Kuidas teha värsse

VEIKO MÄRKA

Jaan Paavle, Jaan Paavle tulemasin. Kirjastus Umara, 2002. 112 lk.Raivo R. Kuusk, Margus Oopkaup, Mõtle endasse. 2004. 106 lk.Jaan Paavle, Jumalamängud. 2004. 176 lk. Kahel esimesena nimetatud luuleraamatul on mõndagi ühist. Must-valge kaanekujundus, lehekülgede arv, autorite sugu ja umbkaudu ka vanus. Tõenäoliselt ka seksuaalne orientatsioon, mis vähemalt luule põhjal ei kattu enamuse omaga. Samuti pole ei Paavle, Kuusk ega Oopkaup eesti luules eesliinimehed.

Sellega raamatute ühisosa lõpebki, sisust rääkides paralleele tõmmata ei saa. Ega tohigi, sest Paavle on ikkagi professionaal (juba esimesed read kuulutavad, et poeet jääb poeediks ka siis, kui ta parasjagu ei kirjuta), Oopkaup ja Kuusk aga pesuehtsad amatöörid. Paraku ei ole erinevalt muudest spordialadest kirjanduses palgakategooriad ja muud staatused paigas ning seetõttu jääb häguseks, mitmendas liigas Oopkaup ja Kuusk Eesti meistrivõistlustel luuletamises esineda tohiksid.

Igatahes saab neid raamatuid võrreldes teha mitmeid õpetlikke tähelepanekuid selle kohta, mis täpselt eristab professionaalset luulet harrastuslikust.

?Tulemasina? jätsin tegelikult pikaks ajaks hoopis lugemata, sest kaanel on paljas autor. Alasti kirjanik oma raamatu (või ka mõne seltskonnajakirja) kaanel tähistab eesti kirjanduses aga automaatselt lolli, kellel rahvale midagi peale oma suguelundite pakkuda pole ja kelle mõistus jäi seisma aastal 1968.

Paavle äsja ilmunud valikkogu ?Jumalamängud? seevastu on kena helesinise kaanega (kujundaja Tarmo Puudist), mis näib Paavle olemusega igati sobivat ? sest eks ta üks taevassevahtija ole. (Ise mõtestab Paavle helesinist kui ?inimsilmade värvi? ? (?Õnn?).)

Kuivõrd raamatu viimane kolmandik sisaldab just ?Tulemasina? värsse, siis on raamatuid arvustaja jaoks pigem kaks kui kolm. Oluline on aga ajaline järgnevus: minu esimesed arvamused Paavlest põhinevad ?Tulemasinal?, mitte tema 70ndate värssidel.

Ja arvustatavaid autoreid on samuti pigem kaks kui kolm, sest Oopkaup ja Kuusk mahuvad päris hästi ühe mütsi alla, mis on kogu ülesehitust silmas pidades ka taotluslik.

Peamine erinevus kolme mehe vahel on sõnade hulk. Luule pole mitte väljaütlemise, vaid ütlematajätmise kunst. Mõned Paavle lühiluuletused (või pigem aforismid) ?Tulemasinas? lausa rabavad oma lihtsuse ja mõttetihedusega. (?Kuni elad on kõik korras/ Pärast on korras nagunii?; ?Olen pilt mis mõnikord räägib?; ?Ka saatanlik ilu on jumalik?). Ilmneb sugulus Iko Marani ja Andres Vanapa sama laadi loominguga. Aga ka üsna pikk ja sisutu ?Mäng! Mäng? Mäng? muutub elegantseks tänu sõnadetagusele irreaalsusele. Paavle kujundid on eredad (ehkki mitte alati õigustatud), eriti säravad puändid (?Üks tee üks tee üks lapsesalm/ mis hakkab tuhmuma/ Jää terveks selle taeva all/ kus juhtud juhtuma?).

Paavle suurimaks puuduseks on see, et ta esitab raskeid eksistentsiaalseid küsimusi (elada surnuna või surra?), vastab neile aga liiga lihtsalt ja mõtlematult. Ja mitmed luuletused on nii nõrgad, et sobiksid pigem mõnesse harrastajate almanahhi (?Tallinna sügis 1987?, paljud III ja enamik IV tsükli luuletustest). Mõne lühiteksti puhul jäädki kahtlema, kas see on geniaalne või banaalne (?Ainus tarkus on armastus?).

