Millist lugemisvara soovitada eesti keele õppijatele?

„Tanja räägib eesti keelt“ ja „Meie elu“ on ühtaegu humoorikad ja praktilised raamatud, need annavad julgust teha vigu. Keerulisem on leida ühiseks õppimiseks sobivat belletristikat.

KRISTEL ALGVERE

Nagu teada, on keeleõppes vaja arendada kõiki nelja oskust – kuulamist, rääkimist, kirjutamist ja lugemist. Paljud oskavad keelt passiivselt: loetakse võõrkeelseid raamatuid ja kuulatakse saateid, kuid hea meele ja kindlustundega selles keeles ei räägita ega kirjutata. Kahtlemata aitab võõrkeelsete tekstide lugemine jõuda ühel ilusal päeval ka enesekindlama kirjutamise ja rääkimiseni. Kuid millist lugemisvara valida?

Raskem tekst, suurem kasu

Enne kui pakun välja vastuseid, teen väikese ringi mälu radadel. 2015/2016. õppeaastal õpetasin eesti keelt Saksamaal Göttingenis Georg Augusti ülikooli soome-ugri osakonnas Eesti Instituudi lähetatud lektorina. Algajate rühmas lugesime enamasti õpikutekste, kuid edasijõudnutele valmistasin ette väikese ekskursi eesti kirjandusse. See, kui vähe leidus sealses hiiglaslikus raamatukogus eesti kirjandust, oli muidugi masendav. Mitu tudengit luges lõpuks läbi Jaan Krossi „Keisri hullu“ saksakeelse tõlke (tlk Helga Viira) ja kirjutas selle põhjal saksakeelse analüüsi. Üht-teist leidus õnneks ka eesti keeles ning Eesti Kirjanduse Teabekeskuse lehelt oli väga hõlbus saada aja­kohast teavet autorite kohta.

Edasijõudnud keeleõppijatega süvenesime Eestist postiga saabunud luulekogusse „Igavene kevad“, mille oli selle autor Tõnis Vilu mulle Tartust läkitanud. Igal nädalal pusisime mitme salmi kallal, proovisime tõlkida inglise ja saksa keelde. Püüdsime läbi närida kõigist kihtidest, mida tekstis leidus – see ei olnud kerge lugemine, kuid me ei andnud ka kergelt alla.

Olles nüüd ise katsunud mõned semestrid Tartu ülikoolis Anu Põldsami käe all tuhandete aastate taguseid vanaheebreakeelseid tekste eesti keelde tõlkida, julgen öelda: jah, kahtlemata aitab keeletunnetusele keerulise tekstiga tegelemine kõvasti kaasa. Et aga eestikeelse kirjandusloo kiht ei ole nii paks, peame tekste valima veidi uuemast ajast, laias laastus viimase 100–150 aasta jooksul kirjutatu hulgast. Valikut on, aga kõik ei pruugi sobida ega sobigi.

Ohust soovitada valet raamatut

Olen õpetanud eesti keelt võõrkeelena üle kaheksa aasta, muu hulgas nii Tartu ülikoolis kui ka Eesti maaülikoolis, samuti Tartu rahvaülikoolis. Kui möödunud sügisel uuris üks Tartu rahvaülikooli kõrgtaseme eesti keele kursust alustanud õppija, millist raamatut tal lugeda soovitaksin, olin kimbatuses, sest ma ei olnud temast endast veel õieti sotti saanud. Ta ütles, et sõbranna oli soovitanud lugeda Tõnu Õnnepalu „Paradiisi“, aga see olnud tema jaoks liiga aeglane. Võisin nõustuda, et see raamat nõuab pisukest aja mahavõtmist.

Pähe tuli mõte soovitada Maarja Kangro „Klaaslast“, aga igaks juhuks jätsin siiski ütlemata – mine tea, kohe keelekursuse alguses nii tõsiste teemadega lajatada tundus liiga julge. Seejärel turgatas pähe Andrus Kiviräha „Rehepapp ehk November“, kuid vaadates habrast daami, kellega me liiatigi teietasime, ei tundunud seegi mõte kuigi hea.

Veel meenus ebaõnnestunud lugemissoovitus põhikooliajast. Üks klass eespool õppinud neiu palus, et talle suveks lugemist soovitaksin. Olin parajasti läbi lugenud Kerttu Rakke „Su­sanna ja mina“ ja soovitasingi siis seda. Sügisel selgus, et see raamatusoovitus oli ebaõnnestunud. Kooliõde oli raamatus pettunud ja vaatas ka minu peale mõnda aega viltu. Loeme raamatutest erinevaid asju, mulle jättis Rakke romaan hoopis teise mulje kui talle – nii nagu Phoebe Waller-Bridge’i telesari „Mustlammas“ on vaatajates erisuguseid reaktsioone tekitanud.

Jäingi vastuse võlgu ja olin võlglane kuni keelekursuse lõpuni. Viimase keeletunni järel tuli õpilane ise minu juurde, raamat näppus. Ta kinkis mulle tänutäheks Isaac Bashevis Singeri romaani „Šoša“, mille Joel Sang oli paar aastat tagasi eesti keelde tõlkinud. Ta ütles, et kursus andis talle palju julgust eesti keeles rääkida ning et ta püüab sooritada ka C1 taseme keeleeksami.

