16.11.2008

Luulet

Karl Martin Sinijärv

Raamatukogus On laulusid, mis soolatud on üleja on ka neid, mis liiga magusad.Ma keeran pahupidi salasõnasüleja vaatan kuulajaid, kes vagusad. Ma kuulan vaatajate pumpi löömas,kui igaühes – krääksti – paotub uks.Ja pärast, uute sõpradega söömas,sest tuksumisest joon end sõnatuks.

Külaskäik

Päev pilvine, ja ikka pargipingil.
Tund pikem päevast,
ööst on lühem öö
ja kõigist kestvaim koiduvaluhetk,

mil pardiparv kaob mootorrattamüras
momendil mingil, mil
on asum kuss.

Löön pilgu nagu kirve pilve kinni.
Mind kutsutakse,
nii võib näida see.

Ma käin liig harva külas.
Mul vahest käiakse.

A sahtlis muigab sõber soome puss.

Peebule ja Handole, sünnibad kel sügisel

Luuleta tuuleta, tuuluta luuluta,
kõrveta kõrveta, põleta aleta,
külmuta külmata, hulluta hulluta,
tõtt räägi tõega, kuid valeta valeta.

Kipsplaadi kantri

Vana vankriratas kipsplaadist seinal
imiteerib rahvuslikku rahvalikku unistust.
Vana kirjaniku sõnad kipsplaadist kipspeast
välja ei pääse ja matkivad tõde.

Aga tõde on tunaeilsetes lehtedes
sügaval peidus tapeetide all.
Ei kipsplaadist olegi nõnda suurt lugu,
kui kõndima õpid sa käte peal.

Ja kõndima õpid sa kas või pea peal,
tunaeilsetes lehtedes, pehmelt;
vanadest sõnadest abi on vähe,
vankriratas vaid veeremas.

Vanadest sõnadest abi on vähe,
vankriratas vaid veeremas.

Teoloogia

Teomees tuli teolt koju.
Jättis riista ripakile.
Ja maailm sai.

Gabardiinpükstes

Avatud akendest tulvavad elud,
kesköösel teinekord tõeline jõgi!
Inimesed ja transpordivahendid
külvavad märke olemusvõitlusest.

Meediakanalitele pole veel
lüüse ehitama hakatud,
korstendel seevastu roostetasid
siibrid jo mullusui kinni.

Plastaknaid kärbsepaberiga
tihkeks ei kleebita; sellegipoolest
tulvavad elud, hinged tulvavad, ise
enestel sentimeetripaelutsi kaelus.

Oh, mõõdulindid,
lapsepõlve süütud, muretud
mõõdulindid.

Kiri Tartusse

Kirjutan Sulle tõenäoliselt esimest korda.
Ma võiksin ju helistada, aga pool kolm öösel pole ilus.
Ja neid öiseid emaile on enamasti põhjust kahtlustada.
Et siis kirjutan, kuigi on natuke imelik tundmus.
Nii ammu ei ole päris kirja kirjutanud.
Ega saanud.
Et teed ümbriku lahti ja vaatad, kas on tindiplekk ja õrn
aroomihahetus, aga enamasti siiski järjekordne arve.
Loodan, et Sinu postkast õiendab Sinuga
vähem arveid ja rohkem häid asju.
Loodan ka, et mu kiri hääde asjade sekka loetakse.
Või mine tea, kas ja kunas neid asju kokku loetakse.
Mäletad ju ise – noor tüdruk, luuletused pihus,
silmad säramas, Kirjanike Majas.
Sama taas – võimas memm, silmad pihus,
luuletused säramas, Kirjanike Majas.
Kõik kestab edasi ja meie ühes kõigega.
Eriti Sina.
Rukis, va terane vili, loob aina kuldsemat pead.