Mina, see on linn

Liisi Ojamaa – kadunud kildkonna kõlav hääl – sooritas oma elutööga semiootilise mustkunstitriki, sulatades sümbolid ja täites mõistete sisud nii pillavalt, et pokaal ajab üle.

VALNER VALME

Julgust massidega mitte kaasa ulguda alahinnatakse. Ei aita siin kaasa poliitkorrektsus, mida nõutakse kodanikelt, aga mitte poliitikutelt, ei aita kaasa ühismeedia, massimeedia ega -kultuur, milles kaldutakse inimesi grupeerima väliste edutunnuste kaudu. Kui persoonil juhtumisi edutunnuseid (hetkel) pole, piisab ka tunnustatud gruppidele kaasa kiitmisest, ja sa oled – kui mitte pildil, siis vähemalt pildi tagaküljel vaikimisi kirjas. See, kes erineb, paistab silma? Ei. See, kes erineb, kaob.

Julgust käia omapäi, talitada teisiti, teha imelikke asju leiab kultuuri vähem kajastatud aladelt muidugi ka praegu. Leiab enamgi kui Liisi Ojamaa loometee alul 1980ndatel ja 1990ndate alul, sest võimalusi on rohkem, ka raha on rohkem ja puhta dekadentsiga ikkagi enam läbi ei löö.

Võtab ohkama või ajab vihaseks? Liisi Ojamaa ehedad, vahedad värsid toovad siiski meeltesse mingi harva kogetava rahu: me oleme ju tegelikult vabad. Oleme sündinud vabadeks. Kõike jama ei pea siin elus kaasa tegema. Meil on valikud. Nii lihtsaid nendinguid (Facebooki) seinale võib-olla ei riputa, kuigi miks mitte. Aga selleks on luule, et me ei unustaks, kes ja miks me oleme. „… Asfalt/ kiheleb nimetut igatsust. Kastanilehed/ on rasked & heidawad warje. Enam/ ei ole kuhugi kiiret; linn leiab rahu. Meie/ – kes kusagilt päewast, kes kuhugi öhe –/ kajakahäälena pilwitu laotuse all peaaegu puutume korrax“ (2009, lk 297).

Liisi Ojamaa valikkogu „Kahel lahtisel käel“ koondab varalahkunud luuletaja kõiki tähtsamaid ilmunud tekste ja olulist osa ilmumata luuletustest. Koostajad Doris Kareva ja Andres Aule on teinud tubli töö, kronoloogiliselt järjestatud prisket teost saadavad sisukas eessõna ning asjalikud kommentaarid. Lisaks on avaldatud luuletaja kaks päevikut. Eraldi tuleb ära märkida Ly Lestbergi kaunis kujundus, fotodega on kambas veel Kaisa Kaer ja Marko Mumm ning tähtis koht on Dagne Aaremäe linnakaartidel, mis tekitavad laste seiklusjutu tunde, ja see pole vale tunne. Kunagi maa alla uputatud Härjapea jõgi, mille olematul kaldal Liisi lapse ja noorena elas, kannab oma voogudes Liisi laiendatud vereringet. „Õekene jõekene,/ ära mind unusta,/ kanna mind sinna, kus/ rahul on hing“ (2014, lk 549).

Klaasikildude luule

Liisi Ojamaa ehk Wäike Hipi, nagu teda eelmisel sajandil peamiselt tunti, alustas punk- ja hipiluuletajana, jätkas eelmise sajandi päris lõpus ja sel sajandil rohkem tundeluulega ning loomingulise Tallinna radadel ja voolusängides, ent mässumeel ja vastuvool jäid temas alati alles. Seal, kus teised kõnnivad ühtses jorus tööle, kõnnib Ojamaa teisele poole, ning isegi kui hilisemas elus samuti tööle kõndis, jäi ta oma peas (luules) vastassuunda.

Ja Wäike Hipi kõndis paljajalu. Kaheksakümnendate ja üheksakümnendate Tallinna tänavail oli see paras miiniväljal jõlkumine, võin oma kogemusest, kes ma tanksaapaid kandsin, kinnitada. Klaasikilde ja muud sodi oli rohkem kui praegu. Aga Liisi võttis riske elus ja ka oma luules, mis oligi tema elu, mitte pelgalt elu õieke või jäämäe veepealne tipp. Teisalt: Liisi luuletused ongi nagu puruks löödud pudelid, killud, mis elavad rõõmsalt oma elu edasi.

