Middlesex ? mitte ainult krahvkond Inglismaal

MAIT TALTS

Jeffrey Eugenides, Middlesex. Tõlkinud Liia Piirmets. Pegasus, 2003. 472 lk. Sageli on ilukirjandust püütud publikumenu alusel jagada ?igavaks? väärtkirjanduseks ja põnevamaks menukirjanduseks, kuid nagu kõik teisedki seesugused jaotused on ka säärane eristus ajapikku kaotamas oma senist tähtsust ja tähendust ning on suuresti eksiteele viiv. Järjest enam üritab ?suur kirjandus? kasutada võtteid lugeja jäägituks kaasahaaramiseks ning vastupidi, ka ?ajaviitekirjandus? otsib tõsisemaid teemasid ning on võimeline vallandama ?väärtkirjandusele? iseloomulikuks peetud kontekstuaalsete seoste tulva. Seetõttu on piir nende, kunstlikult loodud kategooriate vahel paratamatult ähmastumas. Läinud aasta lõpul eesti keeles ilmunud kreeka päritolu Ameerika kirjaniku Jeffrey Eugenidese menuromaan ?Middlesex? kuulub nende teoste hulka, mis jäävad täiesti ilmselt nende kategooriate piirimaile. Arvatavasti nõuab see väide veidi lähemat põhjendamist.

Ajaviitekirjanduseks teeb Eugenidese loo ühe narratiivi (sü?eeliini) selge domineerimine ja mõnetine üheplaanilisus, kuigi see põhiplaan on samas enamasti suurepäraselt välja mängitud. Väärtkirjandusega seob ?Middlesex?i? aga raamatu laiemat lahtimõtestamist võimaldav tähendustaust, vähemalt selle mõned olulised komponendid. ?Teine plaan? ei tulene Eugenidese romaani puhul otseselt tekstist, vaid eelkõige ikkagi rikkalikest viidetest tekstivälisele kultuurilisele ja müütilis-religioossele kontekstile. Seejuures põimuvad tänapäevasele maailmapildile iseloomulikud ?teaduslikud? ja ilukirjanduse traditsioonilised ?müütilised? tähenduskontekstid.

Eugenides seob bioloogilise ja müütilise ühtseks maailmapildiks identiteedi narratiivi kaudu. Identiteedi ?otsimine? tähendab ju oma bioloogiliste ja kultuuriliste juurte avastamist, sõltumata sellest, kui sügaval on need ?juured? rahvuslikes või usulis-müütilistes väärtustes või puhtakujulises ?soolisuses?. On ju nii soolisus, rahvuslikkus kui ka religioossus lihtsalt isiksusliku identiteedi erinevad, kuid samas selgesti hoomatavad tahud. Mõnes mõttes on ka kõik raamatus kirjeldatud varasemad sugupõlved osalised peategelase Cal (või Calliope, kuidas soovite) Stephanidese ?eneseleidmise? (või pigem ?endakssaamise?) eelloos ?müütilisteks? tegelasteks tõusvad eelkäijad. Seejuures jooksevad bioloogilised ja ajaloolis-kultuurilised narratiivid oma pidevas teisenemises läbi aastakümnete paralleelselt teineteisega kenasti põimudes, kuid seejuures siiski oluliselt ?segunemata?. Cali vanemate ja vanavanemate eluloo keerdkäigud näivad küll ootamatud, kuid on kindlalt määratletud nii bioloogiliste kui ka kultuuriliste faktorite poolt, millest nad kunagi ei suuda täielikult vabaneda.

Loo keskmeks on jutustus ühe (ensüüm 5-alfa-reduktaasi puudulikkust tingiva) muteerunud geeni teekonnast läbi mitme põlvkonna Ameerika kreeklaste, mis päädib tolle retsessiivse geeni kahe alleeli kohtumisega peategelases, pseudohermafrodiit Cal(liope) Stephanideses. Too ?kiuslik? geen murrab endale piltlikult teed ning tegutseb Eugenidese panoraamse jutustuse kontekstis tõepoolest vääramatu jõuna. Kes soovib, võib selles ka täiesti põhjendatult näha indogermaani maailmapildile üldiselt iseloomulikku ?ühesuunalisuse? või ?determineerituse? kajastust. Kõik saab millestki alguse, areneb, muutub ja teiseneb ajapikku, kuni jõuab mingisuguse konkreetse lõpplahenduseni, milleks võib olla surm, häving, allakäik, aga ka kirgastumine, katarsis, st. arenguhüpe, jõudmine mingile põhimõtteliselt uuele tegelikkuse tasandile. Nii tuleks ka bioloogilist narratiivi (geeni ekspresseerumist) tõlgendada ?saatuse? enda vahelesegamisena, vanakreeka klassikaliste tragöödiate (üheks oluliseks tegevuse sõlmituspunktiks Eugenidese loos saabki traagiline intsident ühe vanakreeka tragöödia etendamise ajal!). ?Saatuse? vastu võib küll üritada tõsta mässu, kuid lõpuks tuleb sellele siiski alluda. Seejuures võib ?mõistliku? allumise korral jõuda lõpuks uue tasakaaluni, milleni jõuab uue soolise identiteedi omaksvõtmisega ka Eugenidese loo peategelane Cal Stephanides.

Ka kõik müütilised ja mütoloogilised vihjed, mida Eugenidese jutustuses on päris rikkalikult, koonduvad selgesti raamatu saatuslikult bioloogilise või bioloogiliselt saatusliku telje ümber, sellest väga suurel määral hälbimata. Allusioonide ?tulevärk? on mõneti vaoshoitud, vihjeline, kuid õnnestunud dekodeerimise puhul seda mõjuvam nagu ?vana hea? väärtkirjanduse puhul tavaliselt kombeks. Palju on vihjeid Kreeka ja Ameerika ajaloole, kreeka õigeusule, ühes ?kirjakohas? viitab Eugenides ka omaenda suguvõsale, kuid peamised on siiski Vana-Kreeka mütoloogia allusioonid. Hermes ja nümfid, Aphrodite ja pime ennustaja Teiresias on ka Ameerika kreeklaste elu lahutamatud osalised, isegi siis, kui nad nendest midagi kuulnud pole.

Ka stilistilised võtted teenivad loo emotsionaalse haaravuse huve, kuigi mõneti ootamatu nurga alt. Eugenidese näiliselt kiretu või vähemalt emotsionaalsete paisutusteta stiil loob omapärase võõristusefekti just tänu sellele asjalikule ?tundetusele?, millega sündmusi enamasti kirjeldatakse. Teinekord võib tegemist olla vägagi dramaatiliste sündmustega (nagu Egeuse kreeklaste ja armeenlaste genotsiid või Detroiti rassirahutused 1967. aastal), kuid lugejani toodud inimlikud kannatused võivad ?mõistuslikult? esitatuna olla märksa mõjuvamad kui ?tundeküllaselt? ja emotsionaalselt värve kokku kuhjates kirjeldatud üleelamised. Ja huvitaval kombel on tegemist enamasti ka sündmustega, millest järelpõlved on üritanud pigem vaikida.

Ja veel. Pseudohermafrodiit Cal mõjub oma ?ebardlikus? erandlikkuses äärmiselt sümpaatselt. Kaasaegse lääne ühiskonna kohustuslike tolerantsuskriteeriumide laiendamise kontekstis on see asjaolu leidnud rõhutamist paljude kriitikute poolt ning siinkirjutajalgi pole õieti põhjust seda eitada. Kindlasti meenuvad siinkohal paljudele Platoni ?Sümpoosioni? arutlused, et ?ideaalplaanis? on mees ja naine kunagi olnud ühe Jumala loodud organismi osad, mis Ta oma pimedas raevus teineteisest eraldanud ja mis nüüd oma teist poolt otsivad. Raamatus peab aga pseudohermafrodiit tegema valiku hoopis oma ?olemusliku? bioloogilise soo (sex) ja sotsiaalselt pealesurutud soorolli (gender) vahel. Just oma probleemi bioloogilise tausta mõistmine tingib mässu sotsiaalselt peale surutud olukorra vastu.

Loo lõpul on Cal Stephanidese identiteet ?murdunud?, ses mõttes, et ta on teinud 180-kraadise pöörde, kuid paljud ?pehmemad? soolise identiteedi aspektid jäävad ikkagi ?õhku rippuma?. Kuidas areneb peategelase suhe jaapani päritolu Julie Kikuchiga, sellest me Eugenidese raamatust enam lugeda ei saa. Küll aga jääb meid kummitama too natuke ehk arusaamatugi lugemiselamus, mis tolle erilise raamatuga kaasas käib. Ning see on kestev nagu eedeni jõgi, mis tuleb kusagilt aegade hämarusest ja voolab tulevikku, mis tänase päeva seisuga on veel tunnetamatu.