?Mõtle endasse? sisust on raske näiteid tuua, raamatu kohta sobib kõige paremini sõna ?joru?. Kuusk peidab sisutuse sõnarohkuse taha. Näiteks säärane algus: ?Sulavad vaikusse uduks mu lõimed/ aegade rähmast silmi puhtaks ei saa/ valge kuu taevas jääb õhtuni õide/ luikede varjus suur südamepaar?.

Mis see on?

See on viis metafoori, aga null ideed. Sellisele algusele ei saagi muud järgneda kui ?ähmistuv äng?. Paljud Kuuse luuletused on nauditava rütmi ja kujundirikkusega. Näiteks ?SÜGAVAL MAGAVAD VALUD…? või ?VAIKUS LANGEB MU PÄÄLE…? Paraku pole neis hinge ega loogikat. Ja siis muidugi see Surm, kes kõikjalt välja kargab, nagu oleks ta üles keeratud. Pole ju mingit vahet, kas ?korjad vahtu surmaleelt? või ?sulgub surmaängi suue?. Või lubab autor hoopis: ?Su sõnad kannan surma sünnikõnne?. Võta üks ja viska teist.

Näiteks ilus metafoor ?Maa magusust maitsta saab surm?. Sellele järgneb: ?Luikede äralend mu peegelmaalilt teeb mind nõutuks?. Juba ilmne ülekuhjatus ja mõtte hägustamine. Järgmine rida: ?Ma ei tea, et ma sind mäletanud oleks?. Sõnad, sõnad, sõnad…

Oopkaup kirjutab lühidalt ja selgelt, aga antud juhul pole see voorus, vaid näitab üksnes paremini sisu abitust.

Harrastusluulet eristab professionaalsest vaimukuse ehk esprii puudumine. Paavlel vaimukust jätkub. Näiteks ?Eestimaa leib:/ Tumepruun ahjukuum/ Rauast?. Või: ?Ta kõnnib pimeduse kumal/ üks ütleb prussakas ma ütlen Jumal?.

Veel üks erinevus on autoripositsioon. Paavle teab, kes ta on, ega jäta seda kuulutamata: ?Ära kuuvalgust usu/ ütlen mina/ päike/ nimega Jaan? Kuuse autoripositsioon on peidetud kujundiuputuse taha, Oopkaubal pole tahtmistki midagi sellist omada.

Üks element seob neid kogusid siiski ka sisuliselt. Kõik nad on pesuehtne meesluule, käsitledes mitte enam noore mehe ?raskeid hingemaastikke?* ning kinnitades sellega viimases Vikergallupis esile toodud meeskirjanduse trendi Eestis. On tunda, et autorid ei ole oma mehepositsiooniga rahul, samas on veel rohkem tunda lihtsat ekshibitsionistlikku eneseavaldamise kirge. Paavle kangelane on paremini kohastunud, kuid rahulolust on temagi kaugel. Kord on ta küll tantsumees, kes tantsib nõtkelt ja hästi, sealsamas aga küsib karmilt: kas valida kaunis elu ja kaunis naine või hoopis kannatus, mis ei haise?

?Jumalamängud? annavad ülevaate varasest Paavlest tema nelja esimese, aastatel 1972 ? 1988 ilmunud luuleraamatu valikosa avaldamise kaudu. Rumal oleks neid praegusest perspektiivist hinnata. Mõned tüüpilisemad, just ajadistantsi tõttu avalduvad märkused aga võib siiski lisada.

Esimene osa ?Mürk ja mesi? (?Vabaarmastus?, 1972), on päris huvitav tagasivaade oma aja luulemalli. Ega Paavle ole selles kuidagi esileküündiv, pigem tüüpiline. Valitseb üsna ängistav meeleolu, millegipärast püüab poeet end pidevalt samastada või võrrelda koeraga. Paradoksid on hipiajastule vastavalt suured, kuid tühjad (?kujutu kuju?,? on (—) mida ei ole?). See motiiv kordub edaspidigi, näiteks ?ära loe neid ridu (—) kuigi need on sulle kirjutatud?. Narratiividest püütakse hoiduda nagu katkust ning kõige parem rohi nende vastu leitakse olevat metafooriuputus. (Selles suhtes on noor Paavle Kuusega päris sarnane.) Luuletuste üldmeeleolu on nii ühtlane, et tegelikult miski ei alga ega miski ei lõpe. ?Elu on halb, veel halvem mina?, nagu Max Harnoon kunagi märkis.

Teine osa ?Päikesevene? (1973 ? 1977) algab kohe väga hea luuletusega ?Jürile? ja on üldse silmanähtav samm ? kas just edasi, aga kuhugi suunas küll. Luuletused on üldmeeleolult eristatavad, sõnu on napimalt, mistõttu nad mõjuvad rohkem. Juba leidub ?Tulemasinale? omaseid vaimukaid aforisme (?Pole paremat/ paremat tööd/ armastusest?).

?Salaliit? (1981) pakub jälle natuke seda, mida ?Mürk ja mesigi?, tüüpilist ajaluulet, mis üheksa aastaga oli muutunud tublisti kerglasemaks, aga ka lahjemaks. Samas on ka ilmseid retsidiive kahte eelmisse tsüklisse. Häirivaks muutub Paavle tahtmine kõigi kunstigeeniuste kohta midagi omalt poolt öelda, sest need kommentaarid jäävad reeglina üsna abituks. Seevastu kohatine meeleolupalettide sarnasus Heiti Talviku ja noore Aleksander Suumaniga teeb autorile au.

Neljas ja eelviimane osa ?Eestimaa mees? (1988) näitab ilmseid kriisimärke, geeniuste kommenteerimine süveneb, kommentaaride sisu muutub veel pealiskaudsemaks. Siiski leidub siingi paar suurepärast lühiluuletust (?Valu/võib noaga ära lõigata nagu lille/ Mõnikord?). Baroklikult jõuline on osale nime andnud tsükkel.

?Mõtle endasse? üldmeeleolu jääb sõnade abituse või rohkuse tõttu olematuks, kuid naljast on asi igatahes kaugel. Nii kaebab Oopkaup kohe: ?Mul puudub elulugu/ Ma olen emata/ Mul puudub oma sugu/ Ma olen Temata?.

Kuusk lisab musta värvi: ?TASA SURMAVIIUL HELISEB/ noodid lõhestavad hingi?, ning astub edasi tasa ?hävingurajal pääs krampund elumigreen? kuni ?Kuskil rebeneb aeg ja nii ajatuvad hetked mida/ Vaikimisi oleme kutsunud eluks?. Õhk on morbiidsusest tiine. Aga kui Oopkaup küsib: ?Kas sa kuuled kiskja kisa/ Kas sa näed kus kiskja jalg/ Kas sa tead kes kiskja isa/ Millist värvi kiskja selg?, siis ei teagi, kas naerda või nutta. Tõsine hämmastus haaras mind tema ?Kogu maailm on mingis süsteemis…? lugedes. Kuidas saab ikka omadega nii puntras olla? Samas näiteks ?Kättpidi tanki roomiku vahel/ Valudes piinles üks hullunud lesk? mõjub taas lohutavalt.

Kas ?Mõtle endasse? kohta siis midagi head öelda ei saagi?

Ikka saab. Eelkõige seda, et mõlemal autoril on selge omapära, mis teeb raamatu palju huvitavamaks, kui olnuks kaks eraldi kogu. Kui võtta Kuuse luule voolavus ja Oopkauba napisõnalisus, saaks päris korralikke luuletusi. (Ideede puudumist see muidugi ei korva.) ?Mõtle endasse? on küll nõrk, kuid sugugi mitte tähtsusetu debüüt.

*See üks mu lemmikväljenditest pärineb ?Eesti kirjanduse biograafilisest leksikonist? (1975) ja kehtib seal Lembit Kurvitsa loomingu kohta.