Maa-alune Läti

Doris Kareva

 

 

Korduvalt olen ma Juris Kronbergsi luuleõhtutel vaikselt kadestanud neid, kes naerupahvakutega pea iga ta etteloetud teksti lõppu markeerivad – ikka ainult aimata püüdes, millest ta luuletused küll kõnelda võiksid. Nüüd on see võimalus lõpuks olemas: Livia Viitoli ja Guntars Godiņši tõlkes on Loomingu Raamatukogus välja tulnud Kronbergsi valikkogu “Maa-alune luule”. Ei saa just öelda, et me oma lõunanaabrite luuletajaid ülemäära hästi tunneksime – peale Uldis Bērziņši “Kahekõne ajaga” ja Guntars Godiņši “Öö päikese” ei meenu esimese hooga ühtegi viimasel ajal ilmunud eestikeelset läti luulekogu. Isegi 2004. aastal Balti assamblee kirjanduspreemia võitnud Pēteris Brūverise looming pole statuudile vaatamata eesti keelde veel jõudnud.

 

Muidugi, tõlkija jaoks nii tänuväärset teksti nagu Kronbergsi “Traditsiooni jõud” või “Shakespeare’i kogutud teosed” pole just sageli leida. Aga mitte tõlkimise lihtsuses ei seisne Kronbergsi suurus ja huvitavus; pigem tema omapärases elutundes “pagulasena paguluses”, ooteruumis “haiglas, mille nimi on Vabadus”, “kilekott toiduga kummaski käes: ühes lääne luule, teises – läti rahvaluule”. Sündinud Rootsis, on tal ometi üksnes Läti pass ja kuuldavasti ei õppinud ta koer iialgi ära ühtki rootsikeelset käsklust. “Keel on nägemine,” tõdeb autori alter ego Hunt Ükssilm. “Keel on kolmas silm (teine).” Kronbergsi antipoeesiaks nimetatud pagulusekogemuse väljendus on omalaadne rokilik-džässilik segu mässust, keeldumisest, kohanemisest ja mõistmisest:

 

Pagulus:

viha suundub nii sageli sissepoole,

tabab kõige tundlikumat kohta –

pragu kurbuse ja armastuse vahel

 

Kohati aimub Kronbergsi keelemängulistes tekstides mõnevõrra üllatavalt ka Becketti äraspidist kahe kultuuri vahelisust või Üdi-Viidingu ahistavast sisepagulusest sündinud kuiviroonilist kergust:

 

ta viina enam ei viska

nüüd viskab ta ainult varju

siiski mitte öösiti

ja juba mitu päeva mitte

 

Mõnes mõttes võiks Juris Kronbergsi tähendust Läti kultuuripildis võrrelda Ilmar Laabani tähendusega Eesti omas. Kummagi loomingus pole jälgegi klassikalisest paguluse paatosest, mis nii hingelõikavalt puudutab näiteks Ristikivi, Underi või Kalju Lepiku luules, küll aga maailmakirjanduse tuuli ning keelemänge, väljumist kitsast kirjandusaiast laiemasse kultuuriruumi. Võluvalt vaimukas on näiteks “Art His Story” viitega T. S. Eliotile:

 

the women they come

and then they come again

how do you know

‘t was michelangelo who told me so

 

Kronbergs on meister kildu panema;  tema diplomaaditöö kõrvalt sündinud petits-choux’d on mõru kohvi kõrvale tõeliselt nauditavad, kui ka sageli tõlkimatud maiuspalad. Ometi ei piirdu Kronbergsi luule üksnes vaimukate kildude või “Valsi” ja “Kuni ma armastasin sind” tüüpi hittidega. Kui külluslikult kirjeldab ta näiteks Stockholmi turuhalli melu:

 

Siin,

paari sammu kaugusel kontserdimajast, kõlas

kurkide kolin aedviljaletil,

magus avokaadosümfoonia,

artišokkide marss, melonite menuett,

mango-tango, zukiini-bugi,

vabarnate vadin, kiivi-tvist,

kaalikate polka, virsikute fandango,

viinerite valss, ribide reinlender ja sealiha rokk,

kebaabide bluus, kalja krakovjakk,

kapsaste ringtants,

kirglik passionfruit slowfox…

 

Luuletus aga ei takerdu turulettide koormatusse ega alliteratiivsesse artikulatsiooni, vaid liigub vaba hoovusena edasi, eesti musta leiva meeskoori kareda ürgse laulu juurest valge leiva nukra singlini isamaast, mida erinevalt leivast ei saa lõigata viiludeks – edasi sealtki, kuni õrn tuul minevikusügavusest kohtub oleviku voolusega kokkupõrkekeerises, olemise tormisilmas – kus luuletaja tõdeb:

 

ma jätkan muutumist

 

jätkan

iseendaks

saamist

 

Kõige terviklikum, tihedam ja küpsem tsükkel on kindlasti 1997. aastal Riia luulepäevade autasu võitnud “Hunt Ükssilm”, mis ilmus läti ja rootsi keeles ning tõlgituna inglise keelde avaldati koos Jaan Kaplinski eessõnaga. Koos helilooja Kristaps Grasisega on sellest sündinud ka kaks sugestiivset CDd, kus Kronbergs oma tekste läti ja rootsi keeles loeb. Hunt Ükssilm on üksi, maailmast eraldatud, rahulik, põeb, kuulab oma hingamist, jälgib oma mõtteid, tahab peatuda mälestustes – see vaevaline, tõenäoliselt haiglas veedetud aeg on olnud omamoodi blessing in disguise, võimaldades luuletajal kirjutada oma “De Profundis’e”, ulatuda sügavamale ja kõrgemale, kui see igapäevamelus võimalik on.

 

Ja kõiksusest suunas Hunt Ükssilma

üksainus jõud:

 

Ta nägi tühjust

Ta nägi kõike

 

Maa-alune luule on kujund, mis ei ühenda mitte ainult Juris Kronbergsi eluperioodi Stockholmi metroo piletikassas ja tema underground-tegevust, vaid ka luule ja elu juuri, alateadvust ja  surmaööd. Maa-alune luule on otsekui nähtamatu jõgi, mida mööda sõuavad sõnumid ühest kultuurist teise. Nõnda on maa-alune luule ühtlasi ka maa-ülene  – ookeani põhjas kohtuvad kõik kontinendid.

Suuremas osas on läti luule eesti lugeja jaoks veel ikka merepõhjas või maa all, teisisõnu avastamata varandus. Tahaks küll loota, et tänu tublidele tõlkijatele üha rohkem sellest päevavalgust näeb.