Riskid on tal õige lihtsad. Tegelikult ikka keerulised. Kuidas kirjutada Minast, olemata egomaniakk? Kuidas kirjutada kõigist nii, et kõik tuleksid kutsumata kaasa, aga tunneksid end väljavalituna? Kuidas kirjutada, kurat võtaks, Suurtest Asjadest nagu Armastus, Kevad, Linn ja Igatsus, kordamata ennast ja teisi?

Kirjutada endast saaks oi kui tüütult. Rääkida oma tegemistest, hingeelust ja asjadest ja pidada seda kõike hirmus tähenduslikuks – neid näiteid on palju. Sa pead teisi puudutama, kui oled kirjanik. Kes sind muidu loeb. Muidu oled päevikupidaja (mida oli Liisi ka). Teisalt võib kõigi eest ja meie-vormis kirjutamine mõjuda läilalt, pealetükkivalt ja veel enesekesksemana: et mis „meie“, räägi enda eest. Liisi meie on teine asi.

Liisi Ojamaa kirjutas teismeeast peale oma hingevärelustest ja laiast ilmast oma väikse mätta otsast. Hing aga võib olla Minast suurem. Hinge mahub maailm, armastus, üks väike linnake tingliku nimega Tallinn.

„On õhtuwalge painawhele linn/ & mina & mu selgimata walud/ on miski/ liigpoeetiliselt hing/ on munakiwid myyrid & mu taju“ („Wanalinnahoow“ avakogust „Lõputu juuli“, 1990, lk 35). Mina, see on linn, parafraseerides Louis XIV ja Tõnu Trubetskyt.

Linn mitte ei jää Liisit tema luules saatma, vaid Liisi kirjutabki linna, ta täidab õõnsavõitu tähistatava (sootsium, üüratu kärgpere, oo!) omaenese sisuga. Kõledast 1980ndate Tallinnast täis rõvedaid nõuka-tööstusmaastikke ja väärkasutatud arhitektuuripärleid, hruštšov­kasid ja surnult sündinud uusehitisi saab võlumaa, kus kohtuvad muistne Linn oma Härjapea jõe ja kõike näinud müüridega ning noorus, seegi igavene, romantiline ja kaunis. Ja mõiste „linn“ ei kõla enam õõnsalt. Täida see linn veel kevade(ootuse)ga – ehk tegelikult õilsa tulevikuga – ja me saame müütilise Tallinna, linna linnas, paralleellinna.

See on küll juba koht, kuhu ühe romantilise luuletaja hing vallandada. Ja Liisi Ojamaa laseb end sinna linna täiega vabaks. Ta kaotab end ära, lahustub. Nii võidab ta õiguse rääkida meie eest – meie, kes me elasime oma noorust Liisiga ühel ajal, ja ka meie, kes olime juba siis raugad ja oleme nüüd surnud, ja meie, kes me oleme praegu tollase Liisi vanused, mõnes mõttes igi-17.

Need kõik oleme meie, sest Liisi Ojamaa annab oma lugejale elu, lisaelu sel hetkel, kui ta talle kirjutab, isegi, kui lugeja ei loe. See on romantiku supervõime: anda elu ja päästa maailma, samal ajal leebelt süljates pragmaatilisele progressihullusele, pürgimustele karata oma sussidest välja, et saaks ainult tormata mingi terendava, helendava edu suunas. Ei, Liisi läheb tagasi, astub jälle vastuvoolu, jalutab jälle paljajalu, aeglaselt, rütmiliselt loojangule vastu, aga mitte nii pühalikult. Käes sigaret ja teises kohvikust krabatud pokaal, ning kutsub meid sinna kaasa. Igal sammul kõlisemas kõik see metall, mida Liisi jaksas ehetena enda küljes kanda. See kõlin on osa luulest.

Aeg ei voola, jõgi küll

Niisiis kutsub kuhu? Sammukese väljapoole aega, nagu ütleb Doris Kareva ilusas eessõnas. Me ei ole ju nii igavad, et ei läheks Liisi Ojamaaga kaasa, ei astuks hetkekski argirutiinist välja? Naeran välja te kübarad, mantlid ja raha, nagu ütles Trubetsky, kes Ojamaad tolle varases loomeperioodis kahtlemata ohtralt mõjutas.

Või nagu ütleb vähemalt sama tabavalt Wäike Hipi ise: „Jahedale linnale 1 talwehommik wajub/ Lähwad argi­inimesed läbi lumesaju/ Lähwad ripsmeis haprad helbed läbi soolalume/ waatamata ymberringi lähwad nagu unes/ läbi linnahommikuse tänawate kära/ tundmatagi teineteist & iseennast ära“ („Detsember 1988“, lk 38).

Luuletaja ja tõlkija Liisi Ojamaa (1972–2019).

Erakogu

Kui mõistuse jõud viib inimesed amokki jooksma, siis on vaja mõistusele sabale astuda, lasta end kanda pohhuismil, elujanul ja armastusel, ning küll siis mõistus ise järele sörgib, peaasi, et ta jalus ei tolkne ning elukunsti ei takista.

Kui meil on kiire, mida me armastame rõhutada, siis on see alati väljamõeldud, hinnanguline arusaam aja kulust. Liisi Ojamaa luules pole aeg lineaarne, kaduv nähtus, vaid midagi, mis on, tuleb ja läheb. „Paari aastaga ainult/ sai mu oktoober läbi./ Tagasi tahax, wahel./ Mitte Sinuga./ Weel“ (2015, lk 543).*

Võib tunduda paradoksaalne, et märksa kindlamalt, ehkki täpselt mõõtmata suunas voolab Ojamaa luules jõgi, mida pole: „Kanna & kannata/ weel seda linna Sa,/ unedes räägi ta/ reowete teel“ (lk 549). Paradoksi siiski pole, sest argine aeg kannab olemise haprust, seevastu kui jõgi kannab üht kindlat linna, mis jääb ka pärast meid ja meie ruttu. Ruttamise eest võime leida pelgupaiga: „Kyynlawalgel mahajäetud majas/ pisitasa pelgupaika peame/ Suitsu jätkub syia olex waja/ seina äärde siruli end seame/ & ylal lendleb musti liblikaid// Rebitud tapeedi rasked ribad/ sammukajast patsatawad alla/ tunneme end muistsed libad/ kuid ei anna enesele alla/ & ylal lendleb musti liblikaid“ (1990, lk 428).

Liisi Ojamaa dekadents ei mõju iial kurjalt. Jah, siruli end seame, aga kas oleme vihased selle peale, mis jääb väljapoole me kitsukest suletud ajutist sootsiumi? Ei. Kuidas seda teha? Olla vastu, aga mitte olla vihane? Ma ei mäleta. Ma olen punkar olnud, mis sellest alles on? Vastandumine millelegi, mida võiks nimetada nõmeduseks. Jätame kõrvale isegi selle, kas nõmedus on aastakümnetega muutunud. Üldiselt ei ole, see ei sõltu riigikorrast ega ajutisest valitsusest, nõmedus lähtub inimestest, kes tahavad oma küsitavatele tõekspidamistele allutada.

„Contra“ on kahjuks suletud sümbol. Vanad punkarid ehk teavad, et punk ei saa kestma jääda, sest mingil hetkel astub selsamal räpasel agulitänaval (kus on ammu juba hubased uusehitised püsti) meile vastu enesekriitika ja küsib: äkki ma olen ise nõme? Ja nihilism võib võtta uue suuna, kibestumise näol. Maailm võib debiilne olla, aga kuhu põgeneda enda eest? Mingil hetkel muutub ka tuliseim protestinoor selle maailma osaks. See ei ole mugandumine, vaid keeruline elu. Töö, pank, liisingud, kodu, kohustused, ja rõõmud. Ja mured. Ja mälestused. „Tänawanurgad ja närtsiwad roosid/ aguliõhtute walgus ja waew/ waikne nii waikne on kadunud poosid/ siin on su nukrus & siin on su naer …“ (1988–1991, lk 447).

Kui protesti asemele ei tule mingil hetkel eksistentsiaalset tunnetust ja selle tunnetuse tekitatud kriisi, siis jääb elu lahjaks ka ohtra õllega. Nii peab otsa vaatama endale. „Kirmetis kõliseb peegleis./ Mida mul Sinuga enam./ Mida Sul minust enam./ Kirmetis kõliseb peegleis“ (luuletusest „Nagu päriselt ka wiimane laul“, 2008, lk 290).

Olles linn

Peeglitagused hetked aitavad tunnetada elu, elamise julgus ei peaks olema loll. Liisi Ojamaa sai sellest aru ja tema ikka ja aina taastärkav optimism, tema luule elujaatus peitub selles, et minnes sinna mahajäetud majja, tühjale kõrvaltänavale, kas või kujuteldavasse konkusse oma peas tunneb autor – ja tunnevad koos temaga lugejad –, et just see urgas on koht, this is the place to be. Mingu nad põrgu oma autode ja majade ja rahaga. Ei, isegi seda Liisi ei väljenda: temas polnud kibedust, vähemalt mitte nooremana kirjutatud luules. Hiljem, jah, tuli resigneerunud noote ja pettumust, siiski mitte tigedust. Nagu Mahatma Gandhi vagur protest? Mitte päris, Ojamaal on piisavalt uljust ja metsikust.

Pealegi, ka linnast käivad üle sõjad ja kriisid, katkud ja sitad linnavalitsused. „Inimene ise on linn, kes saab alguse, otsib, saavutab midagi ja lõpetab oma elu viisil, mida linna eri tahud võivad kehastada – kui mõelda kujundlikult –, mis tahes linna, mille iga pisiasi võib väljendada tema kõige intiimsemaid veendumusi,“ ütleb Ameerika luuletaja William Carlos Williams oma poeemi „Paterson“ (1958) eessõnas. Jim Jarmusch on poeemist teinud ka sama pealkirja kandva filmi (2016), kus peaosalist (samuti Paterson) mängiv Adam Driver kehastab ühtlasi linna nimega Paterson. Ta on tavaline bussijuht, olla linn pole tema eriõigus, samamoodi kannavad endas linna filmi kaastegelased, kes kõik on linn.

Nii pole ka Liisi Ojamaa ainuisikuliselt mingi eriline Tallinn, vaid ta on samuti Tallinn, ja selline, kelleta Tallinn poleks Tallinn. Ka sina, kui sa oled tallinlane, oled Tallinn, ka mina viljandlasena olen juba ammu Tallinn, ainult võib-olla me ei oska või ei taha seda nii väljendada, nagu tegi Liisi Ojamaa: „siin on minu kodu/ siin, terves linnas/ ja mitte kusagil mujal/ sest mu nägu on samast kivist millest hele kirik/ sest mu keha on samast paest millest vaiksed müürid [—] meie oleme üks/ muud ma ei tea“ (1987–1989, lk 399).

Ise linn olles võid sa asuda kus tahes asumi punktis, lagunenud müürijupil, mere ääres salarannas, olematu jõe kaldal, talvel kodus, mõtteakna taga kevad. „Mina, see on linn“ ei tähenda Ojamaal suurushullust, vaid kõiksusetunnetust. Sama tunnetust kannab ka Liisi Ojamaa varasemas luules avalduv, ehkki otse väljendamata kreedo „pidu nagu homset ei oleks“: „Kõrtsudes möllawad makid/ joome end sodix maandume kusagil Toompeal/ kaisutame keda juhtub; wõib-olla lubame lõigata weene/ räägime lollusi“ (1989, lk 429).

Kui kõiksus on su varba juures, siis mis homsest me räägimegi. Homne on mingi tühine liivatera tänase ja igaviku vahel, mis ei suuda aga voolavat elamise julgust takerduma panna. „Maailm, saadaru, woolab./ Meie wäikesed mured/ woolawad yxteise sisse,/ et päris päewadex saada“ (2005, lk 194).

Riimid ja biidid

Liisi Ojamaa luule kannab endas enamasti punklaulurütme, ka siis, kui pole riime või kui riimid kord on, siis pole, aga nimetada neid punklauludeks oleks lihtsustamine ja labastamine. On tunda, et alternatiivne rock, aga ka muud 1970ndate lõpul ja 1980ndail tõusnud ja omavahel seotud stiilid nagu uusromantism (parim näide Classix Nouveaux), new wave (The Teardrop Explodes, Talking Heads), postpunk (The Fall, Siouxsie And The Banshees) jm kandsid endas pungiplahvatuse jälgi. Nii sündis ka Liisi Ojamaa luule pungist, aga ei jäänud sinna kitsalt kinni.

Kuigi paljud Liisi luuletused on kui punkhümnid („Mu arm anarhia“, „Wäike Hipi & Trubetsky“), kannab enamik luuletusi üldisemaid ja igavikulisemaid teemasid kui üks subkultuur ja tema lapsed. Biit, sageli rõhulises värsimõõdus, jäi aga sisse, ja ka hilisemas loomes luuletaja verre – „Kord mõrkjalt petlikus mälus/ saawad samax lumi ja lõõm./ Siis jäägu sealt wälja kõik walus/ & sisse wiimne kui rõõm“ (2011, lk 545).

Teisal esines vabavärssi juba varases luules: „Sina pead olemas olema./ Kui mitte mujal, siis minus endas,/ keset seda linna, mis on minu rõõm,/ sulan ma hallix kiwix/ Sinu jalgade alla …“ (1988, lk 19). Tihti esineb samas luuletuses nii riime kui ka vabavärss, sest Liisi järgis küll sisemisi rütme, aga ei seadnud endale rangeid vormilisi reegleid.

