Mati Undi džiibid

ehk Mõned mõtted meie kirjandusklassiku ajutises muuseumis Kadriorus

PAAVO MATSIN

Näitus „Kodu kodus“ Tallinna kirjanduskeskuses Mati Undi ajutises muuseumis kuni 1. I 2020.

Öeldakse, et Kadriorg asub linnaplaneerimise seisukohalt nagu kikilipsu sõlme sees. Eks see tähenda nii head kui ka halba. Siia on ladestunud ja ladestub palju kultuuri, aga paratamatult ka igasugust materiaalsust ja mammonat! Loomulikult on Kadriorul olnud paremaid ja halvemaid aegu. Mäletan 1990ndate keskpaigast töötamist Eduard Vilde muuseumis, kus muuseumipersonal hirmuga vältis töökohale viimaseks jäämist, sest hiline lahkuja pidi akendele kleebitud hõberibadesse lastava elektri abil maja valve alla panema ja umbkeelsesse valvekeskusse helistama. Juhul kui muuseum öösel valve alt välja läks ehk mõni hõbepaberirida kuskil aknaklaasil katkes, pidi keskusesse helistanu koos korravalvuritega pimedasse parki tagasi pöörduma. Seda ei tahtnud keegi teha, sest siis tuli läbi õudse pargi jala koju minna ja võib-olla kohtuda seal luuravate pättidega.

Tuleb meelde üks jaanipäev, kui muuseumi peavarahoidjana ei jõudnud ma ära imestada parki saabunud johmaste umbkeelsete „piknikupidajate“ võimast hulka, kes üritas külma rahuga soojendavat tulukest üles teha. Seis tundus tõeliselt püromaanlik-katastroofiline-apokalüptiline! Aga Mati Unt elas juba siis Kadriorus. Võrdlemisi sünges ja külastajatest kaunis tühjas Kadriorus oli tänavanurgal veel legendaarne püstijala-toidubaar, mille lahtistest akendest üritasid munavõileiba söövad sõiduõpetajad mööduvate naiste jalgu krabada … Õhkkond erines praegusest igal juhul! Direktor Treieri juttudest sain aru, et nõukogude ajal oli kõik olnud Kadriorus siiski kuidagi üllam ja poeet Juhan Viiding ise magas kord vaiba sisse keeratult siinsamas direktori diivani taga …

Mati Undi muuseumisse!

On 2019. aasta november ja esmapilgul tundub Kadriorus olevat kõik muutunud. Pargin auto ühe vähese restaureerimata maja ette Poska tänaval ja vaatan huviga isesõitvat bussikest, millest iga teine masin katsub julmalt lõigates mööda sõita ja kus sees rabeleb üksik hirmunud reisija. Vänge lõhnaõlihaisuga ja jubedate ilulõikusehuultega vene daam astub minust mööda kohviku poole, mille ette on pargitud hall Maserati džiip (guugeldan ja näen, et selle hind on umbes 80 000 dollarit ja luksusauto on poes kohe saadaval). Kuid kõik see pole ehk ikkagi oluline, sest … siinsamas põleb ka hubane lambike, kutsudes vaimurüütel Mati Undi ajutisse muuseumi.

Kui astun sisse, saan kohe aru, et kõik on lahendatud õigesti. Kõige olulisem on ju ikka atmosfäär! Selle loomiseks ongi seintel palju fotosid ning saab kuulata tema kaasaegsete arvamusi igasuguste Undiga seotud asjade kohta, vaadelda Undi Mustamäe-aknast avanenud vaadet jne. Minu hirmul, et põhirõhk on siin Undi esemetel ja mööblil, pole õnneks alust. Ärge saage valesti aru: olen suur majamuuseumide fänn ja eelistan moodsale kuvarite ja filmikestega muuseumile iga kell mõnd vana ja väärika atmosfääriga tolmunud kortermuuseumi. See on sageli ju üks väheseid võimalusi näha kuskil suurlinnas ajalooliselt autentset interjööri. Külastasin suvel just sellist Sofias, nende tippkirjaniku Ivan Vazovi majamuuseumi: kui olin piletimüüja üles äratanud ja ta tuled põlema pani, vaatas daam ka ise huviga tubadesse, kus ta vist ammu käinud ei olnud … Vaja on palju just omaaegset vaimset õhustikku edasi andvaid materjale: pilte, meenutusi, filme jne. Mati Undi muuseumis on neid piisavalt. Kirjutus- ja serveerimislaud, kohviserviis jne ei tekita ju veel aukartust, vaid jätavad mulje, nagu oleks sattunud mõne vanatädi juurde külla.

Kõige olulisem on ju ikka atmosfäär! Selle loomiseks ongi seintel palju fotosid ning saab imetleda Undi Mustamäe-aknast avanenud vaadet jne.

Tallinna Kirjanduskeskus

Nendel asjadel on ju nooremale põlvkonnale ka uudisväärtus. Keskealistele, muidugi, kes oleme kasvanud Mustamäe tüüpkorteris, kus sisustus erines korteriti vaid veidi, tuleb kõik see kohe üdini tuttav ette. Ometi oli Unt ka Mustamäel n-ö originaal, sellest saab tema kunagise korteri pilte vaadates kohe aru. Pretensioon teha Undile või kellelegi teisele Mustamäele muuseum on igati põhjendatud nii juhul, kui originaalsust leidub, kui ka juhul, kui ei leidu. Hästi orgaaniliselt, mustamäelikult, mõjub ekspositsioonis sein, mis kujutab Mustamäe tee maja number 185a karehalli fassaadi.

Eks Undil võikski olla mitu kortermuuseumi: Mustamäe, Lasnamäe ja Kadrioru oma. Kõik need kolm kujutaksid ju ühtlasi ka oma ajastut kuidagi üldisemalt ja nooremal inimesel ning turistil oleks vägagi õpetlik neid näha. Samuti nagu ka Tõnis Vindi üle kogu Nõukogude Liidu kuulsat Sõpruse puiestee korterisse rajatud jaapanlikku ruumiteost või ka hilisemat hiinalikkust rõhutavat korterit Gonsiori tänava vabariigiaegses eliitmajas. Mõlema, nii Undi kui ka Vindi korterid võiksid olla muuseumid. Eks esemed ja nende peremees ole ikka alkeemilises seoses. Tuleb meelde, kuidas Tõnis Vint rääkis kord oma Gonsiori korteris, et käsitleb mööblit ja esemeid tubades nagu linna ja selles kulgevaid tänavaid. Taastamist vääriksid kõik niisuguste klassikutega seotud kunagised vaimsed keskkonnad.

Mis saab Undi nahkportfellist?

Kui mõni arvab, et Undi Mustamäe korter ei oleks tagantjärele taastatuna ikka piisavalt autentne, siis soovitan kriitikul kas või Riiga ekskursioonile minna ja vaadata, kuidas seal on nullist üles ehitatud ka täiesti hävinud hooneid, näiteks Riia Mustpeade maja. See hoone meeldis ka Tõnis Vindile, kui mu mälu mind ei peta. Taastatud kortermuuseumides saaks palju orgaanilisemalt tutvustada ka antud silmapaistvate loojate ja mõtlejate vaimumaailma – makro- ja mikromaailma vastavus oleks tajutavalt tugevam. Pole kahtlustki, et Undi ajutise muuseumi seinal esitatud küsimusele, kas kirjanikele muuseumide rajamine on minevikku jäänud nähtus või tänapäevane, tuleb vastata, et see on igati aktuaalne ja tänuväärne väga mitmes mõttes, vanematele meenutamiseks ja noorematele uudistamiseks.

Maailmas on igasuguseid trende. Kord rääkis mulle pikemalt Viinis resideerunud kunstiinimene, kuidas oli kord sattunud elama, just „elama“, ühte kortermuuseumi. Selleks et keskkond ei oleks väga tardunud, võiks ju ka Mati Undi kunagistesse korteritesse panna elama residentuuri ihkavaid loojaid. Siis tuleb ka köögist loomulikku, kunagisega ehk sarnastki söögilõhna ja diivaniotsal oleksid päris sokid, nii nagu ka Vilde muuseumi eksponaatidena on näidatud aastakümneid nn Vilde sokke. Akendes oleks ka hilisõhtul tuli ja keegi käiks prügiämbrit välja viimas ning suhtleks naabritega. Kas või näiteks köök ühes kortermuuseumis on nii või teisiti sügavat mõtestamist vajav anomaalia. Mäletan, et kui külastasin kunagi Riias poeet Aleksandrs Čaksi kortermuuseumi, siis põgeneski hirmunud muuseumitöötaja just kööki. Ju ta tundis sealsel eikellegimaal end kõige turvalisemalt. Ka oli publikust nööriga eraldatud Tammsaare kortermuuseumi köögis lubatud töötajatel võileibu hoida ja teed keeta.

Kui keeruline on tegelikult korter- ja majamuuseumide maailma õige ja pieteeditundeline ohjamine, selle kohta võib tuua järgmise kummalise näite. Tõelise probleemi ja väljakutsena peab käsitlema ka objekte, mis on küll lisatud mõnesse kortermuuseumi hiljem, aga mida ei ole võimalik (ja praktiline) sealt enam välja viia. Kui töötasin Vilde muuseumis peavarahoidjana, siis hoiti kõike väärtuslikku Saksa okupatsiooni aegses seifis esimese korruse köögis. Tulekahju korral pidid ju kuuldavasti Vene seifis paberid kergesti hävima, kuid sakslaste seif, nii usuti kaljukindlalt, pidi olema igati tulekindel. Eks iga kortermuuseumi direktor pea oma vaimu valmis panema, kuidas selliseid paratamatult esile kerkivaid delikaatseid probleeme oleks kõige parem ja klassikute kammerteenrile kõige kohasem lahendada, kuid lahendada need tuleb. Autentsete esemete olemasolu on hea, aga ei ole kuidagi Eesti kui tüüpilise katkestuskultuurimaa puhul praktiline ning primaarne. Undi esemeid meile ka ju Kadriorus praegu kiiduväärselt demonstreeritakse ning need tulekski siit pärast projekti lõppemist kuhugi ju kompleksselt edasi toimetada. Aga kui neid mingil põhjusel enam ei olekski alles, siis võiks ülla eesmärgi nimel ka veidi kavaldada. Ma ei usu, et Võrus Kreutzwaldi muuseumis on väga palju autentseid Kreutzwaldile kuulunud esemeid, aga osavalt hangitud asendusasju esitades mõjub Võru muuseum ikkagi ju vägagi sümpaatselt ja veenvalt.

Mis saab Mati Undi nahkportfellist nüüd edasi? Kas jätkub meil (riigil, linnal ja miks mitte sponsoritel) mõistust ohverdada need mõned Maserati džiibid vajalike korteriostude tegemiseks? Aeg tundub olevat selleks küps: karu on üle pika aja jälle rukkisse käima lastud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht