?Lõksuga? astla vastu

LIVIA VIITOL

26. aprillil toimus E. Vilde muuseumis romaani ?Lõks lõpmatuses? eest tänavuse Eduard Vilde kirjandusauhinna pälvinud Eeva Pargi autoriõhtu. Lisaks vildeklubilastele oli kohaletulnute seas keskkooliõpilasi ja õpetajaid ning muud kultuurihuvilist publikut. Eeva Parki küsitles kirjanik Maimu Berg, katkendeid teosest luges ette näitleja Katariina Lauk. 2003. aasta suvel ilmunud romaanist ilmus sel kevadel teine trükk, raamatut tõlgitakse juba ka saksa ja soome keelde. See kõneleb vaid üht: ?Lõksul lõpmatuses? on lootust siseneda euroopa kirjandusruumi. Mis on edu alus? Kas vildelik ühiskonnakriitika, mis fastsineerib ja magnetiseerib, või fastsineerib ja magnetiseerib hoopis minategelase hingpakil (loe: pea pakul) jutustamisstiil, monoloog, mis mõjub nagu karjatus ning millest kumab läbi üksikinimese mäss ja ühiskonna meelehaigus?

Või mõjub hoopis see, et Eeva Park, tuntud luuletaja, puändikate novellide ja perekonnateemaliste romaanide autor, on ootamatult väljunud ?mahapandud? piiridest ning kirjutanud midagi, mis pigem ajakirjanduse ja musta kroonika kui moodsa eesti kirjanduse materjaliks arvatuna mõjub nagu fotorealism? Tulla 120 aastat pärast Vildet jälle Vildega, ärritada seltskonda ning kriitikuid ja seada kirjandusloolased ?tõsielu tegelikkuse ette? ? kas pole see anakronistlikki?

Ja mis veel painavam: kirjutada nii, et lugeja hakkab äkki omaenda nahal tajuma, mida tegelikult tähendavad kõik need tavaelus nii tavalistena tunduvad väljendid alates ?omal nahal tundmisest? ja lõpetades ?oma naha turule viimisega?, kas pole see liigagi barbaarne ja parkallik, arvestades üldist emotsioonide ja tundmuste taunimise trendi?

Ja mis loeb siin Eeva enda kindaviskamisena mõjunud kinnitus (samastumine peategelasega?), et tema ise ei karda mitte kui kedagi ? publik kuulamas nagu üks kõrv.

Kriitika rollile kirjanduses sellel õhtul keskendutigi, kahe raudse leedi Maimu Bergi ja Eeva Pargi vestlus keerles kriitika tellimise ja kriitiku missioonitundlikkuse, niisamuti publiku ja ametliku kriitika kardinaalse lahknemise ümber. Taas kord tõstatus kahe Eesti teema, mis, nagu arvati, ei prevaleeri mitte ainult Eeva Pargi romaaniteemana, vaid ka kunsti ja kirjanduse hindamisel. Nii võttis auhinnaõhtu võidupeo asemel hoopis uue mõõtme, muutudes mõni päev varem toimunud kirjanike liidu aastakoosoleku jätkuks, kriitika kriitika küttis kirgi, astuti astla vastu ning nõuti seda, mida kirjanikud ikka nõuavad. Õiglust.

Kohati tekkis tunne, nagu oleks Vilde ise kohal viibinud ning omalt poolt hoogu juurde andnud; ei olnud võitlus kriitikutega tallegi tundmata. Kui külalised koju olid läinud, märkasin ruume korrastades ja ekspositsioonile pilku heites, et Vilde 1913. aastal kirjutatud ?Avalik kiri Eesti Kirjanduse Seltsile ? püsis kindlalt seinas edasi, ainult ?Pisuhänd? oli salapärasel kombel ? vist ilmastikutingimuste halvenedes ? vastu klaasi sadanud.