Ljudmila Ulitskaja: „Ärge ostke viletsaid raamatuid!”

Ilona Martson

„Muidugi annab kirjastus välja seda, mida saab müüa. Muidugi vormitakse seeläbi halba maitset. See on nõiaring, millest võib välja murda ainult lugeja ise.” Kõigepealt tuleb selgeks teha üks asi. Seda intervjuud, mida nüüd lugema hakkate, ei ole kunagi tehtud. Kirjanik Ulitskaja ei ole andnud intervjuud ajakirjanik Martsonile. Küll aga esines mai alguses kirjandusfestivali Prima Vista külalisena Eestit külastanud Ljudmila Ulitskaja mitmel kirjandusüritusel nii Tallinnas, Tartus kui Narvas. Siin esitatud küsimused ja vastused pärinevadki nendelt kohtumistelt. Loodetavasti aitavad need mõista üht Venemaa loetavamat kirjanikku, kelle Vene Bookeri pälvinud „Kukotski juhtum” äsja Tänapäeva „Punase raamatu” sarjas eestikeelsena ilmus.

Teie raamatuid on tõlgitud ligi 40 keelde. Mainisite ennist, et „Kukotski juhtum” on ilmunud isegi Hiinas. Mis reaktsioone see seal esile kutsus?

Hiinaga on kõik ülimalt mõistatuslik. Näiteks eesti keelest ei saa ma kohe üldse aru. Selles ei ole midagi Euroopa suurtest keeltest, mõni võõrsõna välja arvatud. Aga kui jõuad Hiinasse, siis lakkad aru saamast mitte üksnes keelest, vaid ükskõik millest.

„Kukotski juhtum” on Hiinas ilmunud piraattrükisena. Selge see, et mingeid vastukajasid selle kohta mulle saadetud pole – mul pole ju isegi lepingut selle ilmumiseks. Ma sain sellest teada, kui sõitsin koos oma agendi Jelena Kostjukovitšiga Hiinasse vastu võtma preemiat ühe teise romaani, „Siiralt teie Šurik” tõlke eest. Selle romaani tiraaž oli 10 000 eksemplari – Venemaa kohta päris soliidne number, kuid Hiinas üldse mitte midagi. Nende mõistes on see sama nagu ukse külge kleebitud sedel või midagi selletaolist. Isegi rahvaloenduse korral on seal lubatav eksimisprotsent kümme, ehk siis 145 miljonit inimest – kogu Venemaa rahvaarv…

Nii et seda, millise reaktsiooni romaan esile kutsub ühel või teisel maal, on alati raske teada saada. Suurtest Euroopa riikidest muidugi saadetakse mõningaid retsensioone, neid on võimalik tõlkida. Kuid enamasti saab lugejatelt tagasisidet siis, kui ise kohale sõidan. Ja siis kohtab hämmastavaid üllatusi.

Näiteks pool aastat tagasi sattusime Belgradi raamatulaadale. Seal ilmus minu viimase romaani „Daniel Stein, tõlkija” esimene tõlge võõrkeelde – serbia keelde. Me sõitsime raamatumessile ja saime vapustuse osaliseks. Serbia on väike riik, kuid nende raamatulaat oli parim, mida ma olen näinud kõigi nende aastate jooksul, kui ma laatadel käin – Moskva, Frankfurt, ükskõik kus. Mis puutub kirjanduse kvaliteeti, siis neil on alumine latt seal, kus venelastel ülemine. Paulo Coelho kirjastaja ütleb häbelikult: nojah, me anname siin välja Coelhot, selleks et ära elada… Aga lisaks Coelhole on tema nimekirjas – hulluks võib minna! – kultuurilugu, kõige kaasaegsem non-fiction, kõige valitum ilukirjandus, mis tõlgitakse ära juba pool aastat pärast seda, kui see ilmub originaalis! Kirjastus on tilluke, riik vaene, traumeeritud, depressioonis, inimeste meel mõru – ja ometi on nemad esimesed, kes tõlkisid ära tohutult keerulise romaani. Romaani, mille puhul ma poleks arvanudki, et sel üldse mingit lugejamenu võib olla.

 

Mida teha, et häid raamatuid oleks rohkem?

