Kirjandusfestivalid

ROLF LIIV, Mihkel Kaevats, AIJA SAKOVA, LAURI EESMAA

Luulelaev Emajõel.  IV Põhjamaade luulefestival

6. ? 8. maini leidis aset IV Põhjamaade luulefestival. Keskenduksin alljärgnevalt kahele üritusele festivali rikkalikust kavast. 6. mai õhtul astusid luuletajad üles Kolumbus Krisostomuses luule ja muusika õhtul ?Tempereeritud hääled ? poeedid, vivace? . Muuseas, sama maja esimesel korrusel asub jänkide kotletisöökla ? kas pole see omamoodi sümboolne: luule kõrgumas üle burgerite…

Esimesena astus poodiumile grupp Tolstoi Daughters (Jürgen Rooste, Kaarel Kressa ja Marko Martinson). Meelde jäi Rooste jõuline räppimine. Lisa C. B. Lie (Norra) etteastest jäid eredalt kõrvu kumisema read: ?Norras ei ole vägivalda, kodutuid, Norra on turvapaik, sanatoorium, Norras ei leidu intsesti, ahistamist.? ? oli see iroonia või oma kodumaa objektiivne lühikarakteristika? Kolmandana astus lavale Andres Ehin oma tuntud headuses, lugedes originaalide järel ka ingliskeelsed tõlked. Lisa Lie kodumaa-identiteedi teemaga haakus mõneti Ehini luuletus ?Eesti on kolmevärviliste koerte maa?. Kõlama jäi küsimus ? kuhu me läheme? Tekstid esitas Ehin poollauldes-poolloitsides. Seejärel kütkestas publikut Elo Viiding ? tema sugestiivne hääl omandas vahel läbilõikav-kileda lisatooni. Valusalt puudutas kuulajaid tekst kodu põlemisest; üks väheseid traagilisi noote muidu nii vitaalse õhkkonnaga festivalil. Soomerootsi luuletaja (arst, dþässmuusik, muuhulgas endine Soome kultuuriminister) Claes Andersson on hämmastavalt mitmekülgne. Veendusime selles, kuulates tema dþässiimprovisatsioone klaveril; kahjuks rikuti elamus ülebalansseeritud helivõimendusega. Tema rootsikeelne luule kõlas aforistlikult. Õhtu eredamaid hetki saabus, kui lavale astusid Anne Kahro ja Urmas Sisask. Kõlas assonantsidel põhinev joig või loits, mida saatis Sisask ðamaanitrummi meenutaval löökriistal. Õhku vallandus taltsutamatu ürgsuse puhang. Norra luuletaja Markus Midré, keda saatis Urmas Lattikas, jäi meelde erootilise varjundiga tekstidega, taustamuusika aga kõlas new-age?likult. Leedu poeet Gintaras Grajauskas oli sarkastiline poeetilise ilutsemise suhtes (?aga sa ainult kuula: tundub, et ta hakkab kohe ise ka nutma sellest suurest ilust?).

Laupäeval, 8. mail toimus Niguliste kirikus kirjanduslik jumalateenistus ?Sequuntur Poemae?, festivali kontrapunkt. Musitseerisid Villu Veski saksofonil, Tiit Kalluste akordionil, Taavo Remmel kontrabassil ja Raimonds Macats suupillil. Leelo Tungla esituslaad oli leebe, hääl teraapiline, tekstid ent resoluutselt humanistlikud: ?Lapsed õpivad keemiat ja hakkavad tegema pomme ? ärge õpetage lastele keemiat!?. Fääri luuletaja Alexandur Kristianseni luules domineeris unistav põhitoon. Noor läti poetess Inga Gaile kandis oma elegantselt naiselikku luulet ette elavalt ja energiliselt. Seejärel astus üles tasase, ent sügava häälega taani luuletaja Nicolaj Stochholm. Soome luuletaja ja prosaisti Tomi Kontio tekstid lummasid oma igavikulise dimensiooniga. Sakraalruum annab tekstidele metafüüsilisema, ajatuma kõla, tekib iselaadne rahustav õhkkond. Teatrikooli lõpetanud Lisa Lie mõjus eelesinejatega võrreldes dramaatilisemalt. Taani poetessi Pia Juuli luuletusest kumas eetiline alatoon. Mats Traadi väärikas, nukravõitu, nostalgilise hõnguga luule lummas oma loitsiva rütmiga. Muusikaline tipphetk saabus siis, kui kõlas Jacques Breli ðansooniklassikasse kuuluva laulu ?Ne me quitte pas? (?Ära jäta mind?) maitsekas arranþeering. Kumedahäälse rootsi luuletajanna ja prosaisti Eva Runefeldi keeruka struktuuriga luuletus pani kuulajad mõtlema, seda toetas meditatiivne esituslaad. Sugestiivselt esines Markus Midré. Rootsis resideeruva iraani luuletajanna Jila Mossaedi tekstidest tabasin sotsiaalkriitilisi vihjeid. Islandi luuletaja ja prosaist Einar Már Gudmunssoni mõtlikus tempos loetud luuletustes leidus reinkarnatsioonimotiive. Kui üritus oli nimetatud kirjanduslikuks jumalateenistuseks, pidanuks kindlasti läbi viima minimaalsegi liturgilise osa. Tõdegem, et vajadus elitaarse kirjandusfestivali järele on ilmselge ning traditsioon peaks kindlasti jätkuma.

Prima vista: esimene vasikas ja mitte aia taga

7. ja 8. mail toimus Tartus esmakordselt kaasaegse eesti kirjanduse festival ?Prima vista?. Festivali eesmärk oli tuua kokku (luua!) võimalikult palju kirjandushuvilisi, viia nad kokku raamatute ja autoritega, arutada eesti kirjanduse hetkeseisu üle. Toimus väga palju üritusi, kirjanduslikust orienteerumismängust luulelugemiste ja akadeemiliste paneelkonverentsideni. Kava oli tõepoolest mitmekesine (kuigi sageli kunstlikult paisutatud: näiteks reklaamiti kirjandusfestivali kavas välja ?Keemia töövihiku kutsekoolidele? esitlus ? humour indeed…) ja tõenäoliselt sai iga huvitatu oma. Üritusi oli, nagu öeldud, palju ja kõikjale ma ei jõudnud (polnud võimalikki). Näiteks ei osalenud ma ühelgi lasteüritusel, mida oli kavas päris palju.

Festivali keskpunkt oli Tartu ülikooli raamatukogu esine plats, kus kirjastused müüsid ajutistes telkides oma raamatuid ja kus festivali moderaator Merle Jääger andis festivalikülastajatele juhiseid. Kuigi laadalik, oli selline avaliku ruumi muutmine festivali selgroog: raamatukoguesine plats muutus ametlikult kui mitte kirjanduslikuks, siis kindlasti kirjandusega seotud ruumiks, mis linlastele jõuliselt oma olemasolu teadvustas. Õhustik oli kirjandusega tutvumiseks imehea. Siit sai igaüks sukelduda endale huvipakkuvasse.

Vast hoogsaim ja toredaim ettevõtmine, millest osa võtsin, oli 8. mai ilusal õhtupoolikul Sadamateatri juurest sõitu alustanud Luulelaev. Ruuporisse hõikusid oma luuletusi Merle Jääger, Kauksi Ülle, Karl-Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik (kindlasti oskavad nüüd kõik kohalolnud sel aastal jõuluvanale Kivisildniku ?Homaari Alliksaarele? lugeda ? seda kostus ikka vähemalt kümme korda…) ja Asko Künnap, sõidu lõpu sisustas Jüri Ehlvest, kes luges ette endale kirjutatud kirju ja oma uue romaani viimase peatüki. Rahvast pungil täis päikesetekiga laev võttis suuna ülesvoolu, mingil hetkel tehti ka peatus ja mindi läbi jaheda vee maale. Juba laeva peal sündinud kirjanduslik-kultuuriline õhkkond sai maa peal sütitava muusikalise kujunduse: esines ansambel Lõkõriq eesotsas Merle Jäägri ja kahe flamenco-tantsutüdrukuga. Võrokeelsed tekstid kõlasid kõige erinevamate rahvaste muusikale, mida esitati küll eesti võtmes, kuid olid ebaeestilikult hoogsad ja kuumad. Rahulolev kuulajaskond peesitas mõnuledes rohul ja nii mõnelgi tatsus jalg kaasa. Tagasiteel kuulas mõnevõrra juba rahunenud rahvas (kuigi mõned olid ikka veel mõnevõrra elevil) taas luulet.

Teine õnnestunud puhtkirjanduslik üritus, millel viibisin, oli luuleõhtu ?Ilu on elus?, mis toimus koostöös Põhjamaade IV luulefestivaliga. Esines luuletajaid tervest Läänemere piirkonnast omakeelse luulega, millele Eesti näitlejad kohe ka tõlke lugesid. Üsna pika (liiga pika, et kõike vastu võtta?) õhtu jooksul sai üsna hea pildi siinse regiooni luuletajatest. Põnevaimad ülesastunuist olid minu meelest melanhoolne soomlane Tomi Kontio, energiline noor lätlanna Inga Gaile, saali oma irooniaga naerutanud leedulane Gintaras Grajauskas ja madalahäälne müstik Asko Künnap. Mõjusa luulelugejana väärib äramärkimist näitleja Raivo E. Tamm.

Kuid oluline osa festivalist oli ka akadeemilistel üritustel. Peamiselt kirjanike ja kirjandusinimeste juhatatud paneeldiskussioonidel arutleti kirjanduse populaarsuse üle. Tundub, et kirjanduse kui valdkonna ees seisab üks põhiline probleem: tasakaal PRi ja teksti kvaliteedi vahel. Ja ju on see meie kaasaeg, mis dikteerib isegi olulisemaks PRi. Ma ei taha mitte kellegi kohta halvasti öelda, lihtsalt olud sunnivad kirjanikke ehk rohkem mõtlema enese-esitamise peale. Kirjandus ise elab hästi, arvasid osalejad: kirjutajaid ning kirjastajaid on palju ja pilt mitmekesine. Vaja oleks laiemat lugejate ringi. Kas häda võib olla kirjanduse kvaliteedi ja kvantiteedi ebaõiges suhtes, jäi lahtiseks. Kõik ju suhteline, ka suhted ise.

Festival toimus esimest korda, seetõttu võib paljud ilu- ja sisuvead andeks anda. Ometi on mõningad, millele tahan tähelepanu juhtida. Näiteks oli kavaleht koostatud täiesti ebaloogilise struktuuriga, nii et raske oli sealt midagi leida. Tundub, et koostajaile oli olulisim saada kava võimalikult pikaks, aga mitte sisutihedaks. Teostatud oli palju häid ideid, aga ehk veelgi rohkem jäi teostamata: kirjanike ring, kellega lugejal oli võimalus kohtuda, oli tegelikult suhteliselt väike (see ka minu arvates suurim miinus). Ometi võiks just kirjandusfestival koondada kaheks päevaks võimalikult palju kirjanikke, kelle seast lugeja kohtub endale meelepärasega. Ja kirjandusega seotud ruum võiks festivalil rohkem kirjanduslikuks ruumiks muutuda: rohkem esinemisi, rohkem ideid. Aga küll see jõuab veel järgmiste festivalide ajal välja kujuneda.

Paljud asjad ei olnudki festivalikorraldajate süü: näiteks kohtasin ma üsna mitmeid raamatukogust väljuvaid tuttavaid, kes ise tegelevad kirjanduse uurimisega, aga polnud kirjandusfestivalist kuulnud ? kuigi reklaam oli korralik ? ega huvitatudki. Hetk raamatukogust väljapoole jäigi siis vana kirjanduse kõrval rohkem nagu värske õhu, aga mitte värske kirjanduse hingetõmbeks.

?Nurgas vaikib kirikurott luuletus??Ilu on elus? 7. V Tartus

See on tsitaat, mis õnnestus välja noppida leedulase Gintaras Grajauskase esitusest. Tegelikkuses muidugi nii ei olnud, sest toimus ju Põhjamaade luulefestivali üritus ?Ilu on elus?, kus esines kokku 11 luuletajat Norrast, Rootsist, Soomest, Taanist, Venemaalt, Lätist, Leedust ja Eestist. Tore oli, ilus ja paigastraputav. Võib-olla ehk veidi liiga mitmekesine ühe õhtu ning kahe ja poole tunni kohta.

Oli tõeline emotsionaalne nauding näha ja tajuda, kuidas luule tuleb inimeste seest, nende keha sügavusest. Olgugi et keegi ei esitanud oma tekste peast, oli mitme esineja puhul näha, et ta mitte ei lugenud monotoonselt oma teksti ette, vaid esitas seda hinge ja südamega. Luuletaja oli esitamise hetkel oma luulega üks, rütm tuli tema enda seest. Ja see mõjus, viis kaasa, isegi kui see oli läti või taani keeles. Kohati oli ehk isegi just võõra keele kõla see, mis erutas ja sisemuse liigahtama pani. Huvitav kogemus ikkagi, nautida kõla ja sisu üksteisest lahus. Kõigepealt esitas ju autor oma tekstid originaalkeeles, siis luges mõni näitleja need eesti keeles.

Kindlasti tuleks esile tõsta meie oma maa meest Asko Künnapit, kes oma tekste väga osavalt publikuni ?toimetas?. Luuleridu, mis ise olid juba väga head, ilmestasid ning toetasid mõningad visuaalsed efektid. Huvitav oli tema tekstipausi markeering lugemispausina, palju esines tekstis kordusi ? need mõlemad, aga ka asjaolu, et ta oma pabereid lugemise vahel lappas, kuulusid ilmselt tema esitlusviisi juurde. Minule aga seostusid ka poetry slam?ile iseloomuliku esituslaadiga.

Taanlane Nicolaj Stochholm esitas väga huvitava, kõlaluulele (sound poetry, Lautpoesie) läheneva luuletuse. Tegu oli väga oskusliku hääliku- ning silbimänguga, aga loomulikult ka osava esitusega.

Meeldiv oli, et üles astus ka mitmeid naisluuletajaid. Naiselikult võimas oli Jila Mossaed, iraani päritolu Rootsi luuletaja. Tema luuletused rääkisid naine olemisest ning mitme kultuuri mõjudest. Värsiread ?nahk ei taha surra? ja ?süda loobuda kirest? kõlasid üle viiekümneaastase naise suust vägagi kõnekalt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et üks tõeline luuleõhtu kulus Tartule ära ning et üks hea ja veidi teravmeelne luuletus suudab mõneks ajaks igapäevahallusest välja sikutada. Kahju, et selliseid lugemisi nii harva toimub.

Olulist slavistikast

Tartu kirjandusfestivali ?Prima vista? ajal toimus ka hulk raamatuesitlusi, mille hulgast tahaksin esile tõsta kahte, mis paistsid silma vähese publikumiga, kuid see-eest olid seda olulisemad.

Esimesel esitles Tartu ülikooli professor Aleksandr Dulitðenko oma kahte raamatut. Üks neist, eestikeelne ?Maailmakeele otsinguil (ehk interlingvistika kõigile)? on omamoodi populaarne kokkuvõte katsetest leida miski selline kui maailmakeel. Teine, kindlasti olulisem teos on aga venekeelne ?Slaavi kirjanduslikud pisikeeled. Tekstinäited I?. Selles mahukas teoses antakse lühike ülevaade suurematest ja vähematest slaavi keeltest (kõnelejaskond keeliti paarist tuhandest inimesest kuni 300 000), millel on oma kirjanduskeel ning korrapäraselt ilmuv perioodika, põhiosa teosest võtavad enda alla aga väga põnevate ja tihti ka rariteetsete tekstide fragmendid. Professori mammutteose teine osa peaks ilmuma juba tänavu suvel, nii saab antud ülevaade 18 slaavi pisikeelest. Kui kedagi huvitavad nt. Kreekas elavad moslemitest bulgaarlased, kes oma mõtete kirjapanekuks kasutavad kreeka alfabeeti, või russiinid, siis on neil väga soovitav tutvuda selle sarjaga, mil on ilmselge rahvusvaheline tähtsus.

Ka teine oluline teos, mida esitleti, on seotud slavistikaga ja Tartu ülikooli vene keele õppetooliga. Nimelt esitleti esimest köidet loodetavasti jätkuvast venekeelsest sarjast ?Artiklid Eesti vanausuliste ajaloost ja kultuurist? ?Vene vanausuliste kultuuriuuringud? otsest tulemust, mis käsitleb Peipsi läänerannikul elavate vene vanausuliste elu ning ajalugu. Esitlusel kõnelesid raamatu valmimisel kaasa löönud professor Irina Külmoja ning Tartumaa Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühingu esimees Pavel Varunin, näidati tema filmi vanausulistest. Esitleti ka internetilehekülge www.starover.ee.

Raamat sisaldab mõned teaduslikumad artiklid, mis puudutavad vanausuliste ajalugu, nende dialekti eripäraseid jooni ning eesti keele mõju nende keelele, vanausuliste dialekti väikest sõnastikku jpm., raamatu lõpus on eesti keeles esitatud kokkuvõte artiklitest.