Kirjandus ja hullus

Jaanus Adamson

Lauri Pilteri romaani ?Lohejas pilv? põhjal Lühidalt, meie hidalgo süvenes nii lugemisse, et veetis sellega kogu aja hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, ja nõnda, vähesest unest ja liiga suurest lugemisest, kuivas ta aju sel määral, et ta kaotas aru. G. Doré illustratsioon Cervantese ?Don Quijotele?.

Minu meelest on kaks põhilist ? ja teineteisega põimuvat ? teemat, millest mitte kuidagi mööda ei saa, kui rääkida Lauri Pilteri romaanist ?Lohejas pilv?. Need teemad on ?kirjandus? ja ?hullus? või siis põimunult ?kirjanduslik hullus? või ?hullumeelne kirjanduslikkus? vms. Hullusele on mõned Pilteri arvustajad ka viidanud, kuid kaudselt, muu seas ja olemuslikku eirates ? kinni on jäädud romaani peategelase/minajutustaja kinnisideesse juudiks saada, tema kinnismõttelisse armumisse juuditaridesse jne, kuid sisuliselt ei saaks selliseid obsessioone küll esmaseks pidada. Katsungi järgnevalt rääkida põhilisemast, niisiis, tõelisest hullusest Pilteri teoses.

 

Kaks tasandit hulluse esitamiseks

Tuleks esmalt möönda, et teatud mõttes on iga hea kirjanduslik tekst alati dialoogis sellega, mis kultuuris kuulub mingit pidi ?hulluse? lahtrisse (alates nonsensist, ektsessist ja trangressioonist tähenduste vallas kuni võõrandatuse, illusiooni, luuluni jne), st kõige sellega, mida ühiskond kipub välistama, ebanormaalseks, ohtlikuks või mõttetuks pidama ? ja just sellist dialoogi ?hullusega? peabki Shoshana Felman kitsamalt ?kirjanduse asjaks? (la chose littéraire). Laias laastus on aga põhimõtteliselt kaks võimalust või tasandit hulluse esitamiseks või käsitlemiseks kirjanduses, tematiseeriv (konstantiivne) ja dramatiseeriv (performatiivne). Hulluse tematiseerimine kirjanduses tähendab näiteks ilmselgelt hullumeelsete tegelaskujude kasutamist fiktsioonis, arutlemist nende üle vms; hullus on sel juhul teksti lausungi objekt, midagi, millest enam või vähem arukalt kõneldakse, mitte aga lausumise enda kvaliteet (hull, arutu kõne). Teiseks põhiliseks võimaluseks ongi hulluse dramatiseerimine, selle tekstuaalne teostamine ehk performatiivne realiseerimine lausumise tasandil: meile ei jutustata fiktsionaalsetest hulludest tegelastest, hulluse üle ei arutleta, kuid meil tekib kiusatus pidada jutustajat ennast hulluks ? taipame, et lugu jõuab meieni läbi jutustaja hulluse (paranoia, deliiriumi, idiootsuse jne) prisma. Ja mööngem kohe sedagi, et enamus n-ö modernistlikuks nimetatud kirjandusest tegelebki kinnismõtteliselt enamasti hullusega, et ta ei jutustagi praktiliselt muud kui lugusid hullusest; ja sageli pole nood lood enam lood (stories) traditsioonilises mõttes, kuna hullus on hävitanud lineaarse ja sidusa, mõistetava ja loetava (Barthes?i lisible tähenduses) loo jutustamise võimalikkuse.

Siit edasi on üsna hõlpus sedastada, et Pilteri teoses ei kohta me hullust mitte tekstuaalsel või narratiivsel tasandil, vaid üksnes temaatilisel. Tegu on omavahel seotud traditsiooniliste psühholoogilis-realistlike jutukestega, kus teatava formaalse või tehnilise võttena on rakendatud ?lõhestumist?: kord on Lavran ise minajutustaja, narraator, kord on ta tegelane, see, kellest jutustatakse. Midagi hullu sellest ei sünni, läbivalt on käibel just too ?lihtlabase informatsiooni stiil?, mida André Breton heitis ette romaanikirjanikele ja mille kuulsaimaks näiteks on vististi ?Markii väljus kell viis? ? lause, mille kohta Paul Valery olevat öelnud, et ta ei soostu seda kunagi kirjutama. Kuid Pilter enamasti just selliseid lauseid kirjutabki (?Ta oli tulnud bussiga Tallinna kaudu Tartust, kus ta tegeles oma õpinguasjadega ülikoolis. Ta väljus bussist üks peatus varem ja kõndis läbi linna? jne, jne). Romaanis antakse mõista, et Lavran ON OLNUD hull, tema hullusest kõneldakse tagantjärele, distantsilt, eeldatavalt tervenemise ja arukuse saavutanud isiku positsioonilt; näiteks kinnitab Lavran ka ise (minajutustajana) otsesõnu: ?Minu psüühikahäired lakkasid üheainsa haiglasolekuga?.

