Kolmanda geograafia autor

Eksiilis kirjutamine on tõlkeprotsess kahe koha vahel: üks on see, mida igatsetakse, aga kuhu naasta pole võimalik, teine on see, kus viibitakse, aga kuhu pole tegelikult kohale jõutud.

PIRET KARRO

Ja sündis, et Dubravka Ugrešić jõudis eesti keelde. Tegu on ühe tuntuima serbohorvaadikeelse kirjanikuga, kes on oma kodumaalt pagendatud kui nõid, kuna seisis tugevalt vastu 1991. aastal puhkenud ja Jugoslaavia lammutanud natsionalismilainele ning sõjale. Ennast peab ta rahvusüleseks kirjanikuks ning oma kodumaaks Jugoslaaviat, mille järele igatsemist käsitleb ta mitmes oma romaanis. „Romaanijõe forsseerimine“ on aga kirjutatud enne, kui sõda puhkes ja kui Ugrešić Horvaatiast lahkuma sunniti.

Rahvusülene kirjanik Dubravka Ugrešić 1992. aastal Hollandis. Aasta hiljem asus ta sinna jäädavalt elama.

Steye Raviez / Hollandse Hoogte / dubravkaugresic.com

Madis Vainomaa tõlgitud romaanis toimub umbes 1985. aasta paiku Zagrebis rahvusvaheline kirjanduskonverents. Loomeinimesi paneb küllap see lähtekoht juba aimavalt muigama. Sündmustevõrgustik saab alguse ühe õnnetu hispaania luuletaja hukkumisega hotelli Intercontinental ujulas, kus ta kukub peaga vastu basseiniserva. Ei lugeja ega teised romaanitegelased teda pikalt leina, kuna viivitamatut tähelepanu nõuavad järjest uued asjaolud. Kirjanikuelu eripärad, vahel liiasusedki on üks Ugrešiću korduvaid motiive läbi teoste ning „Romaanijõe forsseerimises“ viib ta valiku neist farsini.

Farss romaanijões

Nii on konverentsile tulnud kohalik zagreblane Pipo Fink, kes kohtab oma lääne teisikut, ameeriklast Marci. Sarnased on nad ketsidest T-särkideni, mille nad sõpruse märgiks omavahel ära vahetavadki. Sõprus ise aga seisneb suuresti selles, et 40. eluaastale lähenev ja ema juures elav Pipo peab Marcile lohutamatuid monolooge sellest, kuidas ka kadestab läänlase elu vabaduse maal, kui nad ühest Zagrebi baarist teise tuulavad ja loza’t kulistavad. Pipo kurdab Marcile, et Jugoslaavias elab ta kui karulaanes, samal ajal kui „Ameerika teeb trenni, jookseb, rebib hantleid, kõik on pinges, katkematus erektsioonis …“ (lk 78). Ta demonstreerib oma silmapaistvat USA kohanimede tundmist, kui joonistab Marcile kujutluspilte sellest, kuidas too võib suvalise MacDonald’si töötajana kuskil Texase highway ääres elada tähenduslikumat elu kui tema, järgmisel hetkel juba ankrut hiivates, et randuda Californias, Colorados, Greenville’is jne (lk 77). Aga mis jääb üle temal, Pipol? Kui ta püüaks matkida USA on-the-road kirjandust ning minavormis alustada, et „ma olen vaid üks sitapea Viroviticast, kes suitsetab Dravat“ (lk 79), ei kõlaks see pooltki nii võrgutavalt nagu Kurt Vonneguti lause Cape Code’i ja Pall Malli sigarettide kohta. Kui ameeriklased kasvatavad rõdul kanepit, siis horvaadid kurke. Marc ei tea, mis see Virovitica on, ning ei mõista ka, milles probleem – Pipo on ju eurooplane! Kõrvallauas istuvatele kohalikele kirjandustegelastele paistab see stseen aga hale, kuna mõlemad ketsides ja T-särgis autorid tunduvad oma kontekstis tühiste provintslastena ning üleüldse on moes Mitteleuropa ning Austria-Ungari surub Ameerika nurka (lk 76–77).

Kui Pipo Finki silmis on Jugoslaavia Ida-Euroopa mülgas, siis venelane Juri Trošin tunneb seal, külma sõja osapooltest sõltumatus riigis, et on astunud sammu lähemale vabaduse võimalikkusele. Õieti teeb talle üks salapärane vene filoloogist austerlanna ettepaneku võõra passiga Viini põgeneda ning Trošin peab tegema valiku, kas naasta pärast kirjanduskonverentsi Moskvasse või jätta oma identiteet ning alustada uut elu eksiilis, kus kodukultuur olemas vaid konservina. Tajusin siin enda jaoks kolmanda perspektiivi avanemist: kui tihti olen isegi vajunud postsotsialistlikku lihtsustusse ida vs. lääs … Jugoslaavia autori kohataju mõrandab seda binaarsust.

1980ndate lõpu Euroopas oli palju üleminekutoone. Näiteks näeb üks teose tegelasi, tšehhoslovakkia kirjanik Jan Zdřazil kirjanduskonverentsi kui akent, mille kaudu ta saab Nõukogude Liidu mõjualast välja visata oma romaani käsikirja, lootuses, et see toimetatakse läände trükki, eemale tsensorite ihnest pliiatsist. Zdřazili käsikiri aga varastatakse ning ta saab seda taga ajades peaaegu närvivapustuse. Teose sisuks on muidugi ühe tsensori elu, kelleks osutubki autori enese isik, kes olevat oma liigsüdika tööga kunagi ühe kirjaniku hauda viinud ning püüab nüüd end oma elutööks nimetatud käsikirjaga lunastada.

Idaeurooplust kujutab Ugrešić kohati halastamatult haledana nagu ka kirjanike kui tõu egoistlikku tunnustusnälga. Tuntud välismaised kirjanikud lähevad külla vorstivabrikusse, kus hakkavad töölistega üheskoos välja mõtlema kuulsate autorite nimelisi lihatooteid (lk 109–110): kodumaised analoogid võiksid olla näiteks Maarja Kangro salaami, Andrus Kiviräha vürtsikas vorst, „Tõe ja õiguse“ pasteet või Irmi-Armi-Mustukese viinerid. Kui läheb aga päriselt sööminguks, tähendab, kui prantsuse kirjanik, Gustave Flaubert’i n-ö lihane sugulane on korraldanud „Madame Bovary“ teemalise sümpoosioni, kus on pikkadele laudadele toodud „neli loomafileed, kuus üüratut anumat kanafrikasseed, mooritud vasikaliha, kolm lambakintsu, ja kõige selle keskel ilus praetud põrsas, mida omakorda ümbritsesid neli sealihavorsti hapuoblikaga“ (lk 146), istub venelane nurgas ja pillab poolatari põlvele tüki sülti (lk 150).

Ülalkirjeldatud vastuolud pole ammendav nimekiri kirjandusmaailma farssidest, mis „Romaanijõe forsseerimises“ läbi põimuvad. Peale Ida-Euroopa kimbatuste tärkavad kirjanduskonverentsil ellu ka universaalsemad mütoloogiad: kolm naiskirjanikku maksavad kätte ühele meessoost kriitikule, kes olevat oma erialapraktikas eriti õelalt rappinud just noori naiskirjanikke, nimetades nende loomingut köögikirjanduseks. Pärast arutelu, kas peaks hirmutavalt kummis rinna ja tugeva lõuajoonega (lk 29) meeskriitikut piinama feministlikult köögiriistadega, kallatakse ta liimiga üle, kaetakse sulgedega ning seotakse ta peenise külge õhupall. Üks naiskirjanikest vägistab kinni seotud mehe (lk 115–118), nagu Juudit lõikas maha Olovernese pea. Hiljem kasutab üks keskpärane meesautor seda lugu aineseks oma „naisromaanile“ (lk 152).

Konverentsikülalised naudivad seda lugu aga õhinat tekitava kuulujutuna, mis toob ühe autori surmaga alanud nädalasse aina rohkem põnevust. Seltskonnas trumbatakse üksteist üle teadmistega perverssetest viisidest, kuidas on kirjanikele ajaloos nende kirjutiste eest kätte makstud. Kui hispaania luuletaja surm meenutas kordi, mil mõni teine luuletaja lämbus oma teose ettekandmise ajal suhu lennanud viinamarja kätte (lk 35), tulevad vägistatud meeskriitikuga meelde väljalastud sisikonnad, neljaks kistu, rotte täis auku visatu, mahalõigatud kõrvad ja nina. Ühe rahvusriigi esindaja teeb teisele ette arvuga, mitmel kirjanikul on tema kodumaal pea lennanud (lk 120).

Kirjanduslik farss päriselus

„Romaanijõe forsseerimine“ ilmus esmakordselt serbohorvaadi keeles aastal 1988 ning sellega tegi Ugrešić endale nime, pälvides esimese naisautorina liitriigi kõrgeima kirjandusauhinna NIN. Siis hakkas kõik muutuma, Jugoslaavia lagunes mitmeks üksteist üle kaevikute põrnitsevaks rahvusriigiks, Nõukogude Liit lagunes ja ühes sellega vanad binaarsused.

Põhja-Ameerikas ilmunud tõlke järelsõnas (1993) kirjutab Ugrešić, mis võiks olla tema romaanitegelastest tänaseks saanud: Pipo Fink jõudis lõpuks läände sõjapõgenikuna, romaanis tüviteksti „Kuldsõrm“ kirjutanud autor jõuab aga Horvaatia päevalehte, kus kajastatakse Kirjanike Liidu aastakonverentsil toimunud kaklust, kus üks kirjanik murdis teise pöidla (lk 198–199). Ingliskeelse tõlke järelsõnas soeb Ugrešić lääne kriitikuid, kes tahavad „Ida-Euroopa“ autoritelt lugeda vaid sõjakirjandust ning allutada neid levinud stereotüüpidele. Viis aastat hiljem, 1998. aastal kirjutab Ugrešić teise järelsõna serbohorvaadi keeles avaldamata jäetud kordustrükile, kus annab ülevaate vahepeal toimunud kirjanduse ja päriselu põimumistest: olemast lakkas serbohorvaadi keel ning raamat kadus poelettidelt ja raamatukogudest, nagu ka selle autor Horvaatiast. Kohalikud vutimängijad aga otsustasid hakata kirjanikeks, väites, et kirjutasid oma 1998. aasta maailmameistrivõistluste kolmanda kohaga Horvaatia kirjandusajaloo kõige ilusama muinasjutu (lk 201). „Romaanijõe forsseerimise“ kirjastuse peatoimetaja hakkas Horvaatia politsei peadirektori asetäitjaks ning kannab nüüd igal pool revolvrit. (Asus ju Tartu Kirjanike Majaski endine KGB osakond …)

Autor tõstab lüüasaanult käed ja kolib Amsterdami. Mitmed tema järgmised romaanid tegelevad läbivalt eksiilis kogetud igatsusega koduriigi järele, mida pole enam olemas. Ka „Romaanijõe forsseerimine“ algab ja lõpeb autobiograafiliste fragmentidega rännakutest ja kirjavahetustest teiste loojatega. Ugrešiću järgmised teosed, 1997. aastal ilmunud „Tingimusteta alistumise muuseum“ („Muzej bezuvjetne predaje“) ning 2004. aastal ilmunud „Valu ministeerium“ („Ministarstvo boli“) on justkui sama tunde kaks eri vormivõttu: „Muuseumis“ kõnnib kirjanikust minategelane ringi Berliinis ning püüab seal üles korjata Jugoslaavia kilde. „Ministeeriumis“ kõnnib ta sama otsinguliselt ja unenäoliselt ringi Amsterdamis.

„Tingimusteta alistumise muuseumiga“ kehtestab Ugrešić ühe läbiva joone oma romaanikirjutuses, nimelt eksiili kui asukoha, kust kirjutatakse. Kokku põimitakse siin ja seal, viibides ise kuskil tõlkival vahealal, kolmandal geograafial (laenan Azade Seyhani mõistet). Eksiilis kirjutamine on tõlkeprotsess kahe koha vahel: üks on see, mida igatsetakse, aga kuhu naasta pole võimalik, teine on see, kus viibitakse, aga kuhu pole tegelikult kohale jõutud. Ülikoolikursustel käsitletakse teda transnatsionaalse kirjanduse esindajana.

Mina lugesin Ugrešiću loomingut esimest korda siis, kui olin just kolinud Berliinist Budapesti. „Tingimusteta alistumise muuseumis“ pageb üks naiskirjanik Zagrebist Berliini, jaksab kohalikus keeles ära õppida ainult lause „ma olen väsinud“ ning jalutab mööda linna ringi, vaadates teiste Jugoslaavia põgenike nägusid ja esemeid nagu muuseumieksponaate. Ta tunneb ennastki nii, nagu kuuluks ta vitriini, olles pärit kohast, mida enam pole. Eksiil on unenäolaadne seisund, kus vaimusilma ette ujuvad ammu unustatud näod ja kohad, ning mis seejärel hakkab neid enesele omase loogika kohaselt struktureerima, elulooks kirjutama, juhuslikke fragmente harmooniliseks tähenduseks dešifreerima: lugeja peab olema kannatlik ning laskma seostel ise tekkida. Loodan, et järgmisena jõuab eesti keelde see Ugrešiću teos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht