Keerduva aja meelevallas

„Malma jaam“ on jõuline romaan inimsuhetesse pugenud külmusest ja ükskõiksusest, võõrandumisest ja kurbusest ning sellega seotud vägivallakiusatusest.

KÄRT HELLERMA

„Naine tundus ebaküps ja ebahuvitav, kuid võis järgmisel hetkel öelda asju, millest Oskar teadis, et need jäävad igaveseks temaga. „Vaid üksainus kord elus,“ ütles naine, kui nad jalutasid öös. „Vaid üks kord elus juhtub, et näed iseennast. Ja see, vaid see, saab olema elu kõige õnnelikum või mõrum hetk.“

Oskar palus tal öeldut korrata ja naine kordas.

„Kas sinuga on nii juhtunud?“ küsis ta siis. „Kas sa oled iseennast näinud?“

„Ei,“ vastas naine. „Ma ikka otsin veel.““

Niisugune on rootsi kirjaniku Alex Schulmani romaani „Malma jaam“ üks iseloomulikumaid tsitaate (lk 33), ühe peategelase Harrieti kiire ekskurss iseendasse, ühe võimaliku eneserefleksiooni tuum, üks lõppematu eksistentsiaalne otsing, mis kaudselt kaigub terve romaani ridade vahel. Kirjanik näikse osutavat Harrieti sõnade kaudu sellele, et suurema osa elust hulbib inimene teadmatuses iseendast, oma tahtmistest ja vajadustest, kobades pimeduses, olles õnnelik iga väiksemagi valguskiire üle. See aga ei tähenda, nagu ta ei võiks mõnel kriitilisemal hetkel avastada oma hingest ka sääraseid tumedaid soppe, mida ta poleks arvanudki seal leiduvat.

„Malma jaam“ on üles ehitatud vaheldumisi kolmele tegelasele, Oskarile, Harrietile ja nende tütrele Yanale, ning nendega eri eluetappidel juhtunud sündmustele. Kajastamist leiavad nii tegelaste omavahelised suhted kui ka mitmed nende elu olulisemad episoodid. Teose neljandaks tegelaseks Oskari, Harrieti ja Yana kõrval võib pidada aega, mis kulgeb romaanis pidevalt edasi-tagasi, moodustades kord rohkem, kord vähem dramaatilise reaalsuse. Kõik meenutavad pidevalt midagi: iga järgmine olevikuhetk on justkui selleks, et sisse juhatada järjekordne retk minevikku.

Pereliikmete lood, mis kasvavad üksteise sisse, ei hooli ajast selle tavakohases lineaarsuses. Aeg liigub küll, aga tihti mitte tuleviku, vaid mineviku suunas. Ajahüpped külvavad romaani teatud lünklikkuse ja punktiirsuse, millest saab raamatu kõige iseloomulikum joon. Autor jälgib oma tegelaste erisuunalist teekonda hoolikalt, võttes nende kõigi sammud otsekui luubi alla, talutades neid ükshaaval oleviku ja mineviku vahel. Pidev meenutuste võrk katab kogu raamatut, aga kõigel, millele keskendutakse, on mõte, ja igavaks ei lähe kusagil.

„Sa ei ole üksi“

Malma raudteejaamaga on kokkupuude kõigil tegelastel, aga nad viibivad seal eri aegadel: raudteejaam on sündmustikku käivitav kese, koht, mis neid kõiki nende sinna-tänna käänduvate suhete foonil ühendab. Malma jaamas saadakse kokku ja lahkutakse jälle. Tegelasedki on võrreldavad rongidega, mis sõidavad eri suunas ega välju eales oma rööpapaarist.

Pereliikmete kujunemisloos on tähtis osa lapsepõlvel, millest on kõigil meenutada valusaid kogemusi. „Lapsepõlv on seletamatu installatsioon, otsekui moodne kunstiteos. Arusaamatu ja tarbetu. Tahaks selle kogu täiega lihtsalt jalaga puruks lüüa“ (lk 171-172). Nii mõtleb Oskar, kui vaatab Harrietist Malma jaamas tehtud pilti, mille autor on vanaisa Bo. Pole tähtsusetu, et sama pilti vaatab hiljem Yana ja näeb seal iseennast – „mure pilgus, pidevalt hirmul, et miski puruneb või on juba purunenud“ (lk 135).

Lapsepõlve hüljatustunne (Harrieti ema lahkus pere juurest) kummitab Harrietti elus ühtelugu ja põhjustab päevi kestvaid depressioonihooge. Oskar kirjeldab, kuidas Harriet pomiseb masendusse vajudes endamisi monotoonselt: „Sa ei ole üksi, sa ei ole üksi.“ See on kui mantra, retsitatiiv, mida Harriet raskematel eluhetkedel vajab. Harriet pani isegi oma tütrele nime Yana kindlal eesmärgil, sest nime esitähtedest moodustub fraas „you are not alone“.

Harrieti üksindusest kõneleb ka stseen, kus ta tunnistab Yanale, et tema vanaisa Bo pildistas kotkaid, olles nendesse lindudesse väga kiindunud, ja kui Harriet tema käest küsis, mis on elus kõige olulisem, siis vastas vanaisa, et vabadus – mõeldes seda öeldes ilmselt kotkastele, kes saavad tõusta kõrgele taeva alla. Harriet oli aga lootnud, et tema on vanaisale kõige tähtsam.

Alati ei ole põhjuse-tagajärje seos Harrieti puhul ühene. Lapsepõlv pole talle mitte ainult kole ja hirmutav, vaid lapsepõlves kogetut võib täiskasvanueas ära kasutada. Piisab vaid ohvripositsiooni võtmisest, et vabastada end mõne sigadusega kaasnevast süüst. Oskar kirjeldab, kuidas Harriet tema kõrval olles „kaob jälle aastakümnete taha. Harrietile meeldib seal. Sirged jooned lapsepõlvest otse praegusesse hetke, kõik, mis oled praegu, on seletatav ja kõike peabki seletama millegagi, mis juhtus siis. [—] Niimoodi elamine peab küll lihtne olema, sest kõigele on vastus, kõigele leidub selgitus! Ja ise ta pole kunagi milleski süüdi, alati vaid teiste inimeste vigade ja puuduste ohver“ (lk 174).

Ka Oskaril on lapsepõlve suhtes vastuolulised tunded. Kunagi tema koolipäevil leidis sotsiaalpedagoog, kelle juurde saadeti Oskar pärast koolitualeti seinte sodimist, et poisi „sisemine rõhk“ on kõrge. Võiks öelda, et siserõhk on kõrge kõigil romaani tegelastel: midagi jääb alati ütlemata ja see midagi suubub sisemisse pingelisse vaikusse, luues teoses iseloomuliku surutud atmosfääri.

Suhe tegelikkusega on kõigil Schulmani tegelastel habras – põhjusi võib otsida jällegi lapsepõlvest. Nii näiteks valdas hirm millegi purunemise või kadumise ees Harrietti juba väiksena: „Mõnikord peab ta püsti tõusma ja mõned korrad keerutama, tähelepanelikult ringi vaatama, ta kardab muidu, et tegelikkus taandub, tema kukub sellest läbi ja maandub kolinaga kusagil mujal“ (lk 126).

Harrietiga seotud episoodidest leiab ühe köitvama juba üsna raamatu algusest, kui isa näitab talle liikumatult puu otsas istuvat oravat. „„Ta istub seal ja meenutab,“ oli isa öelnud ja Harrieti arust oli see mõte nii ebameeldiv ja väljakannatamatu. Sest see muutis kurbuse maailmas veelgi suuremaks; mitte ainult inimesed ei kannata rusutuse all, vaid ka loomad, ja ta peab nendegi eest vastutama“ (lk 15). Stseen, kus Harriet tunneb, et ta vastutab maailma kurbuse eest, on tähenduslik: Harrietile oli maailm juba varakult küllastatud pigem melanhoolia kui rõõmuga. Veelgi enam – maailma kurbus on justkui suur ja põhjatu must auk, mis jälitab kõiki tegelasi.

Ütlemata sõnade koorem

„Lapsepõlv on pime ja kiunub pidevalt valust nagu keldrisse kinni pandud ja unustatud loomake,“ kirjutab Taani kirjanik Tove Ditlevsen autobiograafilises raamatus „Kopenhaageni triloogia“ (lk 29). Tema lapsepõlv polnud helgem kui Schulmani tegelaste oma, pigem vaesem ja piiratum. Ajaliselt jäi see Teise maailmasõja eelsesse perioodi, Schulmani teose tegelased kuuluvad mõtteliselt juba hilisemasse sugupõlve. Muide, Tove Ditlevsen suri samal aastal – 1976 –, kui Alex Schulman sündis.

Vastamata küsimustega küllastatud „Malma jaama“ kannab enamasti pessimistlik paatos. Kõigil tegelastel on palju pettumusi, kõik tunnevad end maailmas üksinda ja mahajäetult. Maailma kurbusele liitub siin-seal kummitav hävingujõud. Nii Harrietti, Oskarit kui ka Yanat valdab aeg-ajalt soov kõik ettejuhtuv põrmu paisata, purustada. Lõik Yanaga seotud tekstist: „Teda võisid tabada vihapursked. Ta lõhkus oma korteris asju, viskas raamatuid vastu seina või tegi kraanikausis teekruuse katki“ (lk 167). Ka armumine lõpeb Yanale üksnes resigneerumisega ja arusaamaga tunnete lõplikkusest: „Lõpuks ei tundnud ta enam midagi. Kõik voolab liiva, ka tunded“ (samas).

Raamatu traumaatilisim konflikt puhkeb lapsepõlves Amelia ja Harrieti vahel. Õed lähevad pärast suplust kaklema, mille käigus Harriet hammustab ära Amelia rinnanibu. Miks nad kaklema läksid, mida Amelia tüli käigus Harrietile ütles, selgub alles raamatu lõpus.

Tundub, et Schulmani romaan ei erine paljudest Põhjamaade romaanidest, kus valitseb tihtipeale samalaadne rõhutus, kujutluslik hambad ristis olek, millegi salgamine, millegi eemale tõrjumine, iseenda vaevamine välja rääkimata mõtete ja tunnetega. Kas on see hirm mõistmatuse ees, mis pärsib, või põhjamaalase moodi aeglus, oskamatus kohe reageerida, vähene temperament? Või hoopis superego, ülimina, kui Freudilt terminit laenata? Tulemuseks on sisekriisid, tunded ja teemad, mis jäävad väljendamata: külmus, üksindus ja tühjus. Võtame või ühe lõigu Yana tekstist: „Ta seisis edasi, pilgus tühjus. Isaga rääkimine ei tulnud kõne allagi. Nende jutuajamised kõlasid alati käänatult, temaga rääkides tundus alati, nagu kõneleks kellegagi vee all“ (lk 139).

Teosest kumab läbi fatalistlik alatoon. Keegi ei välju talle ette nähtud voolusängist. Kellelgi pole võimalik muuta seda rada, mida ta on määratud käima. Kui miski on kord juhtunud, siis on see lõplik. Ometi, kusagil tegelaste teadvuse süvakihtides võbeleb ka armastus, võimsaim side inimeste vahel. Võtkem või Oskari kiindumuse Harrietisse, tema ootamatusi täis iseloomu, tema intensiivsusesse, mis köitis Oskarit juba esimesel kohtumisel selle naisega.

„Malma jaam“ on jõuline romaan inimsuhetesse pugenud külmusest ja ükskõiksusest, võõrandumisest ja kurbusest ning sellega seotud vägivallakiusatustest – ja kus protest vaikuse vastu suubub ikka ja jälle samasse vaiku­sesse.