Luulesalv – Janika Läänemetsa loomingut

JANIKA LÄÄNEMETS

***

sirtsusirin on õhtud õhukeseks hõõrunud
aed täis jahedat tuhmjaskollakat valgust
mõtlen jälle vikatist
saunaräästa all
veerandsajandist ühe koha peal
pole midagi ülevamat
kui olla kasutu
mitte midagi teha
või tahta
taanduda rooste üminaks terases
pehkida pikkamisi sügispimeduseks

 

***

suveöö soe poolpimedus
kleepub kobavate näppude külge
väiksed õlad põlenud
turi tulipruun
ajan maona nahka
pea kohal nähtamatute linnutiibade sahin
puudutused täis vaikset erutavat valu
lapsikut lootust
et võin ometi
oma kitsast kestast kooruda
moonduda
vahetada selle kehvasti kokku pandud keha
parema
minama mina vastu
selg ja sõrmed surisevad
veriseks nokitud abaluude vahelt
kerkib aeglaselt külm kahvatupunane päike
hommik on hääletu
kisun end kägarasse
pigistan pihus surnud lehelinnupoega

 

***

juulikuupäikesest tulitav muld
kaks kartulivagu
mina
pihus pisikene triibuline mutukas
kui sellist näed
siis tapa ära
kordan mõttes isa sõnu
tapa ära
tapa ära
tunnen kuidas ta
mu higiste näppude vahel rabeleb
julgen vaevalt hingata
vargsi aimates
et miski minust jääb igaveseks
siia peenramaale maha
lämbuva karjatusena
kuuma kirvendavasse õhku

 

***

põlvitan kivikülmal saunapõrandal
silmad nõgiste seinte kibedast vaikusest niisked
nüsin poolnüride kääridega juukseid lühemaks
kuni pisikesest peeglist puupingil paistabki vaid
poisipea
õige pisut veel
käsi väriseb
jahe tera vastu põske
kuuma märga poisipõske
poisinina
poisilõuga
veel
lõikan vaevaliselt välja
poisiõlad
poisirinna
kõhu
põlved
tulitavad muljutud poisipõlved
pea käib ringi
vajun oma uue keha kerguse all kokku
soojale pehmele saunapõrandale
seinapalkidest uhkab pimedust
jääb vaid põrgulik puhastav lõhn

 

pärandus

sissekasvanud hirm
kidalised juured ümber mu
rangluude selgroolülide põlvede põsesarnade
kinnikasvanud aed
kondid kaevu põhjas
isa ema poeg tütar
päranduseks saadud vale
sõda oli äsja lõppenud
kes see enam teab mis päriselt juhtus
jaheroosas taevas kõlgub suve esimene noorkuu
viimane kurv
eemal võsa vahel vaevuaimatav talukoht
sääsed sirelilõhn udu
rumal rumal laps
kas ma pole öelnud ära kaevusuul kooguta
lähed vanavanaonu perele järele
vanaema koorib ühel ammusel hommikul
ühe teise kaevu kõrval madalal pingil kartuleid
pihus pisikene terav nuga
unes lõigatakse neil just sellisega kõrid läbi
tüdruk oli külanõukogus sekretär
aga ikkagi alles seitseteist
hing jääb kurku kinni
udust sirutub kõhn luuroheline käsi
läbi öö läbi aastakümnete
läila roiskumisleha rõske kumiseva vaikuse

 

ööskõndijad

vanaema helistab ja kurdab
et ei julge enam õhtuti õues käia
kõik kohad olla kährikuid täis
kipuvad lausa aeda
a kukun äkki maha
närivad raisad näo peast
tema tahab ikka lahtist kirstu
matusekleit ootab kolmkümmend aastat kapis
õhtul voodis meenub üks teine jutt
lugu vanaema nooruspõlvest
end laudas üles poonud naabrinaisest
nägu on ammugi meelest läind
a näe pesemata juuksed lehmasitane kittel ei
vajutan näo niiskesse patja
ärkan sinnasamasse
aga mitte sita vaid koirohu järele lõhnavasse lauta
helendavas ukseavas rippumas seesama naabrinaine
seljas vanaema must klaashelmestega tikitud kleit
nägu kährikute puretud
elada oskavad kõik surra vaid vähesed
vanaema hääl mu kuklas on terav ja kõlatu
tõusen peavaluga
paar päeva hiljem helistab ta uuesti
kirub taas saatanaid
luusivad hämaras ümber maja
istuvad hommikuti trepi peal
ootavad

 

nälg

vanaema hakkas enne surma
esimest korda elus küüsi närima
järas öösel sõrmed veriseks
hommikul süüdistas rotte
ootas surma
uskus et oli juba surnud
miks need rotid muidu
krabistavad seina sees
sapikarva roosidega tapeedi taga
kuidas te ei kuule
kas ma siis rotti ei tunne
oma mehe oma ema oma nime võib unustada
aga rotti rotti
nagu tookord sõja ajal
terve linn täis rotte
purukspommitatud seinu põlenud tapeeti
laibalõhna
kas te üldse oskate ette kujutada
mis tunne on kui kõht on nii tühi
et näri või iseenda sõrmi surma