 

Kui kirjandus inimest tabab

Millest Lavrani nn hullus (siin tuleks vältida täpsemaid psühhiaatrilisi termineid) siis alguse sai, mis selle käivitas, indutseeris, vallandas? Ainus vastus saab olla, et KIRJANDUS: Lavrani ?katus? hakkab otsustavalt ?sõitma? just raamatu(te) lugemisest, liigsest sisseelamisest fiktsioonidesse. Kõige jubedam koht romaanis oligi minu jaoks selle hetke kirjeldus: ?(…) lugesin Tartu ülikooli raamatukogus Ezra Poundi luulekogu ?Cantod? (?) lugesin, kuulates oma häält ja naaberlauast kostvat vaikset neidude jutuvadinat, lugesin ja lõpuks hakkasin naerma. See oli kummaline, sõge, endast joovastunud, kinnine naer. Ma mõtlesin, et olen nagu Faulkneri selgeltnägijalik tegelane Darl Bundren, kes sageli seletamatul põhjusel omaette naerab ja kes lõpuks pannakse hullumajja, ja sellest sai alguse hoiak, mis jäi minuga üheksaks aastaks, kuni psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda sattumiseni (mind viidi sinna sunniviisil).? Mida Pilter meil teadvustada aitab, on niisiis see, et kirjandus pole pelgalt (akadeemiliste) arutluste aines, kirjandus on aktsioon, midagi, mis inimest tabab, mis võib mõjutada tema vaimset tervist ja tasakaalu, riivates elu ja surma vms küsimusi. Kirjandus pole ka milde Narkose, pehme igaõhtune uinuti, vaid röövellik, salalik rünnak: ?Niisiis ütles Faulkner, et Swinburne oli teda maanteeröövlina rünnanud ? see oli just midagi niisugust, mida ma järjest enam olin hakanud ootama mõnelt kirjanikult: et ta võtaks mind, mu teadvust ja meeli peaaegu jõuga, puhtalt oma kujutlusvõime tugevusega, oma raamatu probleemide olulisusega mu konkreetse olukorra suhtes, vallutaks mu (…).?

Kuid Lavrani hullus ei tähenda ainult samastumist mõne Faulkneri tegelasega (Darl Bundren jt) või kirjanduse ?faulknerlikku? kogemist, see tähendab ka soovi olla ise nagu Faulkner, kirjutada sama hästi, sama vaimustavalt nagu tema (või nagu Hemingway, Gogol jne, tal on kirjanduslikke eeskujusid rohkem kui üks): ?Tol ajal (…) olin ma vaimustuses Faulkneri ?Hälinast ja raevust? ja unistasin romaani kirjutamisest, mis oleks ontoloogiliselt sama tihe ja pinev ja niisama uuenduslik kui too teos.? Kuid lõpuks juhtubki nii, et tal tuleb tunnistada: ?väljamõeldis hakkab asendama minu enda elu, (…) mul tuleb oma kujutletud romaan kõigis selle faulknerlikes või dantelikes põrguringides ise läbi elada (…) ja mu enda kohta võidakse hakata kasutama sõnu ?mad?, hull.?

