Lost

Toomas Raudam

Thomas Wolfe, ?KADUNUD POISS?. Tõlki-nud ja järelsõna kirjutanud Lauri Pilter. Loomingu Raamatukogu 2004, nr 17. Lost ?kadunud, kaotatud? on Thomas Wolfijaoksväga tähtis sõna. Juba tema esimese romaani käsikirja, kahesaja üheksakümne tuhande sõna suuruse oopuse pealkiri oli ?Oh Lost.? Kommertsiaalsusega see just ei hiilanud, pealkiri muudeti toimetamise käigus ning teos sai nimeks ?Look Homeward, Angel? (?Vaata kodu poole, ingel?). Kuid sõna on seal alles, see on nagu olematu sünagoogi õhukeste seinte vahelt kostev kaebtus (kuigi Wolfe ise juute eriti ei sallinud), millest ei saa vaikides mööduda. Paar sõna siis minugi poolt.

Rangelt võttes pole ei poeetilistel võrdlustel ega ka emfaatilistel hüüetel ? kadunud, oo kadunud! ? tegelikus elus mingit vastet. Tähttähelises tähenduses peaks lost tähendama täismahulist kaotust, midagi sellist, mida ei saa tagasi võita või uuesti üles leida, vähemasti samal kujul mitte. Lost on Milton ja Paradiis, Proust ja Combray. Lost oli ka Kerouac, kuigi seda kutsuti teise sõnaga ? beat. Löödud vastand pole löömatu. Sest kirjandus pole sport. Löödud on kadunud. Kadunud nagu ka Jim Morrison ? maailma heidetud.

Kadunud on ka too poiss, kellest Thomas Wolfe meile räägib. Räägib mitmekordselt, kord juba räägitult (ühes teises loos), kuid ikka nagu esimest korda. Kadumine, kaotsiminek on antud juba pealkirjas. Ja nüüd on see ahvatlev, sest tolle ühe, tähttähtsa sõna taga seisab see, kes peab kaduma, kes ongi juba kadunud, sest on sündinud, äsja kaheteistkümneaastaseks saanud ? kaksteist on Wolfe?i jaoks piir, millest üleastumine võiks toimuda puhkpilliorkestri pasunatörtsatuste ja vasktaldrikute kõrvulukustavate kokkulöömisprahvatuste saatel. Korraga nii sünd kui matus ? täiskasvanuks, surnuks. Kohutav, kohutav! Kuid samas nii rõõmus on saada, seejärel ka olla ning teadvuslikult jälgida oma kaotsiolekut maailmas, mis on pungil lõhnadest ja inimestest.

Nõnda siis pole lost sugugi kurb, polegi soig või hala, nagu algul arvasime. Kuid nii juhtub ikka, kui ette üldistada.

Kurvad olid teised, need, kes ennast kadunuks kutsuda lasksid. Kelle kohta Gertrude Stein ütles: ?Ah, tüütud tüübid olete, olete ? kadunud põlvkond! Ja sina eriti, Ernest, sinu suitsidaalselt tõsist molu on võimatu välja kannatada!? Ning Hemingway võttiski asja tõsiselt, pani oma romaani ?Ja päike tõuseb? motoks selle, mida Gertrude talle oli öelnud, ja sealt levis see üle terve maailma, mis oli kadunud ja mille kadumisest teadis ja kirjutas üks teine, märksa noorem, aga hulga targem, võib-olla ka andekam (mis tähtsust küll sel?) kirjanik Thomas Wolfe (1900 ? 1938), kellele oli antud vähem eluaastaid, aga vist rohkem sõnu. Kadunud põlvkond kahjatses oma kaotatust, nad olid (justkui) mures selle üle, et kõik inimesed ei saa korraga rikkaks ning et inimkond ei oska ilma sõdadeta elada. Idealistid, ideelised, ideaalsed. Wolfe teadis kõike seda kuulutamatagi. Ja veel üht-teist muudki.

Meie ees on kadunud. Kuid seekord, selles raamatus seda sõna pea polegi. On poiss, kes on kadunud: Grover. Teda enam pole, ta on juba surnud. Ta suri ühes teises raamatus. Et siin, selles raamatus, ?Kadunud poisis? uuesti ellu ärgata. Ja tulla tagasi koju. Et lasta isal enda vastu hea olla. (Nii saab mõelda vaid see, kes on? kadunud.) Nagu vanem, suurem ja tugevam vend teeb isa tuule alla ilgele härra Crockerile, kes on poisi käest ülekohtuselt ära võtnud tema margid. Poiss saab tagasi margid. Ja isa, kellest ta eelmises elus/raamatus on ilma jäänud, surres mitte lõpus, vaid alles alguses, lapsena ? tüüfusesse, mille on saanud juhuslikult haugatud pesemata pirnist. Tõesti väga kurb on, kui vana Gant ütleb: ?Ta oli kõikidest kõige parem, Jumala eest, ta oli kogu mu pesakonna parim!? Ning kui need sõnad nüüd uuesti, pea samal kujul, kuid hoopis uues olukorras (olnu pole veel olnud) jälle korduvad ja ise uued välja näevad: ?Noh, poja, /ütles kiviraidur uuesti/, ole nüüd tubli poiss.? (lk 25).

Veel paaril korral kerkib kadunud me silme ette: ükskord tänu emale, teinekord vennale. Ning me saame ikka rohkem teada sellest, millest juba varem teadsime. Kuid mis alati on uus. Sünnimärgist Groveri kaelal. Ja sel-lest, mida tähendab minna otsima kodu, mida enam pole. Mis kadunud.

Thomas Wolfe kirjutas oma kodust ja ini-mestest, keda ta tundis. Wolfe ise on selle kohta öelnud: ?Kui mõni lugeja väidab, et minu raamat on ?autobiograafiline?,siiseioskamatallevastata: mulle näib, et tõsine kirjandus on tervikuna autobiograafilineningetonvõimatuettekujutadaautobiograafilisematraamatutkui?Gulliverireisid.?(?Vaata kodu poole, ingel? eessõnast.)

Kõik tõsise kirjanduse kirjutajad on sama arvanud. Viimasel ajal on küll (eesti kirjanduses) toimunud pisuke nihe, tihti võib kuulda ütlemisi, et ema on ema ja et see olen mina, autor, aus koopiameister. Tegelikult on see samasugune pseudoküsimus kui seegi, kas tekst on kirjutatud kaine või purjus peaga.

?Dr Johnson ütles kord, et ühe raamatu kirjutamiseks on vaja tutvuda vähemalt poolte raamatukogus olevate raamatutega: samuti võiks romaanikirjanik ühe tegelase loomiseks tutvuda vähemalt poolte linna elanikega.? (?Vaata kodu poole?? eessõnast.)

Vaevalt oskaks keegi seda paremini sõnastada; või minu eest arvustust lõpetada.