Klassikud ja klounid

Kirjarahvas ei peta lootusi, aasta oli happening’idega kindlustatud.

PILLE-RIIN LARM

See siin ei ole kirjandusaasta ülevaade ega ilmunud teoste analüüs, seekord püüan tabada kirjanduselu sõlmpunkte.

Proosas oli kirjandusaasta eriti rikkalik, juhtus ja ilmus paljugi. Kõigepealt: kolm romaanivõistlust! Huvitav on see, et keegi ei oota võistluselt enam suurt romaani ega rõhuta kunstiväärtust, vaid räägitakse võimalikust väliskirjastuste huvist ja bestselleripotentsiaalist. Samm edasi kirjandusteose kaubastamise teel? Luules on tähelepanuväärne nähtus (:)kivisildniku lähenemine guru seisusele, sest jüngreid on siginenud omajagu.

Õnnestunud omaalgatuslikke ettevõtmisi oli rohkelt. Peale romaanivõistluste võib esile tuua toimetaja- ja kriitikaauhinna asutamise, Eduard Vilde juubeliaasta tähistamise ja Tartu jõudmise Unesco kirjanduslinnade hulka. Ministeerium võib kordaminekuks pidada kirjanikupalga loomist.

Kõige segasemaid tundeid tekitas teade Marie Underi ja tema perekonna ümbermatmise kohta, mis saab teoks järgmisel aastal. Kui see ei oleks juba kõrgemal pool ära otsustatud, lisaksin siiski mõned argumendid, miks seda ei peaks tegema. Need on järgmised:

Stockholmi Metsakalmistu on Unesco maailmapärandisse kantud esinduslik kalmistu, kuhu oleks au olla maetud kellel tahes. Hauahooldust on Eesti riigil võimalik korraldada ka Rootsis, selleks ei pea põrmu ümber matma. Kalmistuturismi hoogustamiseks võiks sellesse suhtuda kui ühesse Eesti riigi ja kultuuri visiitkaarti;

luuletaja viimset tahet ei väljenda mitte luuletus, vaid, nagu kõigi teistegi puhul, notariaalne dokument. Ka Underi puhul ei ole tema „Põgenik“ ega vestlused viimse tahte väljendusena piisavad. Kuidagi ei saa neid laiendada Artur Adsoni, Hedda Hackeri ja Berta Underi viimseks tahteks;

väide, et eesti kultuur oma järjepidevuses saab sündida üksnes Eestis, on Suur-Eesti ajastul lausa kummaline.

Aga kuna ma ei soovi jätta Eesti riigist tasakaalutut muljet, ei esita ma tagantjärele ühtki vastuväidet. Tulgu väärikas ümbermatus. Mõistagi olen nõus sellega, et Underiga ei tohi minna nii, nagu läks Lydia Koidulaga, kes maeti ümber perest lahus.

Siit jõuame kirjandusaasta kõige vaimuvaesema idee juurde. Selle autor on Tartu linnavalitseja, kes kavatseb püsti panna Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula paariskuju – tõenäoliselt kaarsilla juurde, kus see näitaks teed Eesti Rahva Muuseumi poole. Vabandust, Jannsen ja Koidula ei ole ERMi sisse­viskajad. Ka on mõlema monument Pärnus juba olemas. Tartus on laulupeomuuseumis nende vahakujud pluss üks kena grafiti linnaraamatukogu taga. Kui soovitakse tõesti Koidulat austada, oleks nüüd küll viimane aeg üritada tema mehe Eduard Michelsoni ja poeg Maxi säilmeid Eestisse järele tuua. Haudu Kroonlinna kalmistul enam üles ei leia, aga veel on lootust, et sihipärase tegevuse käigus leitakse mõnest arhiivist kunagine kalmistuplaan.

Klassikud klassikuteks, Eestis on ka pulbitsev nüüdiskirjandus! Paljud avastasid, et nad ei suuda taluda seda, et lasteraamatus on ühel vasikal kaks isa. Et samas raamatus on teisel tegelasel ainult ema ja nad elavad arvatavasti vaesuses, jääb tähelepanuta.

On neid, kes arvavad, et aasta kloune näevad hommikul peeglisse vaadates Kaur Kender ja Rein Kilk, üks autori ja teine objektina. Juhiksin aga irvitajate tähelepanu sellele, et mõlema jõukatsumisel seadustega oli kadestamisväärset hoogu ja mõnevõrra ka stiili. Nende etteasted olid mitu korda veenvamad kui näiteks keskmine kirjandusdebüüt. Oma energia sublimeerimisel kirjandusse ongi mõlemal ees suur tulevik. Selle eest, et nad on andnud rahvahulkadele kirjanduse ja tsensuuri teemal mõtteainest, tuleb neid lausa tänada, isegi kui ma Sirbi kirjanduskülgi selle debati vääriliseks ei pidanud.

Hea kirjarahvas, soovin kõigile lennukat uut aastat.