Kes võidab romaanivõistlusest?

Doris Kareva

Eesti romaanivõistluste traditsiooni alustas kirjastus Loodus 1927. aastal. Sestpeale on Eestis – ja kirjastuse Orto algatusel ka väljaspool Eestit – peetud ligi 30 romaanivõistlust. Võidutööde seas on nii praeguseks eesti kirjandusklassikasse kuuluvaid teoseid kui ka neid, mida peaaegu ei mäletata. Enamasti jääb võistlustööde arv 40 ja 60 vahele, erandiks oli 1985. aasta romaanivõistlus, kui laekus koguni 77 tööd. Kirjastuse Tänapäev romaanivõistlus toimus sel aastal kolmandat korda; 24. jaanuaril anti auhinnad Apollo (raamatupoe)s pidulikult üle. Kokkuvõtte tegi kirjastaja Tauno Vahter: „Meie esimene romaanivõistlus kuulutati välja alternatiivina Eesti Romaaniühingu võistlusele aastal 2007 ning tulemused selgusid 2008. Tollal esitati 44 käsikirja ning esikoha sai Angela Hofbergi romaan „Ikkagi”. Kaks aastat hiljem toimunud võistlus oli märksa tugevama tasemega ning sinna esitati tervelt 62 käsikirja, esikoha sai Avo Kulli romaan „Haigla”. Tänavu laekus 49 tööd, esikoha pälvis Janka Leisi romaan „Vihmasaatjad”, teisele kohale tuli Märt Lauri „Appassionata” ja kolmandale anonüümse autori „Luuleametnik”.

Sisuliselt poolelt oli märgata kerget muutust teemades, minevikumälestusi (à la Siberisse küüditatute mälestused) on jäänud vähemaks, pisut vähem oli seekord ka ulmet ning tegevuspaigana on jõutud maalt linna ning välismaale.”

Lisaks kolmele auhinnale märgiti ära veel kuus tööd; kõik üheksa peaksid Tänapäeva kirjastusel lähitulevikus ilmuma, mitte küll auhindade järjekorras, vaid vastavalt toimetamise tsüklile.

Veel märkis Tauno Vahter, et kui romaanivõistluse algusaastatel koosnes autorkond peaasjalikult meestest – võitjate seas küll säravateks eranditeks näiteks Betti Alver ja Reed Morn, siis viimastel aastatel on peaaegu kaks kolmandikku osalenud autoritest naised.

Eelmisel aastal Tammsaare muuseumi välja kuulutatud romaanivõistluse „Uus Põrgupõhja Vanapagan” parimaks tööks valiti Enn Põldroosi „Absalon”, mis on praeguseks ka ilmunud. Rohkem auhindu polnud sel aastal põhjust välja anda, kuna tööde tase ei vastanud korraldajate ootustele. „Lootsime, et võistlusel osaleb rohkem kirjanikke”, tunnistas Maarja Vaino. Aga ka Tänapäeva romaanivõistlusel kohtab tuntud kirjanikke suhteliselt harva.

Viimane Romaaniühingu korraldatud võistlus oli 2008. aastal. Kuna hinnatakse anonüümseid käsikirju, ilmusid võiduümbrikke avades sageli lisaks tuntud kirjanikele veel vähe tuntud või hoopis tundmatud nimed. Nii kerkisid avalikkuse ette näiteks Olle Lauli ja Tiina Laanem, Hiram ja Sass Henno. Aga ka ühel või teisel romaanivõistlusel üksnes ära märgitud teosed on hiljem mõneski kirjastuses avaldamist ja tänulikke lugejaid leidnud.

Kui Enn Põldroosi inspiratsiooni vallandas just võistluse teema „Uus Põrgupõhja Vanapagan”, siis näiteks Janka Leisi esikromaan oli enne Tänapäeva romaanivõistluse väljakuulutamist juba peaaegu valmis. Selleks, et ennast kokku võtta ja käsikiri lõpetada, on aga romaanivõistluste tähtajad väga tänuväärt. Ja küllap võib mõnigi algaja, kelle käsikirja pärjatud pole, lohutada end mõttega, et harjutamine teeb meistriks.

Kindlasti mõjutab kaanel olev märge võidutöö kohta raamatu läbimüüki, eriti praegu, kui raamatute rohkus silmad kirjuks võtab – nii võib kirjastaja romaanivõistluse edukalt läbinud raamatule kõhklematult määrata kõrgema tiraaži. Ühes on aga võistluste korraldajad ühel meelel: ükskõik, milline juhtub olema sellel või teisel aastal žürii koosseis ja kuidas jagunevad auhinnad, tõeliselt hea teos võidab alati.