Mateeria, kuradi järglane

Mathura

Iroonia ja erootilisus on Maarja Kangro luulealtari kaks pühadust.

Möödunud aastal ilmunud eesti luuleraamatute autorite seas oli ka uus nimi, kes hakkas silma oma küpsuse ja kirjandusliku oskuslikkusega. Maarja Kangro “Kurat õrnal lumel” pakkus ilmselt ühe huvitavama debüüdielamuse. Tõsi, autor oli tõsisemale kirjandushuvilisele tuttav kindlasti juba varem: ta oli avaldanud perioodikas ning lisaks sellele loonud mitmeid kvaliteetseid tõlkeid tähelepanuväärsetelt autoritelt, eeskätt itaalia ja inglise keelest. Pluss töö libretistina oma varalahkunud isa Raimo Kangro mõningatele teostele. Nüüd on see kõik saanud väärilise järje, Eesti Keele Sihtasutuse kirjastatud kogu pealkirjaga “Tule mu koopasse, mateeria”.

 

 

Tekstide voolav vein

Maarja Kangro “Tule mu koopasse, mateeria” suudab üllatada. Kui ka tahaks selle raamatu käest panna, ei anna tekstide voolav vein päriselt rahu. Tunnistan, et olen üldiselt suhtunud üsna skeptiliselt kõrgproduktiivsetesse luuleautoritesse, kel vähemalt kord aastas uus raamat välja pakkuda. (Kangro puhul pole küll teada, kas uus kogu on kirjutatud eelnenu järel või on tegu osalt ka pikema perioodi jooksul kogunenud loominguga.) Kangro on suutnud selle eelarvamuse igatahes julgelt kummutada. “Mateeria” on mu meelest palju tugevam kui eelmisel aastal ilmunud esikteos “Kurat õrnal lumel”. Sarnane, ent ometigi läbimõeldum, küpsem ja, mis ehk kõige olulisem, veendunum. Seeläbi ka veenvam. Ja ehkki see on võib-olla kõrvaline element, ei jõua ma ära imetleda luulekogu kujundust – lakooniline, aga samas meeldejääv ja ergas. Tegu on kujundaja Andro Küüni (neiupõlvenimega Meeda) järjekordse nauditavalt professionaalse tööga.

Kangro luule läbivaks elemendiks on iroonia. Jätkuvalt. Ent kui “Kuradis” avaldus see ehk rohkem iroonitsemisena, siis siin ilmutab see oma sisulisemat poolt – iroonilist suhtumist ellu ja kõigesse. Kuhu tahes Kangro oma pilgu suunab, näeb ta selles midagi naljakat, jaburat või tragikoomilist, kui mitte sürreaalset. Tema iroonia eksisteerib seejuures mitte üleoleku või etteheitvuse tähenduses, vaid pigem soovimatuses midagi lõpuni tõsiselt võtta. Sealhulgas iseennast – mis on suhteliselt harv nähtus. Viimane asjaolu vabastab tema iroonia enamasti hinnangulisusest. Teisisõnu, see on nentiv, palju harvem aga hindav või kritiseeriv. Kangro on üks kummaline olend, kelles maailm tekitab ühtpidi tülpimust, ent kellele see samas ka meeldib. Sedasi ta siis kutsubki mateeriat oma koopasse, ent ei oska temasse suhtuda kuidagi teisiti kui irooniliselt. Ka erootiliselt. Need kaks – iroonia ja erootilisus – ongi Maarja Kangro luulealtari kaks ja vahest ainsat pühadust. Ning ehkki nende möödapääsmatu pühadus mõjub aeg-ajalt piiravana, on tulemus enamasti siiski nauditav.

Oma laadi poolest ei mõju Kangro aga väga eestipäraselt ning meenutab üllataval kombel näiteks kuulsat kariibi poeeti nobelist Derek Walcotti. Mõistagi on need kaks autorit väga erinevad, aga leidub ka sarnasusi. Mõlemat iseloomustab lai kultuuriline taust: kummalegi ei valmista raskust teha justkui iseeneslikke viiteid kreeka mütoloogiale või kaasaegsetele klassikutele. Mõlemat iseloomustab ka keele peen, nüansseeritud, teadlik kasutus. Nii Walcotti kui ka Kangro süntaks ja luuletuste ülesehitus nõuab tihtipeale süvenemist, ülesehituse äraspidisus on samuti osa luuletuste mitteverbaalsest sõnumist (nii paradoksaalne kui see väljend ka on). Seepärast, enne kui lugeja jõuab luuletustest “üle sõita”, sõidavad need “üle” lugeja ja hüüdvad: “Hoia alt!”

Ja et see võrdlus lõpule viia, tuleks muidugi lisada, et seal, kus Walcott eelistab süvatasandilisust – tunnet või eksistentsiaalsust –, pöördub Kangro taas kord pigem iroonia poolele. Küllap kasutab kumbki autor seda, mis talle käepärane ja piisavalt põhjendatud.

 

 

Küps alustaja

“Alustaja” tundub Kangro puhul kindlasti sobivam sõna kui “algaja”. Kangro on omalaadne luuletajafenomen, kes on areenile astunud juba küpsena, mitte tulnud sinna aegamööda valmis küpsema, kannatliku lugeja meeleheaks ja kannatamatu (loe: nõudlikuma) lugeja kiuste. Mõnigi kord võib ju me kirjanduselus kuulda kommentaare: “See oli ikkagi kõigest tema debüüt”, “Debüüdi kohta pole vigagi”, “Ta on ju alles noor”. Näib, et Kangro endale selliseid vabandusi (või põhjendusi, kuidas soovite) ei luba. Muidugi ei arva ma, et selline toimimislaad – enese tutvustamine alles pärast teatud loomingulist valmisolekut – oleks ainus sobilik. Ometigi on selliste juhtumite olemasolu eluterve märk, see on eesti luuleilma rikastav asjaolu. Olen seetõttu üsna päri Kalju Kruusaga, kes arvas Eesti Päevalehes siin käsitletava raamatu ilmumisel, et (kuigi oodata on veel mõndagi) on tegu ühe tähtsündmusega eesti selleaastases luules.

Kui “Mateeriale” midagi ette heita, siis esiteks võiks osutada ikkagi teksti üleküllusele. “Mateerias” pole küll kuigi palju neid tekste, mille puhul jääb tunne, et need on oma tasemelt nõrgemad ja oleksid võinud seepärast välja jääda. Ometigi jääb kogu lõpetades tunne, et sama üldefekti saavutamiseks oleks piisanud ka vähemast, teatud motiivid korduvad ilma lõpuni veenva põhjuseta ja kogu oleks pisut väiksemas mahus saanud kompaktsem. Jääb mulje, et luuletused on luuletajale olnud liiga kallid, et ta oleks julgenud mõned neist tumedasse tundmatusse heita.

“Mateeria” teine väljakutse (imelik oleks öelda puudujääk) on aga paradoksaalselt nimelt lõpetatus. See tähendab väljakutset tulevikuks: Kangro kolmandalt kogult ootaks juba kvalitatiivset pööret, “Mateeria” analoogi kätte võtta tunduks igav. Paljuski on see, mida tahetud siin öelda, mu meelest tõesti ära öeldud.