Lapse mäletamine

Teostes, mis avavad minevikku lapse kaudu, on oluline küsimus, kui kahjustav on brutaalse aja mõju lapse psühholoogiale ning kuidas tullakse traumaga toime.

LEENA KURVET-KÄOSAAR

„Lapsepõlves ärkasin tihti selle peale, et mu ema nägi luupainajalikke unenägusid ja hüüdis unes appi. Tema unenägudes olid Stalini sunnitöölaagrid ja tema elu ohustavad Nõukogude sõdurid. … Mind viisid need unenäod lapsepõlves häireseisundisse. … Sunnitöölaagrid ja surmalaagrid tulid minu alateadvusse ema unenägude kaudu.“

Nii kirjutab Imbi Paju oma raamatus „Tõrjutud mälestused“.¹ Avades sel viisil oma samanimelise dokumentaalfilmi saamislugu, ei osuta Paju üksnes enda ja oma perekonna kogemusele, vaid tõstatab laiema, kõigi eestlaste lähiajalookogemust puudutava küsimuse raskete minevikusündmuste mõju edasikandumise kohta üle põlvkondade. Filmi keskmes ei ole tema enda (lapsepõlve)lugu, kuid see on olnud teose kirjutamise esmane impulss. Film tugineb teda kogu lapsepõlve ja täiskasvanuelu saatnud püüdel tunda ja mõista oma vanemate ja vanavanemate aegu ja elusid. Püüdel, mida on takistanud ja mida ehk siiani takistab vaikusemüür. Müüri ületamata ei ole võimalik pakkuda lepitust ja lohutust Nõukogude režiimi repressioonide sisemist meelemaailma kahjustava ja halvava mõju pärast kannatanud inimestele.

Siit edasi minnes võib küsida, nii nagu küsiti ja arutleti mõned nädalad tagasi, 13. augustil Võtikvere kirjandussalongis: milline on kirjanduse roll eneseteadvuse looja, ajaloolise mälu taastaja ja terapeudina, sotsiaalse teadvuse ja sidususe loojana, lohutaja ja teeviidana? Keskendudes Ilmar Taska romaanile „Pobeda 1946“ (2016), Kai Aareleiu romaanile „Linnade põletamine“ (2016) ning Kertu Rakke ja Janek Muru romaanile „Pimedusest välja“ (2015), arutlesid Imbi Paju juhitud vestlusringides mäletamise trajektooride, vahendamistõkete, vaikuse ja varjamise üle kirjanikud Ilmar Taska, Kai Aareleid, Tia Navi, Kätlin Kaldmaa, Kerttu Rakke, psühhoanalüütikud Ants Parktal ja Meelis Sütt ning Ivar Tröner, Jüri Kotšinev jt.

Õnnelik lapsepõlv keerulises reaalsuses?

Siinkirjutajale tõusid Võtikvere vestlusringides esile kaks omavahel tihedalt seotud teemat: mineviku vahendamise võimalikkus järgmistele põlvkondadele ning laps otseselt või kaudselt traumaatiliste ajaloosündmuste kogeja, tajuja ja tõlgendajana. On ju nii Taska kui ka Aareleiu romaani peategelane laps või teismeline, kel tuleb iseseisvalt orienteeruda keerulises, mitmepalgelises ja Taska romaani puhul ka (elu)ohtlikus ajaloolises Nõukogude aegruumis. Sünniaasta järgi võiks mõlema romaani peategelased aga paigutada umbkaudselt autorite vanemate põlvkonda.

Laps ajaloo tajujana on eesti kirjanduses kanoniseerunud juba sõjajärgse põlvkonna kogemuse edastajaks peetud Viivi Luige 1985. aastal ilmunud autobiograafilise romaani „Seitsmes rahukevad“ kaudu. 2008. aastal ilmus Leelo Tungla väikelapse perspektiivist vahendatud lapsepõlveautobiograafia „Seltsimees laps“ ja aasta hiljem „Samet ja saepuru“. Isata lapse- ja noorpõlve mõju oma kujunemisele puudutab Jaan Kaplinski teoses „Isale“ (2003). Ajale, kohale ja (nõukogude aja) lapsepõlvedele on pühendatud kirjastuse Petrone Print sari „Aja lugu“. Need on vaid mõned näited väga erinevas formaadis ja eri kirjanduslike või kultuurilooliste taotlustega kirjapandud teostest, mida ühendab lapse mäletamise teema – nii lapse võime ümbritsevat aegruumi tajuda ja mällu talletada kui ka täiskasvanu püüd meenutada ja/või kirjandusteose kaudu taasluua stalinismi- või nõukogudeaegset last ja lapsepõlve.

Kahtlemata on arusaamad sellest, mida lapsepõlv endas kätkeb, ajastu­spetsiifilised. Ometi saab vähemalt mingil määral rääkida teatud ühtsest, jagatud lapsepõlvevisioonist, lapsepõlvega seotud ootuste horisondist. See hõlmab õnneliku lapsepõlve kujutlust, milles tõusevad esile hoolivus, armastus, lähisuhted ning lapse oma rõõmu pakkuv mängumaailm, mida nähakse konkreetsest sotsiaalajaloolisest kontekstist sõltumatult iga lapse justkui sünnipärase õigusena. Niisugused ootused jäävad kõlama ka hoolimata keerulisest reaalsusest, ja selle kiuste.

Näiteks toimetab Tungla teoste väike minategelane, hoolimata valusast igatsusest teadmata ajaks vangilaagrisse saadetud ema järele ikka omasoodu ja see võimaldab täiskasvanud lugejal teda vaadelda oma saatusega edukalt toimetulevana. Luige „Seitsmenda rahukevade“ peategelane loob raevuka järjekindlusega oma mängu- ja fantaasiamaailma, mille kaudu võitleb end vabaks hirmudest ja ümbritsevatest ohtudest. Nagu vahendab täiskasvanud, luuletajakutsumusest teadlikuks saanud jutustaja tagasivaateliselt, juhatab fantaasiamaailm talle kätte oma aja ja oma asja. Aareleiu romaani Tiina, kel vaesel ja keerulisel ajal ei ole puudust millestki materiaalsest, kuid kes jääb paljuski ilma vanemlikust armastusest, saab lohutust väikestest asjatoimetustest ja rõõmu kohtumistest. Taska romaani nimeta viie-kuueaastane poisspeategelane naudib puuriidal bussijuhimängu. Uhiuue Pobedaga tema maailma ilmuv NKVD nuhk on talle alguses justkui selle mängu laiendus. Peaaegu sõna otseses mõttes sõidab Taska romaanis poisi mänguellu sisse Nõukogude ideoloogia ja mentaliteet oma kõige koletislikumal ja ebainimlikumal kujul, suunates Poissi pahaaimamatult vanemate järele nuhkima, mis toob kaasa isa arreteerimise ja ema hukkumise, ilma et Poiss õieti aimakski oma määravat osa selles.

Toimetulek lapsepõlvetraumaga

Viivi Luik on kirjutanud „Seitsmenda rahukevade“ kohta, et talle ei ole olnud oluline niivõrd omaenda lapsepõlve vahendamine, kuivõrd asjaolu, et tema lapsepõlve mõttemaailm haakus nii tugevalt ajaperioodiga, mida iseloomustas „lapselik naiivsus, valelik-pateetiline optimism ja julm helgus“.² Oma hirme ja väga kasinat eluolu leevendab väike peategelane raadiost kõlavaid reipaid Nõukogude ideoloogiat propageerivaid laule kuulates ja lasteraamatutest vorsti­võileibu söövaid valgete põlvikutega pioneere vaadates. Kuigi Tungla väikese minategelase ellu on Nõukogude võim ema vangistamise kaudu jõhkramalt ja julmemalt sekkunud, on temagi vastuvõtlik propagandale, mis kuulutab kirgast ja jõukat tulevikku.

Nii lohutavad mõlemad lapsed end keerulistes olukordades kindlalt ja ülevalt kõlavate propagandaloosungitega, aimamata, et neis sisalduv sõnum võib olla suunatud nende endi vastu. Laste vastuvõtlikkus Nõukogude propagandale ei ole aga sugugi juhuslik: Nõukogude ideoloogia propageeris aktiivselt ideed idealiseeritud õnnelikust lapsepõlvest kui süsteemi edukuse „tõendist“³. Toimis see keeruka, otseselt lastele suunatud propagandamehhanismi kaudu.

