Metsavihkajast metsaarmastajaks

Andrus Kasemaa pealtnäha magusate muinasjuttude ja naljakate šaržide taga on siiras südamevalu Eesti looduse pärast.

TRIIN LEES

Raamatu alguses soovitakse head isu kuuseüraskitele! (lk 5). Ürask ma pole (võib-olla tähenärija), ammugi pole pehkinud mekiga Andrus Kasemaa proosaluuletuste kogu „Metsakuru“. Inimesena tänan C-vitamiinirikka, hapukasmagusa kuusevõrsemaitselise metsakogemuse eest.

„Metsakuru“ on Kasemaa enda metsakogemus, metsaarmastus, metsaõpetus. Kunagisest metsavihkajast on saanud puukallistaja. Üleöö see juhtunud pole: juba varemgi on autori loomingus puudega kontakti otsitud ja puid kallistatud.1 Vihkamisest armastuseni on tegelikult üks samm – mine metsa! Enne loe aga need 152 lehekülge läbi. Küllap lähebki nii, nagu Kasemaa kuulutab: aastate pärast võib nii mõnestki puudevihkajast saada / metsakallistaja nagu Saulusest sai Paulus (lk 9).

Andrus Kasemaa 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinnaks saadud karjasemärsi seest leitud kasepuust arvutiga.

Erakogu

Tegu on omamoodi metsamisjoni või metsamissiooniga kirjandusmaastikul, lugejat mõjutatakse metsausklikuks hakkama imperatiivselt: pista oma nina metsa (lk 8); näe, jänese­kapsas! Pane põske! (lk 15); sõida seenele ja sa ei kahetse (lk 61); metsa eksi sa! (lk 130); kes ei usu, see võtku valge kassi pepust musu (lk 42). Hingeõnnistust ei lubata kusagil, mainitakse muuseas, et metsas elades võid olla kõige õnnelikum inimene. Autor ise on jõudnud lunastuseni: tunnistanud avalikult üles lapsena tehtud ülekohtu loodusele, tundnud siiralt häbi ja mets on andestanud. Andrus Kasemaa on meelerahu leidnud. Olles nüüd puukallistajate leeris, jäävad vastaspoolele harvesteri­juhid, jahimehed, metsaärikad, kõige ees lapsepõlvekummitusena irvitav Marko Pomerants. Unistada ikka võib, et mets ise pahalased käsile võtab. Kasemaa kättemaksuplaanid jahimeeste suhtes nii kriminaalsed pole kui Tokarzcuki teoses,2 aga rebased harvesteride kallal saaksid küll kampa lüüa Sommeri mütoloogilise ussiga.3

Proosapoeemi žanr on Kasemaa loomingus uus, kuid värskendavat metsaõhku sinna siiski ei kanna. Murtud read lisavad varasemast tuttavale sõnumile kindlasti nüansirikkust. Mustvalgete metsafotodega sama lugu. Kasemaa nihutab end metsa suhtes erinevatesse aja- ja ruumipunktidesse, kirjeldab, vahendab ja kujutab metsa inimese mätta otsast. Metsal ei peagi mõtet olema. Metsa enda mõte / on lihtsalt kasvada valguse poole (lk 139). Kujundite abil muutub puine maastik milleks tahes, et inimesele rõõmu teha. Aga on palju muudki, / mida metsas näha võiks. Näiteks põtrade Armastusesaali. / Rebaste Õnnepaleed. Mesikäpa vanadekodu Härmalõng (lk 20). Mulle on teos justkui koos giidiga matkaraja läbimine. Tee viib ühest metsast teise, Hiiumaalt Lesevõssa, kohalikust sürjametsast Austria kivimetsa, vahepeal peatutakse heinamaa üksiku puu juures. Nuusutatakse loomaradu, filosofeeritakse ja žongleeritakse klišeega „mis selle metsa taga siis ikkagi on?“. Kaugustest suunatakse tähelepanu jälle maisemale karujunnile, lepikus saab isegi asjal ära käidud. Vahepeal kaob Kasemaa ootamatult orbiidilt, aga rada läheb metsas edasi ja lugeja läheb edasi. Siis libiseb Kasemaa kuskil puu otsast uuesti alla, jätkab teejuhatust ja lõpetab matka humoristliku kohapärimusega. Giidile aplaus. Ma teeks metsale ka.

„Metsakuru“ mõjub metsade labürindina, üraskite käigumustrina. Metsakuru on tee, mis kulgeb sinka-vonka, üles-alla läbi suurte laante. Metsakuru on ka salapaik kuskil metsasügavuses: kui ma metsateel käimisest väsinud olen, / siis keeran päris metsikusse metsa. Salapaikadesse / kuhu ei vii ükski tee (lk 72). Salapaika ei ole lugeja oodatud, seal on Kasemaa plaaninud vaikselt omaette surra. Metsas surra tundub kuidagi / inimlikum kui haiglaseinte vahel. Tõeline loodusearmastaja / sureb ikka enda armastatu käte vahel (lk 33). Uudistes teavitati, et laibad leiab edaspidi metsast hõlpsasti üles: lagunev keha eritab aineid, mis muudavad puulehtede värvust.4 Andrus Kivirähk laseb looduse rüpes sureval Meemel kehaliselt tunnetada loodusesse sulandumist, loodusega üheks saamist.5 Kasemaa luulekogus jääb keha ja metsa vahele siiski ebamugavuse või ebaturvalisuse kardin: inimene eristab end selgelt loodusest. Võib-olla seetõttu esitatakse palju mõtteid tingivas kõneviisis, tahetakse olla loom või lind, kelle nahas saaks justkui libahundina kõike ebainimlikku proovida.

Oma esimeses luulekogus „Poeedirahu“ pikutab Kasemaa alatihti heintes ja vaatab pilvi, „Metsakurus“ ronib ta pigem puu otsa ja tõdeb: viimane jäme oks! Siit kahjuks kõrgemale enam ei saa (lk 70). Kasemaa ei varja, et käib metsas esteetilist kogemust saamas ja seda pakub eelkõige ilus suur mets. Sihvakad taevasse kõrguvad puutüved ja kaugele ette looklevad loomarajad. Lähikontakt maaga puudub. Kõige madalamale laskub Kasemaa metsa ees põlvili, vaatab luubiga sipelgaid ja lepatriinusid; ka seened, marjad, lilled saavad korjatud samast kõrguspunktist. Metsarajal kõndides huvitab Kasemaad, kuidas tennisega oleks mugav astuda. Seda iroonilisemalt mõjub kõrvalepõige metsast Tallinna haiglasse, kus seintel imeilusad metsafotod. Nad võiks seinale panna koledad majad, / vähihaiged, kohe minekul olevad inimesed. Isata pered. / See annaks Eestit rohkem edasi kui need imalad pildid, / millel on väga vähe pistmist reaalsusega (lk 133). Kasemaa metsakujutuses võib samamoodi näha imalate piltide jada või muinasjutte, mis täis kauneid kujundeid, või nalja ja naeru täis šarže. Raiesmikult juhitakse tähelepanu kiirelt eemale, kole maastik põlatakse ära, turritavad oksad võivad tappa. Kasemaa ei ole koledusega ikka veel suutnud leppida, rahu teha, kuigi koleduses ilu nägemiseni peaks olema samamoodi üks samm nagu vihkamisest armastuseni. Kui seda metsa ees ei oleks, / siis oleksin väga kurb. // Mulle meeldibki, kui on paks tume mets ees. // Siis ma ei näe, / kui kole see maailm on (lk 135). Juhan Liiviga seostuvad read eristuvad proosaluuletuste keskel, ainus tühjade ridade abil liigendatud tekst tõmbab tähelepanu – kas peitub selles kogu „Metsakuru“ sõnum?

Nii nagu ütleb Kasemaa ise, et metsadest võib kirjutada nii- või naapidi (lk 23), võib „Metsakurust“ välja lugeda ühte või teist. Tuleb mees metsast, kes ei tea, mitu puud peaks metsas kasvama, kellel ei ole õpikuteadmisi, mida neist puudest toota annab, aga ta on päevi olnud päris metsas ja taibanud metsa väärtust südames. Selle raamatu peale ei saa küll öelda, et metsaga on hooletult ümber käidud.

1 Tihti esinev kujund Kasemaa luulekogudes on puud kui inimesed; puukallistamisest nt luuletus „Linda-Mari Välile“ kogumikus „Muusa“. Tuum, 2019, lk 74-75.

2 Olga Tokarczuk, Aja oma atra läbi koolnute kontide. Tlk Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2020.

3 Lauri Sommer, Yyse massinaga mõtsah. – Sirp 25. XI 2016.

4 https://majandus24.postimees.ee/7057858/laip-metsas-puuvorad-lobisevad-selle-valja

5 Andrus Kivirähk, Mees, kes teadis ussisõnu. Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 375.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht