Kodanikuühiskonna hääd viljad

 

Eestlased käisid võimsa meeskonnaga Göteborgis raamatulaadal (23. ? 26. IX).

Esiteks: Göteborg on teistmoodi koht. Üksipäini messikeskuse ees seisis kümme korda nii palju külastajate rattaid kui meil tervel autovabal päeval näha sai. Sõiduteed olid kitsukesed, rataste omad korralikud, autojuhid sõbralikud, politseinikud peidus ja rohelust kanalite vahel ja ümber küllaga. Kuulu järgi on neil terve vana tehas noortele tasuta bändiprooviruumideks tehtud. Tallinn on selle kõrval lihtsalt kuidagi inimvaenulik. Valusam. Mis ei pruugi sugugi alati halb olla. Valusam, elusam ? teate küll? Meil on nende vanad võitlused alles ees ja seda raskemad.

.

Kuigi briti kirjandus oli seekord ürituse keskmeks ja üles astus umbes nelikümmend inglise-uelsi-iiri kirjanikku, oli tänu Põhjamaade Ministrite Nõukogule (PMN) ka eestlastel oma väike, ent väga tugev delegatsioon. PMNi vedamisel asju aetigi, finantspõhi, tõlked ja eesti luuletajate esinemiste organiseerimine oli nende tehtud. Edaspidi võiks siiski loota ka kultuuriministeeriumi toetusele, naiivne on oodata teistelt (põhimõtteliselt ju Põhjamaade maksumaksjatelt!) lõputut promotööd, seda tuleb ikka ise teha, eriti kui on, mida promoda.

Esinemise puhuks ilmutati Kristiina Ehini, fs-i, Jan Kausi, Asko Künnapi, Aare Pilve, Lauri Sommeri ja Elo Viidingu rootsikeelne ühisraamat ?Ord från Estland? Kalli Klementi tõlkes ning eestikeelne luuleplaat (tollest lähemalt lähinädalail, kui kirjutan luuleplaatidest) selle vahele; lisaks võeti kaasa muusikud Tiit Kalluste ja Villu Veski, kes oma ?Põhjala saarte häälte?, folgipõhise jazziga publikut mitmel korral võlusid; ja Tõnis Mägi ? eesti Hääl. Rootsis ilmusid ka Kristiina Ehini, Aare Pilve ja Elo Viidingu rootsikeelsed luulekogu.

.

Messil toimus kogu aeg korraga mitmeid seminare, esitlusi, kohtumisi autoritega, luulelugemisi. Messikeskus oli tohutu (sellele vaatamata oli mõne tegelase üritusele pääsemine masside huvi tõttu võimatu). Seega olid eestlased natuke nagu nooruke bänd USA rocki-tuuril ?Warped?; kõige selle virvarri sees on raske tähelepanu tõmmata, et sa üldse kuskil esined. Nii kannatas publiku osas messikeskuse luuletoas lugemine ?Lained ja võnked Eestist?.

Tulemata jäi vaid Kristiina Ehin, kes samal ajal soome-ugri kirjanike konverentsil üles pidi astuma,  tema tekste esitati niisiis ainult rootsi keeles. Ning kogu seltskonna näol oli tegu parimaga, mida eesti kirjandusel pakkuda. Lisaks on eesti luuletajail haruldane oskus oma tekste suuliseltki mõjuma panna (mida näiteks näitlejad hambu antud luuletekstiga sageli ei suuda). Publiku reaktsioonist esinemistel sai sellest aru; lisaks kiitsid mitmed kohalikud Eesti Põhjamaade Ministrite Nõukogu direktrissi Kalli Klementi tõlkeid.

Suured staarid, keda eraldi reklaamiti, olid muidugi britid, neist mõnigi maailmanimega, ent eesti keeli on avaldatud/avaldamisel vähesed (nt David Mitchell, kelle esinemist seminare õhinal külastanud Krista Kaer lausa võluvaks nimetas, on Varrakus tulemas). Luuletajaid oli proportsionaalselt muidugi vähem, ent see-eest oli kohal Tony Harrison, nende üks esinumber, kelle lühipoeeme sõdadest (Bosnias käis ta ise kohapääl) ja sotsiaalprobleemidest on suurtes lehtedes korduvalt avaldatud arvamus- või uudisteküljel, koguni esikaanel. Millal me selleni jõuame? Meil on luuletaja meedia meelest esmalt ikka boheemlasest lontrus, mitte ühiskonna hääl.

Mulle pakkus põnevust veel kuulus islami naiskoomik Shazia Mirza, kelle töö omas kultuuriruumis praegu tegelikult lausa eluohtlik. Ta esinemine oligi rohkem kultuurikontaktide ja hõõrumiste/lükkumiste lahkamine, läbielatu jutustamine; ta huumor hetkiti tegelikult kurvameelne. Mirzale leiaks Eestiski kindlasti publiku, sellele peaks mõtlema.

Lisaks kirjanduse probleemidele lahati ühiskonna asju: silmapaistvamalt oli esindatud muidugi Iraagi sõja, terrorismi ja seda kajastava meedia teema. Ka feministlikke teemasid oli õhus, kuid osaliselt ? ja eriti Rootsi kohta ? juba vananenud kujul.

.

Kaasas olnud muusikutel oli lisaks esinemine Göteborgi Eesti kodus: ?60 aastat põgenemisest?. Eks säälne kogukond ole aja jooksul väiksemaks jäänud, noored tunnevad end pigem rootslastena, seltsitegevus jääb rohkem vanematele. Sellele seltskonnale võib olla üsna raske esineda, nende ootused ja vajadused on teistsugused kui ?lihtsalt? kultuuripublikul või meelelahutusturul; sootsium üsna hermeetiline?Tõnis Mäelt nuiati välja ?Koit?.

Aga muusikud said väga hästi hakkama: Veski-Kalluste duo on ise kokku sulanud nagu nende muusikagi on kokku sulanud folgi ja jazzi sugemeist; kahekesi teevad nad lõõtsast ja saksofonist kas oreli või kauge külapeo hääled ? kuidas vaja, samas on ses kõlapildis midagi täiesti uut. Ja kuulajate veres hakkavad need asjad tööle. Tõnis Mäe kammerlikum kava, milles ta end ise klahvkal saadab, oli tänu ajas kogunenud hääle tekstivalikule ning häälele, mille puudutus lood kullaks muudab, ise nagu ekspressiivselt eteldud luulekava ning vedas mõnegi kuulaja silmad veekalkvele.

Väliseesti kogukond on sellisena väärtus omaette, ei ole mõtet üritada neid mõistma panna kõike Eestis toimuvat. Nende kultuuri tasuks vaatamas käia, jälgida, sääl on seda vana kodanlikku elementi, millele näiteks Põhjamaad on rajanud oma ühiskonna ning muu ilmaga võrreldes tugeva sotsiaalse turvatunde ja hoolimise. Säherdune kodanlik kiht on meil ikkagi pea olematu; seetõttu on liberaalsed põhimõtted Eestis nagu vabandus üksühesele vastastikusele naha üle kõrvade tõmbamisele, mitte võimalus inimesi hoida. Mis võiks olla primaarne, nii-öelda kõrgem tulu?

.

Mõnedel eesti delegatsiooni liikmetel õnnestus õhtutundidel üles leida kohalik Von Krahl, rockiklubi Pustervik, kus õhtuti noortele loodud muusikategemise (vaba aja veetmise) võimaluse vilju maitsta saab. Ning tase oli selline, et pole ime, et Göteborgist ikka mõne aja takka mõni bänd maailma sööstab. Eesti luuletajad lükati uksest sisse koguni tasuta. Vist ka bändi pähe. Eks ta ole.

.

Eestlaste, lätlaste, leedukate ja rootslas­te ühisesinemine ?Sõnad ja toonid Balto­skandias? (vahele mängimas eesti muusikud) Glashusetis (Klaasmajas ? seda see tõepoolest oli) oli publiku poolest menukam ? suur saal puupüsti kuulajaid täis. Luuletajaid küttis see rohkem üles, tekstid kõlasid veel võimsamalt ja vähemasti eesti osa töötas; veenvamaks ja mõjuvamaks on kirjandusel raske muutuda. Rootsi näitlejad andsid endast parima, aga luuletajate endi hoole jäi see alla.

.

Muidugi oli messi põhieesmärk raamatu­turundus, suhete loomine, oma trükiste näitamine. Ning paari suure briti boksi kõrval olid välja tulnud oma esindusega veel baltlased ja soomlased; neist kõige esinduslikuma ja suurema oma boksiga leedukad, kes viimastel aastatel korduvalt ära kasutanud võimalust oma kirjandust/kultuuri promoda. Meil kulub aur (eriti rahaaur) sageli asjadele, mis nagu peaksid kindla pääle meeldima, maailmas tähelepanu äratama, mitte aga parimale ja omapärasemale osale, mis kultuuril pakkuda. Niiviisi oligi eestlastel (ja ka lätlastel) vaid pisike oma boks, kus pakuti Estonian Literary Magazine?i numbreid ja rootsikeelseid väljaandeid; kirjastuste osa põhimõtteliselt polnudki. Eesti Kirjanduse Teabekeskus tegi asja muidugi nii hästi, kui suutis, aga ilma riikliku huvita mingil väljal on raske suurt läbimurret saavutada. Leedukad (oma kultuuriministeeriumi toel) ja soomlased olid väljas suurema (suuresti ka omakeelse) valikuga, mis mõjub ikka atraktiivsemalt.

Ülejäänud osa hiigelhallist oli täis Rootsi kirjastajaid/kultuuriasutusi, kelle väljaanded suuresti ka müüa olid; hulgi jagus odavaid pakkumisi. Kõik see tõmbas inimesi nii, et hõredamatel hetkedel meenutas messihall (mille kohal kõrgusid veel messindusega tegelevad kontoritornid) Tallinnas toimunud raamatumesside tipptunde.

.

Pärast positiivset messielamust, mis pakkus paljut, mis tänini Eestis üsna mõeldamatu, lendasid eestlased pühapäeva õhtul koju üle Kopenhaageni. Muidugi oli sel päeval õhus taas terrorismiärevust, ning Londonis ollagi Estonian Airi lennukiga midagi juhtunud, muidugi mitte terroristide tõttu. Ütleme nii, et Kopenhaageni lennujaama töötajad rippu jäänud eestlaste üle just ei rõõmustanud, kuninglikust kohtlemisest oli asi kaugel. Igaks juhuks võtsid nad vaevaks kaotada ühe reisiseltsilise pileti ning üritasid seda eestlaste endi kaela määrida. Tunnike hiljem leiti see siiski üles, aga viivitus tähendas juba kindlat ööd Kopenhaagenis ning hommikust lendu üle Stockholmi. Niisugune lennuslaalom siis. Andiski aega kirjandusest välja tulla ? või selle järelmaiku hetke kauem hellitada.