Mineviku läbivalgustamine lapse kaudu toob kahtlemata ühelt poolt fookusesse lapse õiguse ja vajaduse õnneliku lapsepõlve järele, mida, nagu kirjeldatud teosed kõik omal viisil demonstreerivad, ei saa temalt ära võtta ka kõige keerulisemad olud. Teisalt on lapse lihtsustatud maailmapilt hea foon, millele projitseerida Nõukogude ideoloogia ja selle toimemehhanismide brutaalsus, samuti ka nende absurdsus ja naeruväärsus. Nende teemade varju jääb veel üks, ehk kõige olulisem küsimus: kui suur on kahjustav mõju lapse psühholoogilisele koetisele, kuidas muudab see tema kujunemist täiskasvanueas, kas lapsepõlves kogetud traumasid on võimalik ületada ja millised on selleks vajalikud tingimused?

Traumateooria põhikontseptsioon seab traumast ülesaamise eelduseks traumaatilise kogemuse sõnastamise. Looks vormumise käigus kaotab kogemus vähehaaval oma painava olemuse. Kuigi see on sageli seotud raskustega, aitab sõnastamine lõimida rääkija enese ja teda ümbritsevate inimeste minevikupilti.⁴ Kuid traumaatilist kogemust saab sõnastada üksnes mõistvale kuulajale, nagu on rõhutanud Tiina Kirss, „kontekst[is], kus toimub inimlikult tundlik ja kaastundlik kuulamine“.⁵

„Linnade põletamine“ on lugu, mida peategelane Tiina sõlmib mälukatkeist kokku justkui iseendale. Lugeja on kõrvalseisja, ta on ühtaegu distantseeritud ja seab koos Tiinaga (või Tiinana) mälukilde loomosaiigiks kokku. Mälutöö ei juhata kätte lõplikku tõde, kuid kui see kord vormub vahendatavaks looks, on sel lohutav ja lunastav jõud. Nii täitub romaani moto „Üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja“. Taska romaani „Pobeda 1946“ lõpp jätab kõik lahtiseks: me ei tea, kas Poisist saab suureks kasvades KGB nuhk või vabadusvõitleja, kas ta jõuab tädi juurde Inglismaale või isa juurde Siberisse. Kas tal on hingejõudu oma lapsepõlvetraumaga vastamisi astuda, kas kunagi leidub keegi, kellele ta räägib oma loo? Lugejale jääb võimalus uskuda parimat.

Võtikvere raamatuküla Elise Rosalie Auna nimelise kirjandusauhinna selle aasta laureaat, kirjanik ja tõlkija Ly Seppel-Ehin on kirjutanud: „Minugi lapsepõlve suurim šokk oli eestiaegse taluelu kokkukukkumine 1949. aastal, kui äkki hakkasin selle asemel, et vanaema juurde minna, Siberisse kirju kirjutama. … Kui minu põlvkond pole seda väga hästi välja kirjutanud, siis see koorem jäi järgmisele põlvele. Nii et Kristiina on möödaminnes minugi mõtted ja tundeid sõnastanud ja ajanud minu põlvkonna asju …”⁶. Tema tütar Kristiina Ehin kirjutab oma mälestusteraamatus sellest, kuidas ta algkooli­tüdrukuna vahetundide lärmi, õpetajate halastamatu karmuse ja tagakiusamise hirmus poeb peitu kooli kaardiruumi seinakappi ja, ise seda teadmata, luukere jalale toetudes unne suigub. See on talle koolis kõige turvalisem paik. Teose lõpulehekülgedel kirjutab autor teda haaranud vastupandamatust soovist lapsepõlvemälestusi täiskirjutatud kaustik tulle heita. Ometi ta seda ei teinud ja 2013. aastal ilmuski „Paleontoloogi päevaraamat“: et lapse mäletamise turvalisim paik ei oleks luukerega seinakapp.

1 Imbi Paju, Tõrjutud mälestused. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk 15.

2 Viivi Luik, Inimese kapike. Vagabund, 1998, lk 10.

3 Rebecca Knight, Representations of Soviet Childhood in Post-Soviet Texts by Liudmila Ulitskaia and Nina Gabrelian. – The Modern Language Review 2009, nr 104.3, lk 790.

4 Vt Cathy Caruth, Recapturing the Past. Trauma. Explorations in Memory. The Johns Hopkins University Press, 1995, lk 153; Bessel Van der Kolk, Otto Van der Hart, The Intrusive Past. The Flexibility of Memory and the Engraving of Trauma. – American Imago1991, nr 48.4, lk 425–455.

5 Tiina Kirss, Elulugudel on lepitav toime. – Postimees 14. IX 2007.

6 Jürgen Rooste, Ehinitega kasvamise vabadust ja piire otsimas. – Maaleht 10. V 2013.