Maara Vindi kristlik müstika

Maara Vint on aastakümnetega loonud oma väga huvitava ja mitmekihilise teksti ja pilti siduva universumi, salapärase metafüüsilise aia.

PAAVO MATSIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kunstniku ja kirjaniku Maara Vindi teoste arv läheneb kahekümnele: muinas­juturaamatud, värviraamatud, pikemad jutustused jm. Seetõttu ei ole midagi imestada, et ka viimasel paaril aastal on tal ilmunud päris mitu hõlpsasti äratuntavate autori-illustratsioonidega teksti. Ilmavalgust on näinud palveraamat („Orhideede hingede palveraamat“, 2020), George Harrisonile pühendatud poeem „Aednik Greg“ (2019) ning siiani mahukaim tekst, jutustus „Valguse lapsed ehk Vaeslaste roosipärg“ (2020).

Nihe askeetlikuma kristluse suunas

Nii Maara Vindi illustreeritu kui ka kirjutatu puhul saab kindlasti rääkida teatavate teemade kordusest ja pikemast seriaalsusest. „Valguse lapsed ehk Vaeslaste roosipärg“ sarnaneb formaadi ja esmapilgul ka kujunduse poolest Vindi raamatutega „Hirvleoru kalliskivi“ (2011) ja „Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint“ (2003). Asudes neid aga lugema, võib kohe aru saada, et barokselt kaunistatud jutustuste sisus on toimunud võrdlemisi suured muutused. „Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint“ algab meditatiivse tõdemusega, et raamatu on kirjutanud hüatsindid, ning lugeja viiaksegi müstilisse lillemaailma, kus Lilleordu liikmed tegelevad Püha Roosi katedraali rajamisega. „Hirvleoru kalliskivis“ lisandub sellele keerulisele sümboolikale ka veel mineraalide maailm. Jutustuses „Valguse lapsed ehk Vaeslaste roosipärg“ on fookusesse asetatud juba otseselt kristlus, teos on ka pühendatud Jeesusele Kristusele.

Maara Vindi kirjandusteostes leidub palju konnotatsioone tema graafikaga (võib võrrelda kas või „Valguse laste …“ tegelase unes nähtud veealuse altari kirjeldust lk 151 ja mõnd kunstniku rohketest graafilistest lehtedest sel teemal, nt 2003. aastast pärinevat ofset­trükki „Vee all“). Üldiselt on Maara Vindi sümboolika küll väga rahvusvaheline (lilled, mineraalid, varasemates teostes ka vabamüürlus ja teatav eriline kristlik-esoteeriline vaimumaailm), kuid võrdlemisi keeruline, seda vaatamata esmapilgul tajutavale dekoratiivsele laste­pärasusele. Varasemate teoste illustratsioonidele on iseloomulik ülevoolav ja mitte ainult eesti kontekstis pretsedenditu hermeetilise sümboolika väga rohke kasutamine: tegelasi kujutatakse vabamüürlike põlledega, unenäolistel maastikel lebab ohtralt kellusid, sirkleid ja muid salapäraste organisatsioonidega seonduvaid regaale-aksessuaare. Viimati ilmunud „Valguse lapsed ehk Vaeslaste roosipärg“ on aga illustratsioonide poolest askeetlik, lugeja ees on vaid ebaharilikes riietes võrdlemisi ühetaolised inimfiguurid.

Tegu on kristliku arengulooga, mille käigus ehitatakse üles klooster. Raamat on ühtlasi ka praktiline palveeluõpetus. Laste vaimsete seikluste taustal esitatakse korrapäraselt seletusi näiteks selle kohta, kuidas lugeda söögipalvet (lk 47) ja mis on hommikupalvus (lk 149). Laste elu kaudu tutvustatakse kristliku õpetuse põhiseisukohti: kuidas Kristus on alati meie keskel (lk 168), mis on Püha Vaim (lk 143–145), mis on Jumala armastus (lk 146–147) või kuidas suhtuda loodud olenditesse meie ümber (lk 228–230) jne. Teos ongi kasutatav omapärase ilukirjandusliku palveraamatuna. Vindi klassikalisema palveraamatu „Orhideede hingede palveraamat“ palvetekstid on kohandatud Eesti apostlik-õigeusu kiriku palveraamatu järgi.

Maara Vint kui kristlik müstik

Kõige eelneva kõrval on Maara Vindi „Valguse lapsed ehk Vaeslaste roosipärg“ ka silmapaistev kristliku müstika teos, mille kõrvale ei ole eesti kirjanduses midagi võrdväärset asetada. Kirjanik viib meid päris sügavale kristliku mentaalsuse varjatud maailma. Laste abil sõnumi näitlikustamise tava toetub kristlikus müstikas Jeesuse enese sõnadele, kes jüngrite küsimise peale suurima kohta taevariigis tõi nende ette lapse.1 Hiljem on müstikud seda ikka meelde tuletanud, kas või teoses „Kristuse jälgedes“ (autor Thomas Kempisest), kus rõhutatakse samuti lapseks saamise vajalikkust.

Kuigi Maara Vindi jutustuse peategelased on ühele saarele sattunud orvud, on kogu neid ümbritsev olustik esteetiliselt rafineeritud. Juba raamatu tiitellehe illustratsioonil näeme pavelfilonovlikest mineraalidest koosnevat võimsat altarit, mida ümbritsevad kõrgkiriklikke riideid kandvad palvetavad lapsed, kes vaatavad lugejale otsa. Tundub, et teenistus toimub õues, tagapool on näha kirikuvaremed ning kontrastina esiplaanil õitsvatele lilledele kõrguvad müüride juures raagus puu ja lumine kuusk. Lumine altar, ka liturgia lumes on paljude Maara Vindi tehtud postkaartide teema. Teoseski peetakse laste jumalateenistused lumises kabelis: „Igal hommikul austasime Jumalat, teenides Teda lumises kabelis. Kui päike oli tõusnud, kogunesime altari ette ja Tähepoiss oli meie preestriks, kes luges Jumala sõna. Tihti sadas lund ning vahel isegi tuiskas, aga see ei seganud meid pühendumast Kõigekõrgemale“ (lk 148). Lumisele altarile vastandub mandril asuva vargapoiste lossi saatanlik altar musta risti, mustade küünalde ja hangunud verega (lk 123–124). Saart ja saarele minekut on jungi­likus unenäosümboolikas tõlgendatud ikka kirikusse minekuga. Saart võrreldakse raamatus Jumala kuningriigiga ja selles toimetavad lapsed on „Jumala Valguse sõdurid“ (lk 70–71).

Raamatu tiitellehe illustratsioonil näeme pavelfilonovlikest mineraalidest koosnevat võimsat altarit, mida ümbritsevad kõrgkiriklikke riideid kandvad palvetavad lapsed, kes vaatavad lugejale otsa.

Repro

Peategelane elab teose alguses justnagu teadmatuses – seda sümboliseerib tema tegevus, siluettide lõikamine. Kogu müstilise maailma taustal toimiv tavaline elu on kirjaniku teostes enamasti rõhutatult peen, võiks öelda isegi inglaslik või oscarwilde’ilik. Siin on noobleid härrasmehi ja kallihinnalisi koeri, rannast võib leida printsidele kuulunud kalliskividega kaunistatud kindaid jne. See on vana hea nn le bon ton maailm. Kuid ei koerad ega kindad ole juhuslikud, vaid on inimese sisemise müstilise arengu katalüsaatorid. Näiteks kinnas võib viia võlumaailma, monarhistliku iseloomuga kohtumisele jne. Millegi kadunu otsimine on kesksel kohal ka vabamüürlikus meistrisümboolikas, seda võib tõlgendada jumalikkuse seemne otsinguna, „mis idaneb meis kõigis“.2 Ometi antakse kristliku müstika vaatenurgast ka hoiatus enda sidumise eest üleloomulike olenditega: „Kõige rohkem valutas mu süda granaatkinda pärast. Jumalale ei võinud olla meelepärane, et ma kasutasin võluvõimu, et olin kohtunud haldjatega ja salamisi soovisin nendega veelgi kohtuda“ (lk 78).

Tihti tegelased uinuvad, et näha anamneetilisi unenägusid, kust peavad välja noppima enda sees olevat teadvustamata infot. Ka niisuguste unenägude kirjeldused on Maara Vindi loomingus laialt levinud. Õige teadmiseta ollakse siinses maailmas nagu pimeduses ekslev profaan. Vindi unenäosümboolika on mitmekihiline, kuid vahel ei saa ka inimene magada, sest „valgus meie sees ei lasknud meid uinuda“ (lk 73), ning teisal on unenäod ja magamine nii tähtsad, et magatakse rahulikult maha ka kiriku­pühad (lk 188). Ilmutustemaailm ja unenäomaailm on ühte põimunud, aga rõhutatult nähakse Kristust alati siinpoolsuses, küll merel kõndimas või ka surnud kaaslasi üles äratamas ja otseselt kellegagi suhtlemas (lk 242).

Müstilised taimed

Kõige müstilisem Maara Vindi teostes on alati seotud lilledega. Lilled mitte ainult ei juhenda sakraalsete hoonete püstitamist, vaid võivad ka muutuda inimesteks, nii nagu ka inimesed võivad muutuda taimedeks (vt nt „Roosipoiss umbrohuvangis“). Toon siinkohal kõrvutuse sufismiga, kus on ohtralt veinisümboolikat, et „kogeda asju nii, nagu nad on igavikus“.3 Ungari kirjanik ja hermetist Béla Hamvas (1897–1968) on öelnud, et vein on hieraatiline, püha mask, mille taga on keegi, „kellel on piiritul arvul maske“.4 Hamvas juhib tähelepanu sellele, millest veini valmistatakse: „Ma oletan, et kõik teavad, et veini valmistatakse viinamarjadest. Kuid viinamari on taim. Taim on maailma kõige imelisem looming.“5

„Valguse laste ehk Vaeslaste roosipärja“ kõige müstilisem objekt ongi taim, salapärane Sinine Liilia, mis juhib tegelasi ja suunab sündmusi saare kloostris asuvas varemetes olevast kabelist. Sinine Liilia kutsub unenäos kohale ka kloostrit kaunistama hakkava kunstniku (lk 227). Sinise Liilia kohta kirjutatakse: „Aga maa peal, Maarja kabelis hingas altaril Sinine Liilia keset lund. Öösiti avas ta oma õiekarika ja sulges esimeste valguskiirte tulles. Vaid vähesed olid näinud Sinist Liiliat puhkevat ja tavaliselt oli ta nähtamatu, sest kuulus nähtamatusse maailma“ (lk 204). Mõnikord öeldakse Sinise Liilia kohta ka lihtsalt, et see on „usu saladus“ (lk 227). Teoses „Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint“ näitab Püha Anna kloostris lilledega tegelev õde metafüüsilist aeda, kuhu pääseb väikese kloostris oleva ukse kaudu, aga kuhu mahuvad kogu maailma metsad, aasad ja niidud, sest selle aia aednik on Kõigevägevam ise. Õde avab ka mina­jutustajast kunstnikule saladuse, miks on lilled nii tähtsad: „Lillede valguse kaudu jõuad sa tõelise valguse sisse.“6

Maara Vint on aastakümnetega loonud oma väga huvitava ja mitmekihilise teksti ja pilti siduva universumi, sala­pärase metafüüsilise aia, kus kesksel kohal on üha ilmsemalt just kristlik müstika. Ta on teinud seda suveräänselt ja kannatlikult, võiks isegi öelda aristokraatliku rahu ja üleolekuga, kaotamata samal ajal halastavat armastust õigelt rajalt lahkunud ja igasugusest uusvaimsusest haaratud lugejate vastu. Julius Evola on kirjutanud sellest, kuidas neo­spirituaalsus muudab esoteerilised traditsioonid neid populariseerides omalaadseks religiooni surrogaadiks.7 Näeme, kuidas igasuguseid vanu õpetusi propageeritakse nüüdisajal vaid selleks, et olla terve või edukas nägemata tegelikult kaugemale materiaalsest maailmast, oma piiratud horisondist. Loomulikult võidakse vastu väita, et sügav müstiline tee, mis on peidetud tavalistesse igavatesse religioonidesse, on atraktiivne ja kättesaadav vaid vähestele kannatlikele. Tõesti, nii ongi, Maara Vindi teoste lugemine annab aga meile aristokraatliku julgustuse püsida sel raskel ja õigel rajal.

1 Mt 18:1–5.

2 Vt Mark Stavish, Vabamüürlus. Zeus, 2015, lk 94.

3 Vt Haljand Udam, Lisandused ehk Teekond Umar Hajjami juurde. Rmt: Umar Hajjam, Nelikvärsid. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 221.

4 Béla Hamvas, Veini filosoofia. Verb, 2006, lk 26.

5 Samas, lk 37.

6 Maara Vint, Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint. Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 88.

7 Julius Evola, The Path of Cinnabar. Arctos, 2010, lk 129.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht