Lühendavad teed ja leevendavad väsimust

KRISTI SALVE

2016. aasta kevadeks ilmus üsna lähestikku kolm täiesti uut muinasjuturaamatut, mida ühendab koostajate ring. Selle ringi keskseks ja ühendavaks liikmeks on Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluuleteadlane Risto Järv, veel kuuluvad sinna tema juhitud muinasjuttude töörühma liikmed ja lõpuks ka mõni rühmaga juhuslikumalt seotud inimene. Järve töörühm on üldse olnud tähelepanuväärselt viljakas. Selle teaduslikud saavutused on imemuinasjuttude andmebaas ja mahuka teadusliku imemuinasjuttude antoloogia kaks köidet. Süvateadusliku töö kõrval on kogu aeg püütud luua ja hoida sidet lugejatega ja neid juurde värvata. Uusi väljaandeid on töörühm esitlenud väljasõiduseminaridel: kaht esimesena vaadeldavat möödunud aasta lõpul Haapsalus, kolmandat alles hiljaaegu Hiiumaal.

Võtkem esimesena ette „Eesti imemuinasjuttude kuldraamat“. Koostajaid on sel kolm, kunstnikke, kaane- ja muid kujundajaid samuti mitu. Nagu kuldraamat kunagi, on see toekas, kõvade kaantega ja kirju nagu pühademuna (see võrdlus kannab minu keelekompetentsi järgi küll ainult positiivset hinnangut ja niisuguses mõttes teda kasutangi).

Mis teid mööda aga just need jutud kaante vahele on jõudnud, jääb üpris selgusetuks. Ilmselgelt on tegu kompromissiga, mille tulemusel on varasemate „Kuldraamatu“ sarja väljaannete mudelit järgides võetud raamatusse kirjanduslikult töödeldud tekste, kuid siiski kasutatud oma kompetentsi ja valitud lisaks arhiivitekste. Kokku sisaldab raamat 60 juttu, mis on jagatud nelja pealkirjastatud ossa, igal eri kunstnik. Igas osas on sealjuures nii arhiivist pärinevaid kui ka autori nimega tähistatud jutte. Viimased moodustavad üle kahe kolmandiku koguarvust ja nende lähedus folkloorse jutuga on autoriti üpris erinev. See ulatub arhiiviteksti üsna täpsest järgimisest (näiteks Jüri Parijõgi ja osalt Juhan Kunder pole teinud muud kui seda, mida kogumiku koostajadki: ühtlustanud keelt) F. R. Kreutzwaldi surematu „Põhja konna“ ja C. R. Jakobsoni „Niglase ja kuningatütreni“. Viimast juttu on käsitlenud ei keegi muu kui Risto Järv ise ja kes pole tema uurimust lugenud, sellele jääb loo taust teadmata. Ühtlasi on osa arhiivitekstegi kõvasti kannatanud saatjate loominguliste ambitsioonide käes, seda nii süžee kui ka stiili poolest.

„Ussi naine“ küll lausa kuldraamatuna ei hiilga, on ka märksa õhem ja pehmekaaneline, aga välimusega püüab pilku küll. Selle eest on vilunud käega hoolt kandnud illustratsioonide autor Kärt Summatavet ja kujundaja Marat Viires.

Sisu on kokku kandnud koguni seitse muinasjutu-uurijat ja -sõpra, kes on igaüks kolm juttu valinud. Muinasjuttude lemmikarvud mõlemad! Kuidas töö täpselt toimus, selle kohta võib vaid oletusi teha. Üks on selge – tihe koostöö oli ilmselt hädavajalik, et vältida kordumisi, kuid ka liiga suuri kontraste. Alternatiiviks oleks olnud seeria väiksema mahuga väljaandeid, mis oleks ehk isegi huvipakkuvam olnud. Ka praegusel kujul ilmunud raamatut lugedes on jälgitav, kuidas pikemat aega koos töötanud rühmal on hakanud kujunema ühine maitse, ühised valikuprintsiibid ja eelistused juttude interpreteerimisel.

Raamat on üles ehitatud sedasi, et igaüks esitab enda valitud jutud, millele järgneb tema lühiessee valiku põhjustest, jututüüpide rahvusvahelisest taustast, konkreetsete tekstide kirjapanijatest ja omapärast ja veel ühest-teisest. Kuna tegu on siiski Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastuse väljaandega, leiab neist huvipakkuvat ka folklorist. Raamatu nimiloo puhul on näiteks viidatud leedu folkloristi Leonardas Sauka koostatud väljaandele, kuhu on koondatud jutu variante paljude rahvaste juures, kuid võinuks lisada ka paar sõna selle muinasjutu erilise staatuse kohta Leedus. Leedu „kuldmuinasjuttu“ veelgi võimendava „Ussi naise“ asemel võinuks raamatu pealkirjaks olla midagi muud põnevat, nagu „Laibasööjast pruut“, „Mõisnik ja saunamees“, „Paradiisilind“ vm. Tüübinumbrid ja muud andmed on iga teksti lõpus, lausa punases kirjas, punased on ka sõnaseletused serval ja eelmainitud esseed.

Sellega seoses tahaksin lausuda paar sõna ka raamatu alapealkirja „Muinasjutte soovide täitumisest“ kohta. See on mõnegi jutu puhul kitsendav, vahel isegi eksitav. Kelle või milline soov täitub kas või nimiloos? Samamoodi võib küsida vägagi suure osa juttude kohta ja nende valijad peavad oma essees asjad sirgeks rääkima või vähemalt üritada rääkida. Näiteks kauni, olemuselt legendilaadse, kuid imemuinasjuttude hulka liigitatud „Paradiisilinnu“ kohta on selle valijal küll väga huvitavaid mõtteid, aga mida siis soovis poiss aita minnes? Ainult õlut tuua. Ja vaene karjapoiss poleks kindlasti osanud soovida imevilet ja sellega kaasnevat, vaid ainult kõhu täis süüa. Näiteid on veel küllaga.

Ühelt poolt on „Ussi naine“ suunatud rahvajutusõpradele, teiselt poolt on ehk esialgu muinasjutte võõristavalgi julgem kätte võtta õhem ja pealegi illustreeritud raamat kui telliskivi mõõtu antoloogiaköide. Eeldades, et muinasjutusõpradel on lapsed, täituvad raamatu koostajate soovid kindlasti siis, kui piltide vaatamisele järgneb soov jutte kuulata.

Muinasjuttudega sobivalt kolmarvu printsiibist lähtudes vaatlen ka kolmandat, kõige värskemat raamatut. See on erinevalt eelmistest täiesti Risto Järve soolo.

Pealkiri „Metsavaimu heategu“ kõlab veidi üle-eelmise sajandi päraselt, aga peaks sobima ka tänapäeva Eestisse, kus metsavanad ja murueided oma propageerijatega on jälle moes. Kokku on raamatu sada juttu jaotatud kümnesse osasse, igaüks väikese sissejuhatusega varustatud. Nende hulgas on esindatud mitu muinasjuttude alaliiki, aga leidub ka muistendeid ja lugusid, mis on kas üleskirjutaja või jutustaja omalooming. Kui ajavaim kord soosib piiride kustutamist, olgu siis needki jutud teiste hulgas!

Metsavaimu kohtame juttudes aga harva ja neilgi juhtudel pole ta mõnigi kord mitte hea-, vaid pahategija, valmis Vanapagan. Üheksas osa kannabki õigusega pealkirja „Vastaseks Vanapagan“. Ega metski paljudes juttudes keskne tegevuspaik ole, aga selge seegi, et meie maal pole juba naaberkülla suundudes metsast läbiminekut lausa vältida võimalik.

Jutud pole nummerdatud, aga leheküljenumbri järgi leiab sisukorrast ka jutunumbri. Milleks see? Aga nimelt jutunumbrite järgi on raamatu lõpus antud lühikommentaar, mis sisaldab arhiiviviite ja tüübimäärangu, kuna jutustaja, koguja ja kogumiskoht on märgitud iga jutu all. Kui setu juttude suur osakaal selles kogumikus nagu eespool vaadelduteski on pigem ootuspärane, siis veidi üllatav oli küll, et nende hulgas on päris mitu alles käesoleval sajandil koostaja ja tema kaastööliste poolt kõige moodsama tehnikaga salvestatut.

Kuigi „Metsavaimu heategu“ ilmus eestikeelsena teistest hiljem, on ta prantsuskeelsena (küll praegusest veidi erineval kujul) ilmunud juba 2011. aastal, nagu ilmneb koostaja saatesõnast. Kenasti annab raamatule perekondliku mõõtme järelsõna, meenutus matkast lastega Hiiumaal. Muinasjutu jutustamine oli sel korral toiminud just nii, nagu juba muinasjutud ise on sõnastanud: nad lühendasid teed, leevendasid väsimust.

Niisiis kolm raamatut: üks kirjum kui teine, kolmas mahukam kui teine jne. Reastada võiks neid veel originaali­viidete, kommentaaride, loetavamaks redigeerimise ja muude tunnuste põhjal. Kuigi vahel ei suuda arvustaja mõista koostajate taotlusi või nende saavutamiseks valitud viise, väärivad nad paljude uute tekstide kättesaadavaks tegemise ja eri väljaandmispõhimõtete katsetamise eest tunnustust kohe kindlasti.

Vigu leiab alati, aga milleks neile liialt keskenduda, kui ise ei ole suutnud midagi paremat teha? Ometi on julgustav teada, et see on võimalik ja tehtud juba aastakümnete eest, kui ilmus Erna Normanni ja Herbert Tampere koostatud kogumik „Marjakobar ja teisi setu muinasjutte“ (1959). Tänu (asja)tundlikule valikule ja setu juttude eheda stiili säilitamisele kirjakeeles on raamat minu silmis siiani meie muinasjuttude (rahva)väljaannete tipp.