Pärast eksamit tundsin huvi, kuidas tal läks. Ilmnes, et kirjalikus osas kästud kirjutada teemal „Keele selgus ja arusaadavus“, ta sattus stressi­seisundisse ja tekst ei tulnud piisavalt pikk. Kriitikat nõuab see teema küll, sest kõrgtasemele kohaselt eeldaks, et õppijalt oodatakse sisu, mitte vormi üle mõtisklemist. Õppetöö käigus kirjutatud esseed olid tal stiilsed, sügavad ja värvika keelekasutusega. Tema kirjanduslikku maitset valgustas natuke mulle kingitud raamat nobelisti sulest. Mida rafineeritud maitsega inimesele eesti kirjandusest soovitada?

Keeleõppijalt keeleõppijale

Igal tasemel eesti keele õppijate julgustuseks ja naerutamiseks on ilmunud 2020. aasta sügisel kirjastuselt Tänapäev Tatiana Yooni raamat „Tanja räägib eesti keelt“ alapealkirjaga „Raamat keelest, elust, vigadest ja huumorimeelest“. See sisaldab üle 50 väikese humoorika loo keeleõppest, suhtlemisest ja tavaelu situatsioonidest heas ja ladusas eesti keeles. Autori joonistused muudavad raamatu veelgi ilmekamaks.

Autor kirjutab eessõnas: „Eestis käisin ka kõnekeele kursusel. Seal kohtusin kohalike venelastega, kes oskasid eesti keelt küllaltki hästi, aga nad ei kõnelenud eesti keelt kuigi palju. Miks? Eksimishirmu pärast. Nad häbenesid isegi tunnis rääkida“ (lk 7). Keeleõpetajana nõustun sellega täielikult, vaprust on vaja. Ta jätkab: „Mul on väga kahju, et nii hea eesti keele oskusega inimesed ei uskunud endasse ja arvasid, et nende tase on ikka veel kehv“ (samas). Ja veidi hiljem: „Ma loodan, et siin toodud näited aitavad inimestel mitte karta vigu teha. Ja kui viga on juba tehtud, siis tuleb küsida, kuidas on õigesti; ja kui mõnd sõna ei suudeta üldse ära õppida, ei maksa muretseda, vaid tuleb uskuda, et kunagi jääb see ikka meelde“ (lk 8). Kirjutan kahe käega alla, kahju, et käsi rohkem ei ole!

Lood arstilkäikudest, kus kurdetakse juba klassikaks saanud kurgivalu (lk 28-29), ja arsti ootamatu hobi, kui Tanja pöördub oma kohaga tema poole (lk 80-81), ajasid siiralt naerma. Jutukesed juhtumistest tööl, kus ka teised räägivad lollusi nagu Tanjagi, sisaldasid näiteks sõnamänge verbidega liputama (lk 15-16), rahuldama (lk 21-22) ja pardima (lk 34-35). Viimane on eriti ootamatu, sest annab tunnistust inglise keele imbumisest eesti keelde, sest kõne all on sõna party. Küsimisega seotud tööalase kirja lugu, milles muidugi probleemiks täpitähtede puudumine (lk 70-71) tegi samuti nalja, kuigi olukord oli muidugi enam kui piinlik.

Tõeliselt humoorikas, aus, reaalsest elust võetud lugudega raamat loodetavasti leevendab eesti keele õppijate hirmu. Olen kõigile oma õppijatele sisendanud alates meie esimesest kohtumisest klassiruumis: olge julged! Nüüd hakkan ütlema: olge nagu Tanja!

Keeleõpetajalt keeleõppijale

Teine raamat, mille ilmumine keeleõpilaste elu huvitavamaks teeb, on Linda Paltsi ja Monika Urbi magistritööst sündinud „Meie elu. A2-tasemel lugemis­tekstid eesti keele õppijale“, mille on kirjastanud Paltsi OÜ. Raamatus on üle 30 lühikese ja ajakohase blogistiilis teksti. Neid on paras lugeda algajatel, aga kindlasti ka edasijõudnutel, sest tekstid on vaheldusrikkad ja täis viiteid meid ümbritsevale kultuurile.

Näiteks loos metsas seenel käimisest viidatakse ka Toomas Hussari filmile „Seenelkäik“ (lk 10). Tõeliselt tänapäevasest üliõpilaselu kirjeldusest leiab ikka ka sõna idufirma (lk 28). Seda, et eestlastele on kõik penned ja pastad ikkagi lõpuks makaronid, tõdemusest, millele ka mina keeletundides tähelepanu juhin, on kenasti juttu loos „Õhtusöök kahele“ (lk 38–40). Tekstides räägitakse saunas käimisest (lk 12-13), kadripäevast (lk 15), Marta Pulga filmist „Aasta täis draamat“ (lk 20) ja muidugi ka jaanipäeva traditsioonidest (lk 49-50). Lugudele on lisatud värvilised ja detailirohked illustratsioonid, mis aitavad tekstist paremini aru saada. Sedagi raamatut saab stressivabalt eesti keele õppijatele soovitada.

Ja ikkagi – kuidas on lood ilukirjandusega? Eestis ilmub igal aastal väga häid raamatuid, ilmuvad kirjandusajakirjad. Samuti ilmub kõrgel tasemel tõlkeid, nii klassikast kui ka uuemast kirjandusest. Aga kui ette hoiatamata lugemisnõuannet küsitakse, ei tulegi kohe meelde üht kindlat, n-ö universaalset teost, mida keeleõppijale julgelt soovitada. Huvitav, kuidas on teistel keeleõpetajatel läinud? Missuguseid teoseid on eesti keelt õppides omal käel avastatud?

Soovitustest ja mõtetest võib teada anda aadressil kristel.algvere@ut.ee.