Kõigepealt soovitan ma … – Maakera pöördub itta – jälle?

Üha väiksemaks tõmbunud maailmas oleme hiinlastega ju peaaegu naabrid. Seda kinnitab pilk viimasel ajal trükivalgust näinud raamatutele.

JANIKA KRONBERG

Tänavu 2. veebruaril tähistati Eesti Vabariigis korraga kahte sündmust. Esiteks üleriigiliselt muidugi Tartu rahu 99. aastapäeva ja teiseks Tallinnas Vabaduse väljakul suure show’ga Hiina kalendri järgi kollase maasea aasta peatset algust. Viimane oli vaata et suuremgi meediasündmus – Tartu rahu aastapäev on ju igal aastal –, aga ka uusaasta tuleb niikuinii meil ja ka Hiinas, ainult erineva numbriga ja väheke erineval ajal. Selleks puhuks korraldatud rahvusvaheline kultuuripidu oli varasematega võrreldes – tiu-tiu ja teisiti! – suurejoonelisem ja vaatemängulisem.

Kultuur on kultuur ja mida vanem, seda aulikum, ja siga on meie traditsioonis ja toidulaual ka auväärt loom. Hiinlased jälle ei pidavat jooma piima, kuigi hiljuti võis lehest lugeda, et Hiina turg on avatud Eesti piimatoodetele. Kultuuri­vahetus käib ikka ka kõhu kaudu.

Üha väiksemaks tõmbunud maailmas oleme hiinlastega ju peaaegu naabrid. Kui kunagi võis laulukese „Eesti piir käib vastu Hiina müüri“ levitamise eest paragrahvi alla minna, siis maakaarti vaadates jäi muiste soome-ugri või hüpoteetilise uurali-altai sugurahvaste ja hiinlaste ajaloolise asuala vahele riba, mida täidavad mongolid ja mõned turgi rahvad ning meie ajaarvamise algul täitsid ka hunnid. Slaavi hõimud jõudsid meie vahele alles hiljem ning moodustasid mõne versiooni järgi skandinaavia ja soome-ugri verega segunedes aristokraatia – nõnda kujunes välja Vene impeerium. Hiina on aga oma piirides aastatuhandete jooksul ikka Hiinaks jäänud, olgu seal pukis siis keiser või peasekretär.

Aga alustame oma teekonda lähemalt. Olgu jutt hiinlastest või soomeugrilastest, mõlema puhul pädeb Ain Kaalepi 1990. aastal (küll Gustav Suitsu loosungi paroodiana) välja hõigatud lause: „Olgem eurooplased, aga jäägem ka asiaatideks!“ Arvo Valton on väsimatult töötanud selle nimel, et põhja- ja idapoolsete sugurahvaste kirjandus meile lähemale tuua. Tema „Vaateid soome-ugri rahvaste kirjandusele“ (Ilmamaa, 2018) on justkui selle pikaaegse tegevuse kokkuvõte. Raamatust, millel on veel kaheksa asjatundlikku kaas­autorit, leiame sissejuhatuse 12 rahva kirjandusse, alates nende esimestest trükis ilmunud mälestistest kuni tänapäeva olukorrani, kaugematest nganassaanidest ja sölkuppidest kuni meile lähemate liivlasteni. Lisatud on viiteid eesti keeles ilmunud tõlgetele ja tekstinäiteid ning tänuväärselt ka nimeregister. See on hea käsiraamat aegade jooksul suurt maa-ala katnud rahvaste kirjanduse käekäigust. Muidugi leiab mainimist ka Suur-Soome idee, mille paranoilises kartuses suur Nõukogude kodumaa väike­rahvaid ahistas ja nende kirjakultuuri küpsemist takistas. Kirjapandud mälestistele lisaks aitab soome-ugri maailmavaadet sügavamalt avada professor Art Leete raamat „Soome-ugri saladused“ (Varrak, 2018), mis koosneb enamasti siinsamas Sirbis ilmunud artiklitest.

Mind natuke hämmastab, et Valtoni raamatust ei leia me tänapäeva liivi kirjanduse arendaja Ķempi Kārli nime. Ometi on luuletaja Ķempi Kārl tõhusas akadeemilises koostöös keeleteadlase Karl Pajusaluga varem avaldanud kaks kogu (2013) ning koos Valt Ernštreidi ja Baiba Dambergaga 2018. aastal ilmunud kakskeelne „Līvō lūolkub. Trilium/Trillium. A Collection of Livonian Poetry“ on minu ees laual. Kaunis raamatus, mida Läti riik suuremeelselt on toetanud, leidub ka sisukas järelsõna kahes keeles ühest väiksemast ja samas suuremast Euroopa kirjandusest. Jah, kui mõelda kolmele liivi keeles luuletajale ja paarikümnele oma emakeeles rääkida-lugeda oskavale liivlasele, lööb see suhtarv islandlased kõvasti üle.

Juhtumisi kohtusin ma viimati Ķempi Kārliga septembris just Tallinnas Hiina saatkonnas viisasabas. Mõelgem, milline kontrast määratu Euraasia kahes servas! Kui ühel on lugejaid paarkümmend, siis Ningbo linnas istusime Karl Martin Sinijärvega samas lauas parajasti lapsepuhkusel kirjanikuga, kes väitis oma viimase romaani trükiarvuks olevat miljon või midagi sinnakanti!

Meie lennuk maandus ja tõusis õhku Shanghai Pudongi lennuväljal, ent 25 miljoni elanikuga Shanghaid me ometi ei näinud. Hiinlased olid kõik nii korraldanud. Seda puudust aitab korvata Anneli Vilu raamat „Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis“ (Petrone Print, 2014). See on „Minu …“ sarjas tunduvalt üle keskmise raamat. Mitu aastat Hiinas elades ei piirdunud autor ainult ühe suurlinnaga, vaid peatus pikemalt veel Chengdus, täites kultuuride vahendaja mitmeid rolle – ning tuli sellega hiilgavalt toime. Mingil moel võib seda raamatut lugeda isegi kui arengu­romaani: kultuurišoki taandudes sugeneb teksti üha enam kriitilisi noote Hiina majandus­ime savijalgsuse kohta. Intelligentne raamat igapidi.

Hoopis teist laadi on samuti Hiinast ja suurlinnast inspireeritud Mathura veel trükisoe „Tantsisklevail lehtedel ta keerleb. 54 haikupilti Hong Kongist“ (Allikaäärne, 2019). See raamat on tervik, mille nappi teksti, narratiivina kirjutatud haikupärga või -ahelat tuleb lugeda aeglaselt ja järjest ning nautida eestikeelsete sõnade koostoimet hieroglüüfide ja Kairi Orgusaare kujundusega. 1995. aastal ilmus Jaan Kaplinski sulest luulekogu „Mitu suve ja kevadet“, mille kaasautoriks oli autori müstifitseeritud teisik Kai Pu Lin. Mathura on teinud sealt sammu edasi, andnud oma raamatu välja kakskeelsena (luuletused on hiina keelde tõlkinud William Lau) ning näidanud ühtlasi, et luksus ja säästlikkus (raamat on trükitud keskkonnasäästlikule paberile) ei välista teineteist.

Kui A. H. Tammsaare kirjutas oma klassikalise ülevaateteose „Hiina ja hiinlane“ (1938) kättesaadavate allikate põhjal ning Manivald Kesamaa, Aira Kaal ja Olev Remsu on üllitanud tavalise reisikirja, siis Priit Rohtmetsa, Tiit Kuuskmäe ja Urmas Pappeli „Eesti ja Hiina suhete sünd“ (Eesti Akadeemiline Orientaalselts, 2018) ning Ivar Tröneri koostatud „Linnart Mäll. Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi“ (SE&JS, 2018) lisavad meie muidu pealiskaudseks jäävatele teadmistele ja reisikirjade rutakale hoole ajaloolise ja filosoofilise plaani. Mõlemad on süvenemist nõudvad monumentaalsed ja väärikalt välja antud raamatud. Esimene on koostajatelt nõudnud ajakirjanduses ja arhiivides leiduva tohutu allikate hulga läbirehitsemist ja arvelevõtmist, mille käigus on leitud palju põnevat illustreerivat materjali. Me ei mõtle ju tavaliselt sellele, kui palju ühist on kahe riigi ajaloos, kuidas enam-vähem samal ajal luuakse Eesti riik ja iidse tsivilisatsiooniga Hiina kujuneb vabariigiks. Huvitav ajalooline paralleel on ka see, et samadel alustel, nagu lääne suurriigid ei tunnustanud Jaapani okupatsiooni Hiinas ehk Man­džukuo nukuriigi loomist, ei tunnustanud nad ka Balti riikide okupeerimist. Üllatav on see, et juba 1929. aastal nõudis Hiina Eestiga sõlmitava sõpruslepingu projektis Eesti tööturu avamist hiinlastele, et nood saaksid eestlastega võrdsed võimalused. Aga sinnapaika need suhted jäidki, kui aastal 1937 lõpuks leping sõlmiti, sest siis läks mõlemas riigis rahutuks. Poliitika ja diplomaatiaga võrreldes sama üksikasjalikult on jälgitud eestlaste seltsielu sõdade vahel kahes suuremas keskuses Harbinis ja Shanghais. Mõlemas suurlinnas elas kõrgaegadel oma paarsada eestlast: sisemaal raudteelasi, mereäärses Shanghais laevakapteneid ja muud jõukamat rahvast. Raamatust saame ülevaate Eesti konsulaaresindustest, seltsielust, laulukooridest, kogudustest ja misjonitööst, tähtpäevade tähistamisest, ümberasumisest ja kodumaale naasmisest.

Linnart Mälli mõtteraamatust lugesin kõigepealt suurima huviga tema autobiograafilisi tekste õpetajatest ja iseendast. Mingi loomuomase umbusu tõttu kaleidoskoopilistesse tsitaadimosaiikidesse suhtusin järgnevasse esmasel lehitsemisel aga umbusklikult. Asjata! Loengute üleskirjutused ja väljavõtted on terviklikud ja enamasti nagu miniesseed, mis avavad järjepannu lugejale nii ida kultuure kui ka Linnart Mälli enese mõtteviisi ja poliitilise tegevuse lätteid. Raamat sobib suurepäraselt sissejuhatuseks ida mõttevooludesse ja Mälli enese tõlgete juurde, ei lihtsusta põrmugi, kuid teeb arusaadavaks Mälli enese käibesse toodud humanistlike baastekstide mõiste. Kõige selle juures on tegeletud palju ka eluliste teemadega. Polnud ju Mäll kabinetiõpetlane kuskilt otsast ja seda näitab ka tema 80. sünniaastapäevale pühendatud raamat, täis suure mehe kuuldavõtmist väärt mõtteid. Linnart Mälli pärand elab edasi tema lugejates ja muidugi õpilastes, kelle hulgast Märt Läänemetsa rolli mõlema viimati käsitletud raamatu toimetajana tahan lõpetuseks rõhutada kui kvaliteedimärki.