Mälestuste klaastilgad

Aino Perviku miniatuurid on elusad, haprad ja tõsised – hoiaks nagu pihus laulurästa helesinist muna.

ELLE-MARI TALIVEE

Möödunud aasta oli hea lühiproosa-aasta. Üks raamatutest, mida kindlasti tahan soovitada, on eriti napp nii mahult kui ka vormilt – Aino Perviku miniatuurivormis mälestused. Mida lühemalt tuleb kirjutada, seda raskem kipub tavaliselt olema: iga sõna peab justkui mõjuma, millegi ütlemata jäämise hirm teeb tähemärgid aga liiga kaalukaks. Sellest hirmust on Pervik täiesti vaba. Tema lühikesed tekstid on igaüks omaette tilluke kristallpuhas kastetilk, millest sätendab vastu terviklik maailm. Eelmisel aastal ilmus ka Jan Kausi miniatuuride mõnede lisandustega kordustrükk, kogu nimega „Tallinna kaart“ (esmatrükk 2014). Mõlemas raamatus kirjeldatakse lühivormides keskkonna muutumist ja jäädvustatakse selle (aja)lugu. Pervikul on need paigad Tallinn ja Järvakandi ning killuke Karepat.

Lühivormide žanriküsimus on paeluv teema: laast, marginaal, miniatuur, novellett, autoritest näiteks Edgar Allan Poe, Juhani Aho, Friedebert Tuglas. Kord on selline lühivorm olnud mõne muu loometöö ääremärkus või kavatsus, millest hiljem võib kasvada välja midagi suuremat, teinekord aga just nimelt kinnipüütud mõtte essents, suletud vorm. Mõnel puhul võib ka küsida, kust jookseb õieti piir proosaluulega. Näiteks oli üks Perviku miniatuuridest, küll raamatust pisut erineva tekstipaigutusega, 2021. aasta Juhan Liivi luuleauhinna kandidaat.

Aino Pervik esitab miniatuuri, mis oli 2021. aasta Juhan Liivi luuleauhinna kandidaat ning algab sõnadega „Ukerdan oma laiade lamedate lapsesuuskadega“.

Youtube

Ega Pervik olegi kunagi sõnadega liialdanud. Ka tema lastekirjandus on konkreetne ja selge, tõsiste probleemide käsitlemisele vaatamata aga kuidagi tuge pakkuv ja varustatud südamesse mineva huumoriga. Mälestusteraamat on minavormis: lugejale hästi tuttav autor on siin ise enamasti väga noor, Tallinna keskvangla ehk Patarei vangla ja Järvakandi velskri pisike tütar. Esineb ajahüppeid ka hilisemasse, paralleele, mis kas haakuvad mälupildiga või on need ehk äratanud. Raamat algab sellega, kuidas Rakveres 1932. aasta aprillis sündinud tüdruk kolib mõne aasta pärast sünnilinnast pealinna endise Kalaranna fordi kivikindlusse elama. 1930. aastate alguse Tallinn on veel troskade, varblaste, auruvedurite ja tilisevate trammidega merelinn. „Tormiga löövad lained vangla haigla akendesse“ (lk 11). Perviku mälestuskillud kõnelevad sellest, et laps võib mäletada ka väga tõsiseid ja väikesele olevusele esialgu arusaamatuid asju. Isegi rohkem: need äärmiselt piiritletud meenutused teevad mitmelgi korral hoopis teisest ajast pärit lugejale tajutavaks mingi n-ö suure ajalooga kokku käiva sündmuse. Näiteks on üpris raamatu algul kirjeldatud olukorda, millesse sattusid vangla töötajad Artur Sirgu põgenemisel Keskvanglast 1934. aastal. Laps on talletanud sellega seostuvad hetked esialgu nende sisust aru saamata, vanemate hirmude või vaikimise või sõnakatkete kaudu. Sekka on rõõmsaid mälestuspilte, mida võib-olla kogedki ainult lapsepõlves – kõige maitsvamaid Berliini pannkooke maailmas, peituse- ja kullimängu või lihavõtteks õide läinud lille puhast õnne. Võiks oletada, et vangla on isegi elukohana midagi sünget, ent seal on avar aed, ja lapse kindlustunde määrab miski hoopis muu, näiteks vanemate kohalolek.

Mitmed Perviku Tallinna-pildid on sellised, mis panevad fotodelt küll tuttava, aga olemuselt kuidagi hoopis teistsuguse sõjaeelse linna võrratult elama. Mõnikord on võrdluseks pakutud ajarändu: turuteekonnal ema korvisangas rippuv väike tüdruk on järgmises mälupildis neljateistaastane piiga, kes on Järvakandist klaasitehase veoauto kastis sõjarusudes Tallinna õppima sõitnud. Järgmises ajapildis on ta juba noor ema, kelle laps mängib seal, kus kunagi oli olnud turg. Lõpuks jõuab mälestuste kirjutaja tänapäeva, seisab sealsamas väljakul, ikka üle õla ajas tagasi kiigates. Linn aina muutub, kiht kasvab kihi peale, mõnikord tõstetakse vaid detaile ümber, aga pilt saab teine.

Raamatu Järvakandi on juba natuke suurema tüdruku lapsepõlvemaa: sinna kolis perekond enne tütre kooliminekut. Siinkohal on intrigeeriv, kuidas miniatuurides põimub esiteks ehedat lapsekogemust ja teiseks teadmist, mis ühtpidi ei ole lapsepärane, ent peab siiski pärinema toonasest ajast, lihtsalt võib-olla täiskasvanu suust – näiteks kirjeldus klaasitehase otsekui omaette vürstiriigi hierarhiast. Mälestuste veetilk muhedas kõverpeeglis. Sekka pakuvad mälestused lapsepõlvesuvede Karepa avarust, ja niisamuti põimub sellesse lasteraamatute võlumaailma. Juurdlesin nii mõnigi kord autori vaatepunkti üle: ühtpidi – kuidas ma mäletan end lapsena, teistpidi seesama last mitte kunagi alahindav suhtumine, mis on omane Perviku lasteraamatutele – väike inimene on niisama tõsiseltvõetav kui suur.

Seitsmeaastane minategelane läks kooli siis, kui algas Teine maailmasõda. Augustikuud 1939 mäletab ta nõnda (lk 52):

Ema tuleb aiast, käes valged floksid. Ta seab need vaasi. Floksid lõhnavad.
Mõni hetk jääb väga selgelt meelde kogu eluks: värvid, varjud, lõhnad.
Õnnelik tunne.

Võib-olla jäävad sellised hetked meelde ikkagi millegi järgneva kontrastina. Tõnu Õnnepalu kirjeldab proosaluuletuses „1. sept. 1986“ meenutuste kuulamist maailmasõja alguse kohta –see on samuti esitatud vastandusena.* Perviku raamatus hakkab maailm septembrist 1939 mälestuskildudes muutuma justkui kitsamaks, sest järjest aset leidvad sündmused mõjutavad paratamatult igaüht. Kõik on äkki siinsamas: Poola, Soome, Tšehhoslovakkia. Vahepeal jääb kitsus siiski tagaplaanile, eriti kui last miski üleni haarab, olgu värvipliiatsite karp, metsade rahu, koolivaheaeg või tantsuõhtu. Siis on kitsad seinad järsku tagasi: sõbratar sõidab igaveseks ära, rindejoon kaevub läbi kodumaja tagant, mälestuskillu pind keerdub irdu, nagu puhuks klaasmulli – Järvakandi klaasist.

Kuidagi jääb üle raamatu kajama see, et Perviku isa, Brest-Litovskis ja Tartus õppinud endine tsaariarmee sõjaväevelsker, Vabadussõja soomusronglane, aitab oma kutseoskustega kõiki, olenemata poolest või rindejoonest. Aimub seda, kui kindel tunne on sel lapsel olnud kodu ja mõlema vanemaga, kes näivad mulle lugedes väga erinevad, ent kuidagi väga hästi kokku kõlanud inimesed. Ja kuidas läks ikkagi õnneks, et seda peret noil ajul miski säästis? Seegi pinge on raamatus sees.

Lõpetuseks tahan aga kirjutada hoopis raamatu sissejuhatusest, mille pealkiri on „2020“ ehk avaldamise aasta. Autor küsib algatuseks, kuidas kirjutada ängist või mismoodi aidata möödunud aegu mõista neil, kes ei ole neid läbi elanud ega pidanud langetama valikuid, mis võib-olla ei olnudki nii väga valikud, vaid lihtsalt püüe ellu jääda. Mõnes mõttes ei saagi kindel olla, et mõista on võimalik. Kogen seda ise mõnikord – ise ju samuti ängi vaid tekstidest aimata katsuva ja pimedas kobavana – Tuglase muuseumi töötajana: kuidas selgitada külastajatele – vahel seejuures üldse mitte noortele –, et kõik ei saanud kogu aeg vabaduse eest võidelda, ei saanud kas või ilmselt lihtsalt ära öelda ametipostidest, kuhu määrati. Tjah, et maailm ei ole nii lihtne, kui näib, alati ei ole võimalik mingist olukorrast põgeneda – vahel ka hoopis lihtsamaist kui ajaloo keerdkäigud. Toona õpiti „võimalikult väheste vigastustega elama“, ütleb Pervik (lk 7). Minu lapsepõlves ütles ema paljude sugulaste kohta samamoodi, nagu seisab siin raamatus: „nad viidi ära“ (lk 81). Süütu sõnaühend, mis sisaldab näiteks küüdirongi, vagunis surnud imikuid, inimeste muutumist fotodel paari lühikese aastaga tundmatuseni. Aino Pervik on pühendanud oma raamatu emale ja isale. Mulle meenutavad mälestuskillud unejutte, mida ema rääkis mulle mõnikord lugemise asemel – „räägi, kui sa väike olid“ – ja kus 1950. aastate äng vaheldub lapse vaimustusega mõne haarava elamuse üle, samamoodi nagu Pervikul. Teine serv on mälestustel ju ka alati olemas: sõja ajal õitsevad ju samuti lilled, ka kurval ajal lahvatab rõõm … Perviku tekstid mõjuvad kuidagi eriti elusalt, need on haprad ja tõsised – hoiaks nagu pihus laulurästa helesinist muna.

Siin peitubki vist vastus mõistmise küsimusele: kui ei oleks selliseid mälestuskilde, siis mõistaksime veel hoopis vähem. „Miniatuurid mälupõhjast“ on haruldane võimalus vaadata korraks päevadesse, mis on möödas, inimeste ellu, kuigi mõnd neist raamatus kujutatuist kohtas laps vaid vilksamisi, hoonetesse, mis võivad küll alles olla, ent on nüüd sootuks teistsugused. Oma lühiduses ja selguses tahavad need võib-olla ka öelda, mis on üldse väärt mäletamist ja kirjapanekut – veetilgaks kristalliseerimist.

* Saab kuulata autori esituses https://www.lyrikline.org/en/poems/1-sept-1986-11744

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht