaja „hõljuvad“ kirjeldused isa jahedat distantseeritust? Siiski ei ole sealjuures keelde pöördumine inimese arvelt sugugi inimvaenulik, vaid inimesest lihtsalt inimlikum. Nii näiteks vastandutakse „Kaneelipoodide“ niminovellis progresseerumisele, kasutades selleks küll maagilist ja inimkauget keelt, kuid väljendatakse ühtlasi ka humanistlikke väärtusi.

Jah, kuigi minajutustaja isa seob end „sõlm sõlme haaval … meist lahti, [kaotab] punkt-punktilt … sidemed inimkogukonnaga“ (lk 17), ei eita ta siiski inimlike väärtuste olemasolu. Ta on küll vangistatud keelde, mis „räägib“ üldjuhul vaid iseend ning iseendast, kuid jaatab sealjuures siiski Teist, sõltumatut ja keelevälist. Seetõttu ei seostu „Kaneelipoed“ ka nihilismiga. Pidades aga minajutustaja isa sekkumiseelseid „võõraid“ objekte keelelisteks konstruktsioonideks, on objektid „omaks“ muutmise tagajärjel keelest enamat – objektid on äratatud ellu. Objekte ei seo enam mitte niivõrd keel, kuivõrd kindlad väärtused – ning isagi ei iseloomusta sellepärast enam ettearvamatus ega skisofreenilisus, vaid sihipärasus ja jumalikkus.

Schulz ütleb „Kaneelipoodidele“ lisatud ning Schulzi tõlkija Hendrik Lindepuu sõnutsi autori programmiliselt kõige mõjukamas essees „Tegelikkuse mütologiseerimine“, et filosoofia on tegelikult filoloogia. Sellisele põhimõttele järgneb Richard Rortyl teatavasti meetod, mille järgi peituvad siiani lahendamata filosoofiliste probleemide lahendused keele uuendamises ja uuesti mõtestamises. Kas ei või see vähemalt ligilähedaselt puudutada ka meetodit, mida kasutab „Kaneelipoodide“ isa? Viimane ei lähene objektile ju tavapärasel moel: märgilt objektile liikumisega on objektid vabastatud senisest tõsikindlusest ja üheste (objektipõhiste) lahenduste väljapakkumine osutub nüüd võimatuks. Nii on teoses kesksel kohal olemasolevate objektide ümbermängimine, millega võimaldatakse millegi muu väljatoomine. Järgitakse justkui Schulzi kaasaegse kunstniku Henri Matisse’i fovistliku maali loogikat, kus laudlina valgub tapeediks ning erkpunase toaga ei kontrasteeru pastelne õu mitte sellepärast, et kujutada „tegelikkust“, vaid sellepärast, et sellise kujutamisega välja tuua midagi muud – Matisse’il eeskätt kogemuslikke meeleolusid.

Kas siis see, mida väljendatakse Schulzi romaani ekspressiivsetes ning omavahel meisterlikult kokku põimitud novellides, ei ole miski muu kui meeleolu? Harilikust millegi teistsugusema kogemine, millegi, mille sõnastamisel senistest sõnadest ei piisa? Sisenedes minategelase müütilisse loomisesse, kus seinad „värise[vad] kärast, tiivarabinast, sidinast ja sädinast, trillerdamisest ja kluugutamisest“ (lk 21), võib esmapilgul niimoodi tõepoolest tunduda. See aga ei vasta ehk kõige tähtsamale küsimusele, miks olid objektid üleüldse uinunud?