Muidugi annab kirjastus välja seda, mida saab müüa. Muidugi vormitakse seeläbi halba maitset. See on nõiaring, millest võib välja murda ainult lugeja ise. Sest sina oled see, kes raamatu ostab. Olgu, pärast viskad sa selle prügikasti, kuid sa oled seda bisnist ikkagi toetanud, oma kolm rubla ära maksnud. Sa toetad ka klantsajakirju, kui sa neid ostad, ja paljusid seda sorti asju. Nii et ärge ostke halbu raamatuid! Sest et kirjastus saab rikkaks eranditult halbade raamatute toel. Ja see, kuidas sellega võidelda, on meie isikliku vastutuse küsimus. Kui ostame raamatu, tuleb osta õige raamat. Tohutu hulk inimesi ostab just seda, mis lebab leti äärele kõige lähemal või mida reklaamivad klantsajakirjad, või mille kohta meile selgitatakse televiisoris, et see olla vinge. Need probleemid on ühised nii teil kui meil kui kogu maailmas.

 

Kas Moskvas elades on tunda ka heade raamatute defitsiiti?

Head kirjandust on Moskva linnas lademes. Kuid mul on oma piirang koduse raamaturiiuli näol: tean, et mingi kakskümmend raamatut veel mahub, ja seetõttu valin hoolega. Kuid mis puutub Vene provintsi, siis seal on asjad hoopis halvemad. Teate, varem sõitsid inimesed Moskvasse vorsti ja apelsine ostma, nüüd sõidetakse raamatute järele. Suuri raskusi on näiteks raamatukogude komplekteerimisega. Isegi see raamatukogu, kellel on ostmiseks raha, on sunnitud ostma teatud komplekti, mis talle vähempakkumisel sülle langeb. See on sundost, komplektis võib olla häid raamatuid, aga mitte kõik ei ole head. On ka teine probleem: info heade raamatute kohta ei jõua provintsi. Venemaal on väga hea ajaleht Knižnoje Obozrenije, kus antakse ülevaade ilmuvast kirjandusest, kirjanikud omalt poolt aga püüavad anda oma panuse lugejatega kohtudes. Ma olen viimasel kahel aastal palju ringi reisinud, ja see on ülimalt huvitav. Sest Moskva elu erineb Smolenski, Saraatovi, Hantõ-Mansiiski ja Norilski omast üliväga.

 

Mis arvamusel olete kirjanduskriitikast, mida teie raamatute kohta kirjutatakse?

Ega ma eriti seda kriitikat loe. Minu kirjandusagendil on sellest üsna täielik valik, ja mõnikord ta saadab mulle midagi, mis tundub talle eriti idiootlik. Või ülimalt tark – mida juhtub harvem. Kuid teate, minu jaoks on juba ammu lõppenud periood, kui mind erutab trükisõnas oma nime nägemine. Mainitud Knižnoje Obozrenije on eeskätt informatsiooniline trükis, see on orienteeritud ülevaate andmisele. Kuid kirjanduskriitika kui selline on üsna haledas ja häbiväärses seisus. Postsovetlik aeg on asetanud raamatust kirjutavate inimeste ette täiesti uued ülesanded. Nagu kõik tootjad, peavad nad müüma oma kaupa – arvustust. Seetõttu on üsna palju tellimusartikleid: näiteks annab kirjastus välja raamatu ja tellib kohe ka kolmelt kriitikult kolm korralikku artiklit, et raamatut märgataks.

Ja et selline žanr nagu tellimuskriitika on olemas, hakkad sa arvustajatesse suhtuma teatud kahtlusega. Väga vähe on jäänud spetsialiste, kes on üldse võimelised raamatut professionaalselt analüüsima – nii nagu seda kusagil kõrgkooli filoloogiateaduskonnas õpetatakse. Liiatigi on kriitika tänapäeval ka tugevasti kildkonnastunud: on olemas teatud kambad, kes omavahel vaenutsevad. Selles mõttes käib neil seal mingi täiesti oma elu, mida ma ei pea vajalikuks jälgida – ei ole jõudu, aega ega jaksu. 

 

Kas võiksite rääkida oma viimasest romaanist „Daniel Stein, tõlkija”, mis sai detsembris ühe Venemaa prestiižseima raamatuauhinna Bolšaja Kniga? 

Selle kirjutamine kestis peaaegu 14 aastat; ma lihtsalt sain ta kirjutatud alles kolmandal katsel. Kaks eelmist korda üritasin kirjutada dokumentaalromaani. Ei tulnud välja.

See raamat algas minu jaoks sellest päevast, kui minu majja tuli karmeliitide ordu munk Daniel. Ta oli teel Iisraeli linnast Haifast, kus asub karmeliitide peakorter, Valgevenesse. Moskvas oli ta läbisõidul ühe päeva. See oli ainuke päev, kui ta oma elus Moskvasse sattus, ja selle päeva veetis ta minu kodus. Valgevenesse sõitis ta seetõttu, et viiskümmend aastat tagasi õnnestus tal ühe väikese Valgevene linna juudi getost välja toimetada kolmsada inimest. Ülejäänud viissada jäid getosse ja löödi natside poolt maha. Ning ka nendest kolmesajast, kes tookord getost välja tulid, hukkusid paljud partisanisalkades, sest ees oli veel poolteist aastat Saksa okupatsiooni. Kuid selleks 50. aastapäevaks olid kokku tulnud need, kes olid ellu jäänud, samuti nende lapsed. Ja Daniel, kes nad välja oli toonud.

Kui see sündmus toimus, oli Daniel 19aastane ja oleks selleks hetkeks võinud ei tea mitu korda surnud olla. Ta sündis Galiitsias, endisel Austria-Ungari territooriumil, mis enne Teist maailmasõda oli Poola käes, selle kandi juudid olid juba ajalooliselt kõigist Euroopa juutidest kõige kultuursemad. Daniel õppis saksakeelses gümnaasiumis, ta rääkis puhtalt poola ja saksa keelt, unistas sõidust Palestiinasse. Kuid siis algas sõda.

Andrzej Wajda filmis „Katõn”, kui keegi on näinud, on geniaalne algusepisood, mis võtab kokku kogu ülejäänud filmi. On jõgi, on sild. Ühelt poolt tungivad peale sakslased ning kohutav kogus põgenikke üritab trügida üle väikese silla sellesse Poola ossa, kus sakslasi veel ei ole. Teisel pool seisab aga samasugune rahvahulk, sest teiselt poolt tungivad peale venelased ja need, kes ei taha jääda venelaste kätte, üritavad teiselt poolt üle silla trügida. See inimeste raskuse all rappuv sild on võimas kujund. Nagu tuhanded teised juudid pageb Daniel oma perega itta. Mingil hetkel otsustavad vanemad, et enam nad ei jõua. Nad pöörduvad koju tagasi ja hukkuvad. Toona 18aastane Daniel satub oma 15aastase vennaga venelaste okupeeritud Lvovi ning sealt edasi veel sõltumatusse Leedusse. Vennal õnnestub viimasel hetkel sõita Palestiinasse, Danielil aga mitte, ta jääb Vilniusse ja satub üsna ruttu koos kogu linnaga sakslaste kätte.

Danieli elu päästab see, et kõik keeled jäävad talle külge: ta õpib mõne nädalaga ära alguses leedu, siis juba valgevene keele. Pääsenud Vilniusest üle noatera, otsustab ta teha riskantse sammu, salata maha juudi päritolu. Ta satub saksa keele õpetajaks Valgevene kolkakooli, kust Valgevene politsei tema kui tõlgi tööle võtab. Natuke aega hiljem on ta juba tõlk SS-i sisevägedes, kus ta töötab üheksa kuud ja organiseerib mainitud põgenemise, kukkudes ise sisse. Ta nabitakse kinni ja tahetakse maha lasta, kuid tema sakslasest ülemus, kellel on koju Saksamaale jäänud sama vana poeg, laseb tal põgeneda. Ennast metsas varjates kuuleb ta, kuidas lastakse maha need, kes getosse olid jäänud. Samal öösel pöördub ta tagasi linna, kust äsja põgenes. Poollagunenud katoliku kloostris elab neli nunna. Need neli vana naist varjavad teda poolteist aastat ning Danielist saab peagi katoliiklane. Seejärel satub ta partisanisalka, kus ta reeturi pähe jalamaid tahetakse maha lasta, vaid getost pärit juudi arsti sekkumine päästab ta. Punaväe tulles nabib Danieli kinni NKVD, kes sunnib teda töötama samas kohas, isegi samas toas kus ennegi, tõlkima nüüd dokumente saksa keelest vene keelde. Ta teab, et niipea, kui ta oma töö lõpetab, lastakse ta maha. Taas õnnestub tal põgeneda: esimese rongiga, mis sõidab läbi laastatud Poola, pääseb ta Krákowisse. Ta otsustab kloostrisse minna, arvates, et elu, mis talle nii palju kord on kingitud, ei kuulu enam talle ja tuleb pühendada jumalale. Kloostris on ühele mungakohale kaks kandidaati: juut Daniel ja poolakas Karol Wojtyła. Kloostriülem valib Danieli – ta teab, et juudina on Danielil katoliku kirikus märksa raskem hakkama saada, too kandidaat aga lööb läbi nagunii. Ja lööbki, temast saab paavst Johannes Paulus II.

Daniel teenib kümme aastat Poola kloostris ja siirdub siis Iisraeli, kust temast saab üsnagi tuntud persoon. Ta on ainus munk karmeliitide ordus, kes teeb reaalset tööd, veab mööda Iisraeli turistide ekskursioone. Ei ole keelt, mida ta ei oska – no vahest ehk ungari ja ilmselt siis ka eesti keel. Kuid selle kõrval rajab ta oma koguduse, mis peab ühendama kõiki juudi soost katoliiklasi ning kus peetakse nii sabatit kui pühapäevamissat. Daniel elab Iisraelis 39 aastat. Sureb aastal 1998.

Minu teada on Daniel inimene, kes ainsana suutis ühendada sedavõrd ühitamatud asjad nagu kristluse ja judaismi. Tema põhimõte oli: „Mind ei huvita, millesse te usute. Tähtis on, kuidas te elate.” See on absoluutselt protestantlik lähenemine, kuid sellegipoolest ülimalt asjakohane praeguses kristluses, mis on ülimalt kivinenud ja paindumatu. 

Ma olen õnnelik, et sain selle väga raske raamatu lõpuks valmis. Teadsin, et ma saan selle eest igalt poolt vastu päid ja jalgu, ja sain ka. Dogmaatikutelt. Kuid see avas ka paljude inimeste jaoks teatud mõtteruume, mille olemasolust polnud neil aimugi. Alati on väga mugav elada valmis lahenduste maailmas – vastu võtta mingid kontseptsioonid valmis kujul. Hoopis keerulisem on hakata iga probleemi otsast lahendama, ütlema jah või ei. Ka mina ise tundsin seda raamatut kirjutades, et olin tugevas kriisis, et minu senine maailmapilt oli löönud kõikuma. Kuid kui raamat oli valmis, leidsin ma rahu. Sain aru, et kriis on inimese normaalne seisund. Kui meil ei ole kriise, siis me ei arene, ei liigu edasi. Ja eneses ei kahtle vaid täielikud idioodid.

 

Mida olete teinud pärast „Daniel Steini” ilmumist?

Olen küllaltki vähe kirjutanud. Väga palju võtab aega keskmisele kooliastmele mõeldud lasteraamatute projekt kultuuriantropoloogiast „Teine, teised, teistest”, mille ma ise välja mõtlesin ja mida nüüd üsna järjekindlalt ellu viin. See pole mingi geniaalne projekt, vaid vajalik asi.

Me kõik teame, et kasulik ja maitsev on üsna raskesti ühildatavad omadused. Elus on alati nii, et miski on kas kasulik või maitsev. Mul oli vaja välja mõelda raamatud, mis oleksid ühtaegu nii söödavad kui sisaldaksid seda, mida ma tahaksin istutada nende pähe, kellest ülehomme saavad täiskasvanud.

Mõne aja eest tulin ma suvilast linna, väljusin Valgevene vaksalis ja nägin 9. mai sõjaväeparaadi proovi. Ma lihtsalt ei saa teile edasi anda seda õudustunnet, mis mind haaras. Ma jäin lihtsalt seisma ja vaatasin, muide, ega üle tänava ei lastudki. Linn oli tardunud täielikus halvatuses. Ja samal päeval kuulsin ma raadiost, et 70% venelastest on väga rõõmsad, et sõjatehnika jälle paraadil osaleb! Mind jahmatas see number veel enam kui paraad ise.

Mulle kui endisele bioloogile tõid need peletislikud, kole suured rauakolakad meelde  evolutsiooniprotsessis välja surnud hiidsisalikud. Ma pean silmas kõiksugu dinosauruseid, türannosauruseid, neid jälke soomusesse kätketud koletisi. Peab ütlema, et bioloogilises mõttes polnud need koletised täiuslikud: neil oli halb nägemine, vilets kuulmine, nad liikusid kehvasti, nende koordinatsioon oli kehv. Ja ühel ilusal päeval surid nad välja. Miks, selle kohta püstitavad teadlased siiani hüpoteese. Mõned ütlevad, et oli mingi kliimakatastroof, teised kahtlustavad ootamatut lauskiiritust. Mina aga olen täiesti kindel, et Looja lihtsalt pani poe kinni. Nägi, et projekt on läbi kukkunud, ja otsustas selle sulgeda. Sest tal oli olemas ka alternatiivne projekt – imetajate oma. Imetajad olid väikesed, kaitsetud ja paindlikud. Meie teiega oleme selle edukama projekti tulemus.

Teate, mul vedas kohutavalt elukutsega. Lõpetasin ülikoolis bioloogiateaduskonna, ametilt olen ma geneetik. See on tore amet. Aga kui ma neid raudseid koletisi vaatasin, sain ma aru, et on toimunud üks jahmatav asi: et inimese mõistus, mis on sedavõrd rafineeritud ja mis kahtlemata eristub teiste imetajate mõistusest, on justkui taastanud selle looja poolt välja praagitud läbikukkunud dinosauruse-projekti. Sest neil veerevail soomusmasinail olid absoluutselt kõik need omadused, mis olid eelajaloolistel monstrumitel: nad liikusid kohmakalt, nad olid rumalad, pimedad – ja vaid kõrgel üleval paistsid imetillukesed inimeste pead. Need inimesed põlevad kunagi nendes tankides ära, sest selline on nende töö. Kuid enne seda põletavad nad maha veel pool maailma.

Ma vaatasin seda pilti õudusega ja meenutasin vanakreeka titaane ning muid koletisi, kelle on sünnitanud inimese alateadvuse põrgu. Need masinad on meie elu reaalsus, me oleme need ise loonud, ja see reaalsus võib meid omakorda ära süüa. Sest et projekte pannakse kinni. Sest et see kõik on korra juba olnud.

Mida võib antud olukorras teha? On täiesti selge, et ainus võimalus nendele monstrumitele vastu seista on muuta inimteadvust, ümber hinnata toimuvaid protsesse, omada kõrvaltvaataja värsket pilku, mis näitaks, kes me oleme. Ärritus, agressioon, vihkamine, vimm, vastumeelsus – see kõik istub meis sügavalt sees. Meie valitsused on kehvad. Kõikide maade valitsused on kehvad. Ma ei tea praegu ühtegi maad, mille valitsus ei oleks kehv. (Naer.) Ei, see on tõesti nii. Maailma ei juhi ammu enam geeniused. Maailma valitsevad üsna keskpärased inimesed. Paremal juhul. Halvemal juhul – veel viletsamad kui keskpärased. Seetõttu pole lootust, et keegi saadab meile ülaltpoolt „õiged” otsused. Aitab ainult töö horisontaalsel pinnal. Ainult meie teiega saame oma piiratud kultuuriruumis seda leevendada. Ainult nii saab säilitada selle vähese inimlikkuse, mis meis on veel säilinud, ja mitte hüljata mõningaid sümpaatiariismeid.

Tulen tagasi oma lasteprojekti juurde. Need on raamatud perekonnast, toidust, sellest, kuidas inimesed riides käivad, kuidas eri kultuuris inimesi karistatakse, kuidas erineb kultuuriti mõistmine. Et lapsed teaksid, et kui naabrite poolt tuleb nende meelest halba lehka, on tegu teistsuguse toiduga, mida naabrid söövad ja mis neile maitseb. Inimene peab teisele inimesele oma südames andma loa, et tollel oleks võimalus teistmoodi riietuda, teistmoodi kõndida, teistmoodi oma lapsi õpetada, teisiti magada, süüa, luua perekonda ja omavahelisi suhteid selles peres.

Kui tahaksin selle projekti, kõik need raamatud kätkeda ühte lausesse, siis see on lihtne põhimõte, mis eksisteerib absoluutselt kõigis religioonides: „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”. See on see, millega ma praegu tegelen. Neli raamatut on juba tulnud ja läbi müüdud. Suve hakul peaks tulema veel neli.