Kevad on lahe

Karl Martin Sinijärv

Andra Teede, Janno Pikkat, Mart Valner, VÄIKE KURI KEVAD. Eesti Keele Siht­asutus, 2005.

Kolm noort inimest on kirjutanud kokku väikese kurja kevade. Mis seal ikka ? tore raamat on. Laseb endast kirjutada küll. Mitte liiga palju ja mitte liiga kategooriliselt muidugi. Nii noorte autorite puhul võib kõik muutuda juba järgmisel nädalal, aastast rääkimata. Aga raamat on ja ju siis taheti endist sellisel kujul esimene märk maha jätta. Sellisena siis asjast mõlgutlengi. Pigem küll autoritest eraldi, sest ega siin miskit programmilist ühtsust või kokkunõelutud kombineeringut ei ole. On väike vahva raamat, ja kevad selles naksakalt kurjake.

 Andra Teede (vt luulet lk 14 – toim) tundub esimesel pilgul üllatavalt valmis olevat, liigub omas elemendis vabalt ja sujuvalt ja on selle elemendi igati üles leidnud. Selgesti eestimaise laululuule voolujoones ? aga mitte kiiluvees ? suhisedes paneb ta oma rütmimootori tööle ja valab mõtted vormi sisse nagu kakukesed. Vorm ei hakka vastu, rütmimootor tuksub suuremate häireteta. Ja kui vormiliselt kisubki asi ehk väheke tapeediks, on sisemine tera särav ja nooruslik. Mis siis, et tuttavaid kujundeid, läikivaks kulunud riimipaaridest rääkimata, kohtab siin igal leheküljel, ei lase kirjutaja end sest segada ega lase häiruda ka lugejal. Seda sorti luule varustus on Teedel hangitud ja selle kasutamisest tunneb ta rõõmu. On enam ja vähem teismelisi teemasid, aga näiteks ?great expectations?, kus rokkarist saab säästuka turva, on üks lustlikumaid sotsiaalse luule tükikesi, mida uuemal ajal näinud olen. Hoogu ja kirjutamise mõnu on siin mitme mehe eest. Mehed, tõsi küll, alles tulevad jutuks.

Janno Pikkat on huvitav. Isegi enam just ses mõttes, et temalt oleks meeleldi rohkem tekste näinud, kuna siin pulkneb mõte ja vormistusviis põnevalt harali. Kui Andra Teede reale saab siinse valikuga juba üsna hästi pihta, siis Pikkati asjad on mitmekülgsemad. Ja kohati on tegu väga hea luulega, mis samas ei kaldu jäljendustesse. Juba avaluuletus ?tallinna kohal jalgu? kõlab täiesti iseseisva ja kahtlemata andekana, peagi tuleb suurepärane lühipildistus puhvetitädi argipäevast ning siis kõiki kli?eedesse libastumise võimalusi pakkuv ?sa oled?. Aga meeldiva üllatusena tüürib Pikkat triviaalsustest mööda või pigem pöörab need enda kasuks. Pilotaa? on kohati täiesti virtuoosne ja ega ma teagi, kas on siin lihtsalt hea õnne ja puhta andega tegu või mees juba oskabki. Natuke vähe on objektiivsemaks otsustamiseks va materjali, nii et pole vaja veel kedagi meistriks kuulutama hakata, läheb veel uhkeks. Põnev värk igatahes käärib.

Mart Valneri tekstid jäävad siin raamatus kõige kahvatumaks. Ilmselt on ka vormistus kolmest kohmakaim, aga eriti ei tule välja ei kärtsakat kujundit ega värsket vaatenurka. Vahest püüavad need tekstid liiasti haakida ennast eesti keeles juba kirjutatud luule külge, on sellest liigses sõltuvuses? Ma ei tea, on tunne, nagu oleksin ma seda sõnumit varem lugenud ja paraku paremas teostuses. Samas mingi raamatusisene ühine hingamine ikkagi olemas on ja kui ma kujutan ?Väikest kurja kevadet? ette teistsuguse kompositsiooniga, kus eri autorite poeesid vahelduksid, siis küllap saaks näha sootuks teistsuguseid jõujooni ja mõtteseoseid. Ühtse plokina ei hakka need asjad sedavõrd mõjuma, kuid raamatule tervikuna annavad siiski pigem ilmet juurde kui lahjendavad.

Mida arvata, kui üldse arvata? Päris noortel kirjutajatel peaks ikka päris tingimata päris oma ajakiri olema, mida huviline huviga jälgida saaks. Muidugi saab tegelikult iga soovija oma pisiraamatu teha, ja tehaksegi, ja tihti pole need tühjagi väärt. Aga harvagi on, ja harvemgi veel leiab sellise üles. Samas adekvaatselt valitud ja toimetet tekstide regulaarne ilmutamine ajakirjas mõjuks vaieldamatult hästi kirjutaja edenemisele ja nõnda tuleksid esikkogud kindlasti tugevamad. Ühtlasi saaksid paari-üldse-mitte-halva-luuletuse-kirjutajad, kel kaugem kirjanikuambitsioon puudub, end kord-paar avaldada ja rahu maa peal. Nõrku raamatuid jälle vähem. Kuri kevad aga? Igavene vahva kolmeraamat, hindaks isegi kõrgemalt kui kolmega, mis siis, et kolm on ka väga ilus hinne. Ma kardan, et me saame neist veel kuulda. Või loodan? Ju veidike mõlemat.