08.09.2006

Kirjaniku töö tuleb kalliks kuulutada

Wimberg, kirjanik

Väga hea, et Sirp on tõstatanud kirjanike töötasu teema. Kivisildnik on ses küsimuses avalikult (Arkaadia 1. IV 2006, Sirp 1. IX 2006, Postimees 1. IX 2006) ja mitte nii avalikult (nt Tartu NAK-i listis) juba palju kirjutanud ja ma jagan tema põhimõtteid. Tõepoolest, kui kopiraiter pistab tunniga (tihti ainult ninanokkimise eest) tasku terve tuhhi, siis tasu kirjaniku töö eest (magamata öötunnid, põhitööst kurnatud närvid) on näruselt väiksem. Kirjanikud peavad endale nõudma oma töö eest suuremat tasu. Ja selle ettevõtmise garandiks peab olema kirjanike liit + kultuuriminister.

Kirjanik on avaliku elu tegelane, tekstide looja ja asjade väljamõtleja. Seetõttu leiab tema talent tänapäeva Eesti ühiskonnas palju rakendust. Kirjutada midagi ühte kohta, kirjutada midagi teise kohta, kirjutada artikkel, arvustus, ülevaade, pidada ettekanne, tõlkida midagi, välja mõelda stsenaarium, koostada kogumik, toimetada see ja teine ja kolmas tekst, kirjutada firmale tähtpäevaks luuletus või ajalehele nädala luuletus, esineda lasteaias, koolis, raamatukogus, firmapeol. Jne, jne. See kõik käib tänapäeval kirjanikuks olemise juurde. Ja minule konkreetselt on seda kõike väga nauditav teha. Ütleme nii, et kirjanik on loomult laisk, tal on küll igasugu mõtteid, aga väga tihti puudub stiimul neid mõtteid teoseks realiseerida. Seepärast vajab kirjanik taganttorkimist. Seda, et keegi tuleks ja temalt midagi tahaks. Et keegi tuleks ja temalt telliks. Ja niisuguste tellimiste tagajärjel sünnibki tihti suurepärane kunstiteos. Rääkimata sellest, et viib kokku uute inimestega ja tõukab tõstma jalga sellistesse geograafilistesse punktidesse, kuhu muidu vaevalt satuks.

Sellist laia profiiliga looja elu elavad paljud kirjanikud, eriti nooremad. Nõnda on nõudluse ja pakkumise kokkupuuteväljal välja kujunenud mingisugune algeline turg. Oma ligi kümne aasta pikkuse loomis-, esinemis- ja avaldamiskarjääri kogemusi ja kolleegide tähelepanekuid arvesse võttes olen koostanud järgmise kirjaniku teenuste hinnakirja, mida olen viimasel ajal püüdnud ka järgida. Arvestatud on reaalseid honorarimäärasid päevalehes ja erialaväljaannetes. Kõik summad on loomulikult neto, kõik tähemärkides mahud on antud koos tühikutega.

Sellist hinnakirja, ehkki see paljus ei kajasta tegelikku olukorda, vaid rohkem ideaali, on siiski võimalik mingil määral järgida. Loomulikult jäävad need tariifid kõrvale esinemisel väikse-eelarvelistel üritustel, kus endal niisamagi tore esineda, ja siis, kui kutsutakse külla oma vanasse kooli või kodukülla. Ja eks kirjaniku töökohuste hulka kuulu ka “sotsiaalsed heateod”. Toodud tariife võib alati vastavalt asjaoludele mingi koefitsiendiga korrutada. Ja leidub üritusi, kus kaasa löömise eest makstakse nii heldelt, et oma hinnakirjaga ei tasu üldse lehvitama hakatagi. Aga kõige tähtsam on alustuseks saada paika suhted firmadega, sh ka õpikukirjastustega. Õpikuid (ja entsüklopeediaid) välja andvad kirjastused on kõige rikkamad kirjastused üldse, ei tohi peljata küsida nendelt korralikku tasu. Sama kehtib reklaamibüroode jt suurt nutsu keerutavate firmade kohta. Mõnetuhandeline honorar kirjanikule on nende eelarves kuskil “muude kulude” lahtris, aga kirjanikule oleks see üsna väärikas tasu.

Loen Sirbist (ikka sellest 1. septembri numbrist) suure imestusega, et eksisteerib mingi kummituslik kirjanike suhteid õpikukirjastustega reguleeriv kirjanike liidu hinnakiri (kirjanike liidu sõnul seda ei eksisteeri, aga kirjastajate sõnul küll), mis määrab värsi tasuks kolm krooni. Loomulikult tuleb see kummituslik hinnakiri visata peldikusse. Saada ühe korraliku pikkusega luuletuse eest honorarileping summaga 90–120 krooni miinus maksud on solvav. Kirjanike liit peaks tegema kõik, et see summa hakkaks olema vähemalt 30 krooni värsi eest. Ja mitte ainult Koolibris ja Avitas ja teistes kirjastustes, vaid ka Sirbis, Vikerkaares ja Loomingus. Muti aja lõpul (Tarandi aja kohta puudub mul võrdlusmoment) ei maksnud Sirp ühe luuletuse eest mainimisväärselt rohkem kui Koolibri, honorar 16 värsi eest oli 150 krooni miinus maksud. Isegi Tähekese taks on 2-3 korda kõrgem.

Hando Runnel muide küsib õpikukirjastajalt iga oma luuletuse eest 500 krooni tükist kätte. Sest ta teab, et ilma temata ei saada hakkama. Aga kui palju on veel selliseid kirjanikke, kelleta ei saada hakkama! Leelo Tungal, Harri Jõgisalu, Ellen Niit, Jaan Rannap, Aino Pervik – kui nimetada vanemaid. Samamoodi saavad “suured nimed” päevalehes 5000-tähemärgise essee eest 2000–2500 krooni kätte. Nimi maksab! Nimi tuleb maksma panna – ja kirjaniku töö tuleb kalliks kuulutada. Leelo Tungal kirjutab samas Sirbi numbris, et ta sai viie luuletuse eest 263 krooni miinus maksud. Korrektne olnuks kümme korda rohkem.

Kui järgmine kord saabub teie Inbox’i kirjastuse teade, et teie luuletust on kasutatud selles ja selles õpikus ja olge nüüd nii hea, allkirjastage leping honorari 90–120 krooni miinus maksud peale, siis vastake: ei, lugupeetud. Minu taks selle luuletuse eest on 500 krooni kätte. Võtke või jätke. Küll nad siis võtavad! Kus nad pääsevad. Eriti, kui õpik juba trükitud… Sest Kivisildnikul on õigus: eesti kirjandust ei kirjuta tõesti mitte keegi teine peale eesti kirjanike endi.

Ja väide, et kirjanduse tegemise jm kirjanikuteenuste osutamisega ei ole võimalik korralikult teenida, ei vasta tõele. On küll võimalik täitsa korralikult teenida. Kui seda oskuslikult müüa.

Kirjaniku teenuste hinnakiri

Luuletus

1 värss = 30 krooni

Luuletõlge (eesti keelde)

1 värss = 10 krooni

Lihtsakoelise proosateksti tõlge (eesti keelde)

10 000 tähemärki = 200 krooni

Nõudlikuma proosateksti tõlge (eesti keelde)

10 000 tähemärki = 700 krooni

Proosa lühiteos (novell, jutt), lühipoeem

10 000 tähemärki = 3000 krooni

Publitsistiline lühiteos (essee, arvustus)