Luulesalv – Murca luuletused

MURCA

11. mail selgus Tartu prõmmumeister. Esikohale tuli Murca, kes on slämmidel osalenud juba ligi kümnendi. Teisele kohale tuli Silver Sepp ja kolmandale Mihhail Boitsov. Siinkohal paar Murcale Tartu finaalis edu toonud luuletust.

 

võrdlus ehk kiimakatastroof

 

see on lõpuni käest ära

nagu lasteaialapse käpik

käest ära nagu Tallinna linna liiklus

see on rohkem lappes kui

noorpunkarid Pirogovi platsil

kevadisel

kella keeramise pööriööl

ma mõtlen tema peale sagedamini

kui Varro Vooglaid mõtleb homoseksile

sagedamini kui koolibri süda lööb

minutis 1260 korda

ja ma ei saa aru

mis hoiab küll üleval tema sukki

sest nende pitsiline serv

on hoidnud mind öösiti üleval

mõte tema pilgust erutab mind rohkem

kui Isamaa poliitikut erutab mõte

kolmandast lapsest

rohkem kui mu kasse erutab

pehme toit ja puhta pesu korv

ma tahan tema kõrval magada

sama palju nagu

bakatudeng tahab magada

kella kaheksase loengu ajal

nii väga tema kõrval ärgata

kui väga tahab maasturi omanik

haljasalal parkida

kui väga ihkab Juhan Liiv

mesipuu poole

nagu tahab

Jaan Tätte olla öö

tahan teda nagu vein tahab joomist

nagu kohv tahab tõmmata

nagu tegemist tahab mu töö

ja nagu Siiri Sisask,

ma ei maga ma ei söö

sest minu hing

badap püdüp beibe…

räägitakse, et

ühe inimese veresoontega

saaks teha 2,5 ringi ümber maakera

ja see oleks ikka lühem

kui meie öise vestluse väljaprint

ma lugesin kusagilt,

et inimese kehas on rohkem rakke

kui vaadeldavas universumis galaktikaid

eks vist selle pärast imetlen tähistaeva asemel

öösiti teda vaid

ma olen ilma temata sama kurb ja lohutu

nagu Galapagose viimane kilpkonn

Üksildane Jüri

sama kadunud nagu viimasel jääpangal on

oma ära sulanud kodust eemale triiviv jääkaru

igatsen ta järele valuga

nagu raiesmikul igatseb hunt metsa järele

olen temata

sama üksildane kui

liigirikkuse tutike parklate kõrbes

nagu see üks krevett mu 10euroses salatis

niivõrd paaritu kui

see triibuline sokk pesukorvi põhjas alati

ja ma lihtsalt ei suuda

kui ta kõneleb mulle kaduvusest

ma küll tahaksin kuivalt kuulata

aga mu Emajõgi on juba üle Kallaste

kui see nii jätkub kantakse mind varsti

luhtade, soode ja rabadega ühte registrisse

Ben Shapiro ka haarab ämbri ja mopi järele

Noa ajab oma rahvast ja loomi laevale

kaht jääkaru

ta küll enam ei leia millegipärast

mis ma öelda tahan

see kõik on käpikud – väga käest ära

 

kaltsukaluuletus

 

aga kuule

hakkame käima

käest kätte

paigast paika

silmad las jooksevad

me oleme paigatud

paigad on peal

õmblus veel peab päris hästi

läheme teisele ringile

uuesti käiku

kahe euro kasti

põimume puntraks

uuele tahtjale

rõõmuks ja leiuks

ka halvasti istudes

soodsaimaks veaks

kohtume uuesti

kindlasti kindlasti

seda ma tean

tunnen su ära

oma lõimede sees

õigetes kätes jätkuvalt kestes

alguses nalja- ja pärast tõepärast

tuleme välja uuesti kapist

ja unustet kastide seast

ringi ja ringi leidmiste teel

ühe käest teise

kokku ja eemale

kas mõistad

iialgi olnu on alati veel