„Kahel lahtisel käel“ kätkeb kõiki kuut autori eluajal ilmunud luulekogu tervikuna: „Lõputu juuli“ (1990), „Myyrid ja wärawad“ (1993), „Lootus“ (2000), „Ärasaatmata kirjad“ (2002), „Jõgi asfaldi all“ (2008) ja „Ajalaulud“ (2011). „Ärasaatmata kirjad“ sisaldas õigupoolest ka varem ilmunud luuletusi – antud kogumikus on selles jaotuses toodud ainult mujal ilmumata tekstid. Oma kaks viiendikku raamatu mahust võtavad enda alla Doris Kareva koostatud „Hämara hääle“ luuletused, mis osalt küll ilmunud siin-seal, näiteks Loomingus või Vikerkaares, aga kindlasti varem mitte üheski kogus. Raamatu mahukaima osa tase on ka kõige ebaühtlasem, aga mis siin imestada, sest mõnegi teksti jättis luuletaja ise sahtlisse. Olgu öeldud, et Kareva ja Aule ei tühjendanud koguteosesse sugugi kõike Ojamaa varasalvedesse jäänut.

Kes tahaks olla kõigest bensujaam?

Vastuoludeta inimene on üksluine nagu bensujaam: pumpad seal aga kütust peale ja muud mõtet ei ole, isegi kui müüa pirukaid ja vitamiinivett, bensujaam jääb bensujaamaks. Liisi Ojamaa kubises vastuoludest: hipi, aga punkar. Hipi, aga üsna mitterustikaalne. Linnainimene, aga autod tema loomingus ei sõida. Kõneleb iidsete müüridega, aga nooruse nimel. Kevad on igavene noorus, aga sügis, mil korralikud lapsed kooli lähevad, on surm. Surm on ajutine, sest elu on enam kui elu. „Kas mind eelmisse elusse kannavad luitunud pildid/ ja kas edasi elan, mis tookord mul pooleli jäi …“ (1987–1989, lk 450).

Rääkisin ennist romantikast, jah, see pole Ojamaa puhul Schiller ja sinililled. Ojamaa luules tähendab romantika pigem uusromantismi (pean silmas ka 1980ndate vastavat muusikavoolu, mis ENSVsse jõudis näiteks Liisi ühe lemmikbändi Kino lugudena) ja linnaromantikat. Mõlemas leidub nihilismi. Pealesunnitud konteksti eitust. Ahelate maharaputamist. Ka elujaatus käib käsikäes elueitusega, mis sest elust muidu jaatada, kui pime pool puudub, veel enam, Liisi kogu oma kevade ja päikese ihaluses piilubki pigem tihemini pimeda poolele ja näeme ka kosutavat musta huumorit ja sarkasmi. „sees klaasidesse woolab jälke jooke/ me waatame kuis werex muutub wiin/ & naerame & taas on nõnda walus/ orkester jälle matab mingit meest/ & leegid muudkui tantsisklewad jalus/ & põletawad pildi silme eest“ (1989, lk 52).

Olnud enamiku elust vähemalt loomingus optimistlik (ka dekadents on ülimalt optimistlik nähtus), rääkinud inimeste eest … palub Liisi Ojamaa hilisemas elus ühtäkki abi: „Palun, kõnelge keegi kord minu eest. Just siis, kui ma ise ei suuda. /See walu on ain’t minu enda sees/ & maailma nõnda ei muuda“ (2017, lk 548). Mõistame, et looming on eelkõige valu, ka siis, kui väljendab rõõmu. Olemise ja loomise rõõmu. Rõõmu, mis ilma valuta olekski ogar ja pelgalt kehaline purse. Liisi mõiste „meie“ ring sulgub, ta annab meid meile üle.

„Laotub maailm akna taga,/ walge, waikne, lumelage./ Kalgilt sinetawad sooned./ Ärge täna helistage“ (2008, lk 541).

Liisi Ojamaa sooritas oma elutööga semiootilise mustkunstitriki, sulatades sümbolid ja täites mõistete sisud nii pillavalt, et pokaal ajab üle. Mina, sina, meie, linn, kevad, jõgi, armastus, agulitänavad kõik on üks. Aga üks loetamatu hulk tähistusi ja tähendusi. Piire pole, aga seda rohkem on salajasi piire, mida ületama Liisi Ojamaa koos endaga oma lugejaid kutsub.

* Vrd Marie Underi rütmidega sonetis „Mu kevad“: „Mu kevad algab peale jõulu juba …“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht