Kuidas ilmub keel?

Luuletõlge kui iseseisev kunstivorm

HASSO KRULL

1.

Tõlkeraamatuid ilmub palju, aga neid arvustatakse harva. Näib valitsevat ettekujutus, et arvustaja peaks teadma raamatust rohkem kui tõlkija, autor ja kõik lugejad kokku: selline positsioon nõuab võimatut ja sunnib peale ülima maneerlikkuse. Kes tahab mängida kõiketeadjat? Ainult keegi, keda painab lakkamatu eneseimetlus, krooniline egotripp, mille pinged saab viimaks maha laadida arvustuses, kus kriitik on korraks kuningas. Kes aga seda ei soovi, püüab ebamugavat olukorda pigem vältida.

Eriti hellas asendis on tõlkeluule. Tõlke valmimine nõuab siin tavalisest rohkem aega, fantaasiat ja keeletundlikkust; kui tõlge on õnnestunud, jääb suurem osa sellest tööst lugejale nähtamatuks. Tänapäeval on luule kirjanduse kõige eksperimentaalsem osa, kus katsetatakse asju, mida mujal veel pole julgetud – võiks siis eeldada, et seda peab söandama ka luuletõlge. Aga kuidas saab kriitik seda avada? Luule lugejate seas on piisavalt palju neid, kelle meelest tõeline luule peab olema lüüriline ja ütlema midagi „igavikulist“, või kelle arvates luule „vorm“ seisneb riimikeste vorpimises. Kas kriitika iialgi suudaks neile midagi selgeks teha?

Sellele kahekordsele ummikule leidub ometi lahendus. Iga ilmunud teos on tegelikult uudisteos. Tõlge on samuti uudisteos, keeleline sündmus nii nagu algupärandki, ja nõnda tuleks tõlketeosele ka läheneda. Kriitik ei pea tõestama, et ta teab romaanist või selle autorist rohkem kui tõlkija; ta ei pea lähtuma usust, et tõlgiks ise paremini iga värssi, kui ainult oskaks või saaks. Kriitiku tõeline proovikivi on hoopis see, kas ta suudab näidata, mida ilmunud uudisteos praegusel hetkel tähendab ja millistest vaatepunktidest seda saab näha. Kui ta seda suudab, ongi kriitik teose, autori ja tõlkijaga võrdväärne. Kuidas selleni jõuda?

2.

Minu ees on kaks mahukat tõlkeraamatut: Maarja Kangro „Varietee“ ja Soopealt Noa (ehk Lauri Sommeri) „Indiaani luulet“. Esmapilgul pole neil just palju ühist. „Varietee“ sisaldab luuletõlkeid kaheksast keelest, asetades rõhu ennekõike itaalia ja saksa modernismile-postmodernismile. „Indiaani luulet“ hõlmab poolesaja indiaani rahva laule ja lugusid, mis on pärit Põhja- ja Kesk-Ameerikast, tõlgitud ingliskeelsetest valimikest (nii on mõistagi kõrvale jäänud Amasoonia, kus vaheastmeks on peamiselt portugali keel). Ühel juhul on siis tegemist uuema autoriluule otsetõlgetega, teisel juhul kaudtõlgetega, kus autoril pole tähtsust ja teksti vanus on ebamäärane. Ometi ühendab neid raamatuid üks oluline moment: mõlemad on ilmselgelt isiku­antoloogiad, nad kajastavad ühe luuletaja huvisid, vaimustusi ja eelistusi pikema perioodi vältel, mis on viimaks koondunud raamatuks. Sest mõlemad tõlkijad on ka silmapaistvad luuletajad (minu meelest on see hea luuletõlke vältimatu tingimus) ja nende valikud pole sündinud juhuslikult: need raamatud on omaette teosed, väikesed monumendid, mis pole lihtsalt välja antud, vaid ka välja elatud, läbi elatud ja kaasa elatud.

Maarja Kangro „Varietee“ on kokku pandud mitmekihiliselt. Toimub liikumine romaani keeltelt (itaalia-prantsuse-hispaania-katalaani) germaani keeltele (saksa-inglise) ja slaavi keeltele (vene-ukraina). Samal ajal nihkuvad autorite sünniaastad tänapäevale lähemale: Iacopone da Todi, kelle kaks laulu raamatu avavad, on sündinud 1230, kui Eestis oli just kaotatud muistne vabadus, raamatut lõpetav Ljubov Jakõmtšuk aga 1985, vahetult enne seda, kui algas Nõukogude Liidu intensiivne lagunemisprotsess. See võiks ju paista kõrvalise seigana, aga tervet Kangro valikut saadab terav ajalootunnetus – ütleksin isegi, ajalootundlikkus, sest ajalugu ei vaadelda eemalt, turvaliselt distantsilt, vaid ta näib otseselt puudutavat tõlkija elutunnet, kümnete väga erinevate autorite kaudu, keda Kangro on tõlkinud. Selles mõttes mõjub emblemaatiliselt Felipe Benítez Reyese „Vampiiri monoloog“ (lk 104–105), mida vist üheselt tõlgendada ei saagi:

Teie veres joon ma
maailma ajalugu ja legende,
liigi hägusat magmat,
ta põhimälu, sogast pärandit:
teaduse kiirgavaid saladusi
ja maagia ilmutusi. . .
Joon teie veres
dünastilisi mälestusi kannatuse­hirmust
ja hundi lõhna,
joon kõigi sugupuude sõgedust
ja sigitusööde kogusummat. . .
Teie veres joon ma
müüte, edu, kuulujutte. . .
Ma joon teie veres universumit
selle tihedas voolamises
elu imelise kaose poole:
täpset masinavärki,
millest tulvab hiilgust, sest see hävitab.

Kangro laotab lugeja ette tõelise stiilide panoraami. Siin on õrna, võbelevat lüürikat; õelat, ründavat satiiri; tihedat, läbitungimatut sümbolismi; metsikut, jõulist ekspressionismi; kaootilist automaatkirjutust; vemmalvärsilikke salmikesi; anafoorset parallelismi; vigurlikku keelemängu; ehmatavaid deformatsioone; ikoonilisi eksperimente; retoorilist maskiluulet; keerukat mitmehäälsust. Lühidalt, siin on olemas suurem osa stiile, mis viimase pooleteist sajandi jooksul Euroopa luules on tulvanud, nakatades teisigi luulekultuure.

Kirevat muljet soodustab kindlasti seegi, et „Varietee“ koosneb valdavalt lühematest tekstidest: ligi kaks kolmandikku valimikku võetud luuletustest mahub ühele leheküljele. Leidub küll katkendeid pikematest sarjadest, nagu Valerio Magrelli „Komissar Magrelli“ (lk 88) või Hans Magnus Enzensbergeri „Titanicu põhjaminek“ (lk 127), aga jutustavat elementi need sisse ei too. Kangro pole esitanud ühtegi fragmenti ooperilibretodest, mida ta on nii nauditavalt taasloonud, ega ole vahele pikkinud ühtki lühikest lugu, millel oleks algus, keskpaik ja lõpp: nii esindab anglo­ameerika luulet siin Mark Strand, mitte Charles Bukowski, keda Kangro on ometi tõlkinud märksa rohkem. Erinevalt Kangro enda luulest, kus anekdootlikke episoode leidub päris priskelt, on „Varieteele“ seega iseloomulik narratiivsusest hoidumine.

Peale selle on tähelepanuväärne, et Kangro on enamasti vältinud otseütlevat isikukeskset pihtimusluulet. Ta eelistab kas looritatud, ambivalentseid tundetoone, ägedat, salvavat sarkasmi, lopsakat dionüüsilist huumorit või pööraseid keeleuperpalle – aga mitte südantlõhestavat eneseavamist, mida enam kaksipidi mõista ei saaks. Sentimentaalsus ei ole talle tabu, kuid alati peab juures olema veel teine vaatepunkt, kui tahes visandlikuna. Midagi dekadentlikku, makaabrit hõljub kogu aeg õhus, olgu tõlgitud autorite summ kui tahes kirju. Ja muidugi võimendab seda virtuoosne keeleline akrobaatika, nagu näiteks Robert Gernhardti „Sest see oli nii ilus“ (lk 134):

Paulus kirjutab: Apatšid!
Pärast jutlust jätke klatšid!

Paulus kirjutab: Komantšid!
Ristige end ära, krantšid!

Paulus ütleb: Irokeesid!
Miks te’i loe kommünikeesid!

Seesugust hullu, sundimatut keele­fantaasiat kohtab eesti tõlkeluules harva. Palju tavalisem on leida sealt kulunud riimid, punnitatud värsimõõt ja kahvatult võõrapärased laused. Kangro keeleline leidlikkus on minu meelest võrreldav parimatega, selliste tõlkijatega, nagu olid August Sang või Betti Alver. „Varietee“ on erakordselt tihe luuleraamat, mida ühe õhtuga muidugi läbi ei loe, aga mille juurde tahaks aeg-ajalt ikka tagasi tulla; mõnikord piisab vaid ühest luuletusest.

3.

„Indiaani luulet“ on silmanähtavalt pikaaegse kiindumuse vili. Lauri Sommer, kes selle raamatu tõlkijana on võtnud vastseks nimeks Nuga Soopealt, ei ole siia valinud lihtsalt antoloogilisi näiteid: raamat on kokku pandud kire ja pühendumusega, mõjudes mõnedel lehekülgedel päris ekstaatiliselt. Siin pole tekstid järjestatud ei ajaliselt ega ruumiliselt, kronoloogia ja geograafia ei mängi mingit rolli. Raamatu ülesehitus järgib pärimuslikku loogikat, kus hajusaid tükke hoiab koos teatav kosmoloogiline telg, nähtamatu ühisosa, mis seob erinevatelt rahvastelt, erinevatest allikatest ja perioodidest pärit tekstid oma­vahel. Pärimuslikku laadi on siin Sommeri tõlkijanimigi: nagu ta saatesõnas selgitab, on kõik alanud indiaani noatupest, mille tema vanaisa kuskilt Ameerika sadamalinnast ostis ja mis tänini rippuvat tema „lapsepõlve toa seinal“ (lk 203). Siit jõutakse „kohapealse animismi“ ja eesti poiste indiaanimängude juurde, kuni viimaks ka nime päritolu kätte näidatakse: „Kui me sõpradega Kauge tänava Soo peal ja viiekordse keldritorude pueblos neid punase tee lugusid elustasime, sai mu nimeks Nuga“ (lk 204).

Lähedane suhe indiaani ainega pole siiski ainult isiklik. Sommer on lähtunud veel Uku Masingu omaaegsest hüpoteesist, mille järgi „elasid siberlaste, soomeugrilaste ja indiaanlaste esivanemad kunagi yhtse kultuurkonnana ja lahkusid eri suundades. Neid yhendasid sarnasused kammkeraamikas ja kiviaja esemetes ja töövõtetes, animism, mõned väga vanad folkloorsed motiivid muinasjuttudes, mustrites, lauludes ja kyllap ka hääle tekitamise viisid“ (lk 220). Masing ise nimetas seda hüpoteetilist substraati INI-aluskultuuriks, sest tema arvates tulenesid algonkini „inini“, inuiti „inuk“ ja meie „inime“ ühest ja samast sõnajuurest. Tänapäeva antropoloogid ja keeleteadlased selliseid hüpoteese ei armasta, sest esiteks on nii kauget sugulust väga raske, kui mitte võimatu tõestada, ja teiseks segatakse siin kokku liiga palju heterogeenseid kultuurilisi praktikaid, mis võivad edasi kanduda üksteisest sõltumatult (keel, mustrid, töövõtted, müütilised motiivid). Ometi ei tähenda see, et mingit kultuuripidevust polekski, rääkimata geneetilistest sidemetest – see pidevus lihtsalt ei ole eksklusiivne ja hargneb mitmesse suunda. Ilmselt poleks kuigi raske konstrueerida ka hüpoteesi, et meie, eestlased, olemegi „ainsad tõelised muinaseurooplased“. Niisugused kultuurilised ideed on paratamatud seni, kuni püsib pime usk, et teadus olevat ainuke tõe allikas, mistõttu peab ka päris käegakatsutavaid asju ikka veel looritama faktoidide, numbrite ja kontraintuitiivse lobaga.

Pidevuse olemasolu näitab kõige selgemalt üks lihtne tõsiasi: me saame kõigist Sommeri tõlgitud lauludest ja lugudest mingil määral aru, olgu need kui tahes erineva kultuurilise taustaga. Võiks isegi väita, et me saame neist aru veidi paremini kui eesti vanadest lauludest ja lugudest, kus on alles palju veidraid detaile ja keelelisi nüansse, mis sunnivad tänapäeval kukalt kratsima ja tõlgendamistööd alustama. Sommeri kaudtõlked on sõna tõsises mõttes eestindused, ta on kasutanud kõiki võimalikke vahendeid, et teha tekst lugejale omasemaks ja arusaadavamaks. Kuna tekst on juba enne seda käinud läbi mitme sõela, jõuab meieni teatav põhistruktuur, millele tõlkija tuleb oma traditsiooni poolt vastu, lisades mõõdetult elemente, mis loovad silla kauge ja lähedase vahele ning tekitavad õrna äratundmisefekti. Hea näide on Arizona osariigis elava pima rahva „Karulaul“ (lk 32):

Must Karu ma olen, laane laia isanda. Ennäe,
mu ymber laiuvad kerged pilved.
Must Karu ma olen, laane laia isanda. Ennäe,
mu jalge ymber langeb kaste kergus.
Ryypan verevat jooki
mis tapab tõrksa tondi mu seest.
Ryypan verevat jooki
mis tapab tõrksa tondi mu seest.
Viisi võtke nyyd virgaste
teie sekka ma tulen
oma väikese veljega.

Selline stilisatsioon võib mõistagi ärritada eksootika fetišeerijaid, kes kohe hüüatavad: „Ettevaatust! Kodustav tõlge!“ Aga tõlge ei olegi tõlge, kui ta midagi ei kodusta. Tõlkimine on kodustamine, ühtaegu keeleline lähenemine ja lähendamine: kui seda ei tehta, siis ei täida tõlge oma funktsiooni, sest ta ei too kultuuriliselt sisse midagi uut, vaid üksnes osutab vastastikusele välistamisele. Uus hiilib alati sisse märkamatult, juba tuntu ja tuttava varjus, uuena tuntakse ta ära alles hiljem, kui ta tegelikult enam nii uus ei olegi. Kes väga tahab, võib mõistagi ära õppida pima keele, ja kui karulaulu algupärand mingil kujul veel alles on (selles võib paraku kahelda), oleks tal võimalik sellega algkeeles rinda pista: alles siis mõistaks ta ehk tõeliselt, et ei saa sellest laulust mitte midagi aru. See oleks omaette saavutus, umbes nagu Pierre Menard’i „Don Quijote“, aga tõlkimise mõttest jääb see väga kaugele – sest tõlkimine on ikkagi lõimimine, ühtaegu uudistamine ja omaksvõtt.

Sommeri tõlge on lopsakalt isikupärane, sarnanedes väga tema oma luulega. Siin ühendatakse nobedalt kirja­keel ja kõnekeel, arhaismid ja neo­logismid, hiljutine või tänapäevane släng ja vanade laulude grammatika, kus je-sisseütlev või lõpukaota nominatiiv pole midagi üllatavat. Tulemuseks on omapärane sulam, mis annab värske, isegi naivistliku efekti. Aeg-ajalt leidub ka värsse, mille asemel võinuks olla midagi värvikamat, nagu „tehke meie eest palvet kui alandute“ (lk 89), „nyyd on tema asum laiunud teispoole silmapiiri“ (lk 190) või „lõhnavate ja tuule käes kuivanutena / on nad kaldast yles tulnud“ (lk 140). Sommer katsetab, eksperimenteerib keelega, ja alati ei kuku see ühtviisi hästi välja.

Üldmuljet need väikesed apsakad õnneks ei riku, lõpptulemus mõjub väga ühtlaselt ja loob isegi illusiooni, nagu oleks indiaani luule terviklik kultuuriline fenomen. Reaalselt see nõnda ei olnud, näiteks on inuiti pärimuse läbiv animism midagi hoopis muud kui asteegi analoogiapõhine kultuur, mis pigem sarnaneb Vana-India või Euroopa keskaja mõtlemisega. Selles mõttes on „Indiaani luulet“ olemuslikult palju varieeruvam kui Kangro „Varietee“, kus eri autoritel on ikkagi sarnane taust. Ometi on üks moment, mis ka kõiki indiaani kultuure omavahel ühendab: see on Kolumbuse-järgne hävingu ja vastupanu atmosfäär, mida Sommeri valikus kõige selgemalt väljendab laguna pueblo pärimus „Valgete inimeste leiutamine“ (lk 68–74). Nõnda on teatav ühtsus siin kontseptuaalselt põhjendatud ja annab raamatule isegi poliitilise värvingu, mis on tänapäeval väga kõnekas.

4.

„Varietee“ ja „Indiaani luulet“ on mitmes mõttes kontrastsed raamatud: aine, keelekasutus, kosmoloogia ja geograafiline ulatus erinevad põhjalikult, rääkimata peenematest üksikasjadest. Ometi on neil üks sarnane joon: mõlemad tahavad meie praeguse olemise ja maailma kohta midagi öelda, mõlemat läbib üks valdav hoiak, mis vähegi süvenenud lugemisel ei saa märkamatuks jääda. Nimetaksin seda hoiakut õigluseihaks. Need pole lihtsalt tõlkija isikuantoloogiad, nagu olid möödunud sajandil August Sanga „Laenatud laulud“ (1973, 1974) või Ain Kaalepi „Peegelmaastikud“ (1976, 1980). Nii Kangro kui ka Sommer esinevad teatavalt positsioonilt, mis pikkamööda hakkab järjest selgemini läbi kumama, ehkki Kangrol on see positsioon ennekõike eksistentsiaalne ja esteetiline, Sommeril aga ajalooline ja ontoloogiline.

Kangro asetab end otse modernsuse keskele, tänapäeva Euroopa südamesse, romaani-germaani kultuurikoosluse teljele; seejärel hakkab ta valima tekste, millel on tugev kultuurikriitiline potentsiaal, mis ei piirdu vaga vaatluse või tormaka tundepuhanguga, vaid tahavad justkui oma nahast välja pugeda, maailma toimimisse sekkuda. Selline kriitiline teravik on omane vähemalt pooltele „Varieteesse“ võetud tekstidest: negatiivsus ei ole Kangro lemmikutele võõras, see varieerub kümnetes registrites, moodustades justkui sülemi või pesa, mille sumisev ülemtoon tervet raamatut saadab.

Sommer seevastu eemaldub modernsusest otsustavalt, asetudes selle kõrvale, et jälgida kõike parajast kaugusest: indiaani tekstid annavad selleks suurepärase võimaluse, pakkudes rohkesti erinevaid vaatepunkte ja lisades tihti ka alternatiivi. See „maailma tuimenemine“, Entzauberung der Welt, millest kunagi innustavalt kõneles Max Weber, ei paista siit enam sugugi ahvatlev – muistsest maailmast on küll palju kaduma läinud, kuid selle asemele pole tulnud midagi imetlusväärset. Sommeri elutunne on küllaltki terviklik, see sarnaneb pigem Oskar Looritsale kui Uku Masingule, kelle maailmanägemine oli minu meelest omajagu vastuoluline.

Nii näitavadki need kaks raamatut väga selgelt, et luuletõlge on iseseisev kunstivorm – juhul kui seda on veel vaja tõestada. Tõlkija ei pea olema, ei tohigi siin olla nähtamatu, muidu jääb tõlkel täitmata see raputav, kosutav ja sillatav funktsioon, mida ta loomu poolest peaks täitma. Ka üks ja sama tõlkija võib üht ja sama teksti tõlkida mitmel erineval moel, nagu näitavad Kangro paralleelvariandid Apollinaire’i (lk 94–95), Franz­obeli (lk 164–165) ja Majakovski (lk 176–177) luuletustest. Need erinevad versioonid on teksti viisid lugejat uudselt kõnetada, ja ühtlasi tõlke viisid muuta ja ilmutada keelt, sest luuletus on keele ilmumise kõige jõulisem vorm.