Luulesalv – Berit Petolai „Talvine pööriaeg“

BERIT PETOLAI

Talvine pööriaeg

 

Talvel oleme teistsugused,

nii on see siin alati olnud.

Mõtleme teistmoodi,

igatseme teistmoodi,

üle õuegi viib teistsugune samm,

teelehtedest rajad asendunud

lumiste üraskikäikudega

kõrgete vallide vahel.

Nagu talvine tardunud mets –

kõik on vaiksem, liikumatum, rahulikum.

Aga metsa südames väreleb midagi,

üksiku lõkkena veikleb seal

unenägu valgusest,

habras igatsus,

mis on sättinud end tasakesi ootele.

 

Ühe vana mäealuse keldri seinapalgil

on see igatsus

võtnud kirjutiivulise liblika kuju.

Tukub seal liikumatult,

vaid tillukesed udemed ta seljal

võbelevad hetkeks tõmbetuules,

kui keegi laskub keldrisügavusse,

et võtta mõned mugulad ja juurikad.

 

Talvisel pööriajal oleme siin teistsugused.

Aga mõistame üksteist

selles teistmoodi tegelikkuses,

sest me unenäod ja igatsused

sammuvad nüüd samu radu.

Läbi lumise õue käike rajades,

keldris mugulaid loendades,

pimedusega koos tuppa kobistades

seisatab mõte ja meel vagase metsaseina ees,

isegi tardunult tasa. Ootel.

Vaikselt väreledes, tasase tulena veigeldes

ärkab üks unenägu valguse poole.

Kõige pikemal ööl tõuseb keegi keldrisügavusest

ja riivab õrnalt magavat liblikat.

Alates tänasest on igatsusel ja unenägudel taas

heledam maik.

 

Väike leek lööb puude vahel õitsele.

Liblikas seinapalgil sirutab hetkeks tiivad laiali

ja sulgeb need siis taas vaevukuuldava krabinaga.

Olla kellegi uinuv igatsus, pööriöine unenägu,

milles väreleb tung ärgata.

Nii me siin talvel olemegi.

Teistsuguselt.

 

Peipsiveere luuletaja ja raamatukoguhoidja Berit Petolai sulest on ilmunud luule­kogu „Meoma ümisevad tuuled“, uuel aastal on oodata tema teist raamatut. 2021. aastal sai ta luuletuse „Tõnkadi-lõnk“ eest Juhan Liivi luuleauhinna.