Kõik Lavrani ihad on niisiis eelkõige kirjanduslikud, raamatulikud ihad, kõik tema hullused (ka nn armuhullused, mis on omaette teema) on olemuslikult literatuursed, kirjandusest (lugemisest ja kirjutamisest) tingitud hullused. Eks paljastanud juba Cervanteski oma ?Don Quijotes?, et hulluse fundamentaalne seotus ühelt poolt ihaga ja teisalt kirjandusega suunab meid ?nõiaringi?: romaani (kirjanduse) lähtekohaks on alati iha, kuid iha lähtekohaks on alati kirjandus, loetud raamatud (nagu René Girard on selgitanud, on iha alati matkiv, mimeetiline); kui iga romaan on iha seiklus, siis iga seiklus on ja saabki olla vaid kirjanduslik (romaanilik) seiklus… Siit edasi minnes võibki jõuda kujutluseni, et tõeline elu on ?kirjanduslik? elu, jutustatav, teatava ?loona? esitatav elu. Ühes Dostojevski teoses tahab tütarlaps noormehest rohkem teada ja palub tal jutustada ?oma loo?, kuid saab vastuseks: ?Mul ei ole oma lugu…?. ?Aga kuidas te siis olete elanud, kui teil lugu ei ole?,? küsib tütarlaps. ?Täiesti ilma igasuguste lugudeta! Olen elanud, nagu meil öeldakse, omaette, see tähendab, täiesti üksinda,? vastab nooruk ja veidi hiljem täpsustab: ?Unistustes loon ma terveid romaan?. Millest ta siis unistab? ?Kõigest? endast kui luuletajast, keda algul ei tunnustata, keda aga hiljem kroonib edu; sõprusest Hoffmanniga; pärtliöö, Diana Vernon, kangelaslik osa Kaasani vallutamisel Ivan Vassiljevit?i poolt, Clara Nowbray, Eufia Dense, prelaadide koosolek ja Hus nende ees, surnute mäss Robertis (?), Minna ja Brenda, lahing Berezina juures, poeemi lugemine krahvinna V.-D. juures, Danton, Kleopatra e i suoi amanti, majake Kolomnas (?)?; lühidalt, ta loetleb üles terve rea märksõnu, mis viitavad mitmesugustele kirjanduslikele, ooperlikele, ballaadlikele või ajaloolistele sündmustele ja erinevate autorite loomingule (Pu?kin, Lermontov, Nekrassov, ?ukovski, Mérimée, Walter Scott, Rossini, Meyerbeer jt). Heasüdamlik tütarlaps soostub noorukiga ka edaspidi kohtuma, kuna ?vähemalt kaugelt sarnaneb see romaaniga,? st literatuurse kujutelmaga ?armuloost?.

Tundub, et kõik sellised dostojevskilikud noorukid peaksid enne kui hilja ? et mitte jagada Pilteri Lavrani saatust ? jõudma Janet Malcolmi diivanile.

 

Elada ilma lugudeta

Psühhoanalüütilises kirjanduses (eriti psühhoanalüütilises kirjanduskriitikas) on levinud väärarusaam, nagu tuleks patsiendi ?väär? lugu asendada analüütiku poolt mingi uue, ?parema? või ?õigema? looga, kuna ?haigus? ei tähendagi muud kui sassis, katkendlikku ja ebaadekvaatset jutustust, st suutmatust jutustada oma elust sidusat, terviklikku ja mõtestatud lugu. Selline käsitus tuleks Malcolmi arust hüljata: psühhoanalüüs peaks julgustama inimesi elama ilma lugudeta või vähemalt leevendama kõikjalt kuuldud või kokku loetud lugude elulist mõju; ta peaks vabastama inimesed sisemiste ?poeetide? või ?kunstnike? türanniast, kes tahaksid elulise (kaootilise) tegelikkuse transformeerida mingiteks korrastatud sü?eedeks, justkui kunstipärasteks jutustusteks. ?Meie elud pole romaanid,? väidab Malcolm, nad on palju korratumad, riskantsemad, huvitavamad ja vabamad kui romaanid… kui me vaid julgeme seda tunnistada.

Ja tegelikult  peaks teatav kriitilis-teraa­piline ?antikirjanduslik? hoiak olema essentsiaalselt omane ka romaanikunstile endale, eriti kui pidada arhiromaaniks Cervantese ?Don Quijotet?, toda kuulsat ?skisofreenilist? teksti, mille funktsioneerimise viisiks ja mõjumise mooduseks on iseenda (mõju) negatsioon, iseenda (võimu) tühistamine: see, mille eest romaanis lugejaid hoiatatakse, ongi romaanide (kirjanduse) lugemine või ? täpsemalt ? iha kirjanduslikkuse järele. Võib-olla seepärast nimetabki Pilter oma teost tiitellehel romaaniks, ?romaaniks lühijuttudes?, et tahab viidata sisulisele kuulumisele donquijotelikku ?traditsiooni?. Aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et ?romaanikirjanik? kõlab Pilteri enda ELULOO, tema isikliku ?suure narratiivi? seisukohalt palju uhkemalt, palju faulknerlikumalt kui ?jutukirjanik?.