Kirjanduse kolikamber
Oh helde keiser, vägev,
suur ja vahvas
On alanud uus aasta. Nii me vähemalt ütleme, nii väidame. Uuest loodetakse alati paremat kui vana. Tegelikult ja tavaliselt ei ole uus parem kui vana. Uus on lihtsalt teistsugune, erineb vanast. Sellepärast ta ongi uus, et erineda. Uue mõtteks ongi teistsugusus, olemine (natukenegi!) teistsugune, tegutsemine (natukenegi?) teistsugusena. Samas on see ka küsimus samaksjäämisest, üksolemisest. Seda võib vist nimetada eetikaks või isegi eetikateks. Kellele meeldib konstruktiivne ainsus, kellele (de-konstrueeriv?) mitmus.
Eestikeelsuses on siin pidepunktideks kaks sõna: truudus ja ustavus. Truudus on minu jaoks germaanilik, seega ka euroopalik väärtus. Vaatan eesti-saksa sõnaraamatut (2003) ja näen ?truu ? treu?. Seega on (vähemalt minu jaoks) ?truudus? laenatud mõiste, ? ent seda auväärsem! Ikkagi Euroopa! Selles on midagi rüütellikku! Ritterlich! Mis aga on ?ustavus?? Soomlastel on ?ystävyys? ? kas see on seesama? Ei tea. Ei tahagi teada. See ei olegi tähtis.
Tähtis on hoopis kolikambris kollitav eesti luuletaja Jaan Bergmann, kes sündis uue kalendri järgi just 29. detsembril 1856 ja sai seega äsja 148 aastat vanaks. Muidugi on ta juba ammu surnud. Kes siis elaks 148 aastat? Aga ikkagi? kui ta nüüd tuleks? mis siis oleks? Bergmanniga on aga see lugu, et ta kirjutas aastal 1881 ballaadi ?Ustav Ülo?. See on lugu ustavusest, selles loos on vastamisi muistse eesti sõjamees Ülo ja saksa okupantide nimetu ninamees/rüütel. Situatsioon on selline, et Viljandi on sakslaste poolt sisse piiratud, Lehola Lembitu on appi tõttamas ? ja seda päästvat sõnumit on viimas ustav Ülo. Ent saksa okupandid võtavad ta kinni ja sunnivad surmaähvardusel valetama sissepiiratud viljandlastele, et Lembitu on teel ?otsa ju saanud?. Aga Ülo ei valeta. Ta ütleb viljandlastele, et Lembitu tuleb! Ja ustav Ülo tapetakse saksa okupantide poolt: ?Veel viimane sõna tal oli suus, / siis timuka mõõk oli Ülo luus; / ta langes, ta pää pandi ridvale / ja visati pilgates linnasse. // Sääl Valdeku hüüdis valjuste: / ?Sa surid kui ustavam eestlane! / Sa vendade päästmiseks surid nüüd: / sind kiidavad tuleva põlve hüüd!? Seega on see müütiline, ballaadlik Ülo saanud Jaan Bergmanni sule läbi ?ustavamaks eestlaseks?. See on igatahes väga hea, et meil on niisugune ?ustavam eestlane? Ülo.
Karl August Hermann kirjutas juba aastal 1898 Bergmanni luulest igatahes nii: ?Bergmanni luuletes liigub armas kewadene õhk ja lillede lehk, neiulik õrnus ja nooruslik wärskus. Keel, mõõt, riim ja sisu on pea ühte wiisi täielikud, mõtete käik ladus ja soraw ning selge, kõne kaunis ja lõbus. Bergmann oli nooruses luulelise mõtte kujutamise meister nii hästi keeles kui sisus ja koores. Teda tuleb tagasi hoidmata kiita ? juba tema puhta ilma waleta isamaa-armastuse pärast, mis end ta luuletes ilmutab.? (K. A. Hermann. Eesti kirjanduse ajalugu esimeses algusest meie ajani. Jurjev 1898, lk. 478-479.)
Eesti luuleloo üks paremaid tundjaid, antologist Paul Rummo on kriitilisem: ?Bergmanni lüüriline luule liigub järelromantika kitsastes piirides. Paremini on autorile sobinud eepiline luule ja teda võib pidada eesti ballaadi üheks rajajaks. Bergmann on oma ajastu parim vormimeister, kes puhastas luulekeelt, kultiveeris riimi ja rakendas meie luules vähetuntud või seni tundmatuid värsimõõte, eriti vana-kreeka heksameetrit.? (Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637 ? 1965. Tallinn 1967, lk. 116.) Heksameeter heksameetriks, sellest peaks ehk mõni teine kord rääkima. Praegu oleks asjakohane lisada midagi truudusest. Bergmann nimelt ei elanud ega luuletanud mitte mingisuguses ?ajatuses?, vaid väga konkreetses ?ajas?. Kusjuures see ?aeg? oli tollal juhtumisi eestlaste ?ärkamisaeg?. Ja selsamal ?ustavama eestlase? aastal 1881 kirjeldas Bergmann keiser Aleksander III (1845 ? 1894) kroonimist luuletuses ?Kroonimise laul? nii: ?Suur keiser istub, kaasas keiserinna, / Aujärjel Kremli saalis iluga; / Aukartes ligi mitme maa ja linna / Saatkonnad astvad õnne soovima. / Ning suurte järel väiksem astub sinna, / Eestlane, Argselt hüüdes õnnela: / ?Oh helde keiser, vägev, suur ja vahvas, / Truu igavest on sulle Eesti rahvas!? (J. Bergmann. Laulud. 2. parandatud ja täiendatud trükk. 1923, lk.177.) Siin on nüüd küll pisikene probleem. Kas peaks see 1881. aasta ?ustavam eestlane? Ülo moodustama eesti rahva ja astuma koos Lehola Lembituga vastu ?rüütlitele?, st Euroopale? Või peaks see Ülo eesti rahvana olema ?truu igavest? Vene keisrile? Kas ustavus või truudus?
Siinkohal peab küll lihtsalt küsima ? kes sa oled, Ülo? Siinkohal peab küll lihtsalt hüüdma ? kus sa oled, Ülo?