Minge metsa!

Tõnis Tootsen: „Inimkeel on looduse keelepuus vaid tilluke oksaraag, kandku või õit, ja jube kahju, et neis niitpeentes jätketes särtsuvad sisutud sädemed võivad süüdata kogu puu …“

PILLE-RIIN LARM

Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade vabaauhinna kategooria võidu pälvis Tõnis Tootsen romaaniga „Esimene päev“. Autor oli nõus kõnelema oma romaanist ja tegemistest.

Sinu romaani „Esimene päev“ tegevus toimub 2034. aastal Tallinnas. Tegu on düstoopiaga: riigis valitseb kaos, „Eesti kohale ehitatud Kupli all tiksub aeg vägevate ja võrdsete vastasseisude priginal ning valguse hääbudes ähmastuvad piirid punktiirideks. Maailm ähvardab kokku sulada …“ Kui reaalne niisugune olukord sinu meelest on? Kas sellele ideele on impulsi andnud mõni konkreetne sündmus?

Raamatu juuretiseks oli tegelikult novell, mida hakkasin teadvustamata või ununenud impulsi ajel kirjutama ühel 2011. aasta palaval suvepäeval saepuru järele lõhnaval pööningul. Mis kujutatu tõenäolisust puudutab, siis paljugi, mis toona oli paksude värvidega maalitud grotesk, tundub praegu kihku-kähku kirjutatud satiirina. Me silme all on lihastumas paljud düstoopiaklišeed: USA president ongi Vonneguti kirjutatud, ühes populismiga tõusevad tarad, ökokatastroofi hinnaga toodetud tehnika teritab kõrvu jne.

Aga! Mis eriti tähtis – lihastumas on ka utoopiaklišeed. Igaühe peo peale mahub rohkem infot, kui oli mõnikümmend aastat tagasi USA presidendi käsutuses. Tippülikoolid avaldavad terveid loengusarju ja doktorikraadi väärt teadmised hõljuvad pilves, püüa ainult kinni! Kodanikuühiskond sirutab tiibu ja üksikisikul on pretsedenditult suured võimalused selles arengus kaasa lüüa. Iga päev mõjutavad meid reaalset virtuaalsega lõimivad netiplatvormid (Hooandja, Wikileaks, GoWorkaBit, Facebook, Uber, Tinder, krüptoraha ja e-riigi lahendused – nimistu on lõputu). On geeniteraapiad, mis tõotavad üsna varsti seljatada rea seni ravimatuid haigusi. On autonoomsed tootmis- ja transpordisüsteemid. Turgutatakse tehisintellekti, arendatakse kosmoseturismi … Üsna ulmeline värk!

Suuri tegusid korda saatev energia järgneb alati tähelepanule, nii et maksab valida, millele tähelepanu pöörata, ning mitte alluda provokatsioonidele, mis katsuvad seda mingi karikatuurse maailmapildi umbsetele, lihtsustatud tupikteedele tõmmata. Selles mõttes pole minu raamatus kirjeldatud maailm reaalsem kui roheliste, rõõmsate ja rahulike linnadega Eesti ja Euroopa. See sõltub paljudest imepisikestest valikutest, mida langetatakse päevast päeva miljardite kuplite all: jah, meil pole kunagi olnud enda hävitamiseks käepärast nii suurt tehnoloogilist võimekust – aga ka enda päästmiseks mitte!

Elu on nagu planeet ise – ühel küljel alati öö, teisel päev – ja katsusin seda tasakaalu hoida ka oma raamatus.

Kõneleme emakeelepäeval. Kuidas tunned end eesti kultuuri kupli all?

Kultuur vabastab ja vangistab. Mulle tundub, et mida rohkem on selle kahevalentsuse ületanud, oma keelest ja kultuurist välja kasvanud inimesi, kes ei katsu elu keerukust vägisi mingitesse savanniajus sündinud valuvormidesse suruda, seda parem. Muidu võime võiduhüpnotiseerimise korras viimsepäeva laupäevani žongleerida samade sõnadega, mille definitsioon on igaühel isemoodi (kuigi aeg-ajalt võetakse ette rohkem või vähem veriseid definitsioonide ühtlustamise projekte, mis muidugi alati läbi kukuvad). Rohkem psühhedeelset polüvalentsust, palun jõuluvanalt; rohkem võimalusi kohtuda sellega, mis sõnadesse ei mahu. Inimkeel on looduse keelepuus vaid tilluke oksaraag, kandku või õit, ja jube kahju, et neis niitpeenetes jätketes särtsuvad sisutud sädemed võivad süüdata kogu puu … Aga seejuures, milline privileeg sündida nii vägeva tulekeele kõnelejaks, milline võimalus teha fantastilisi asju, palju head!

„Esimest päeva“ võib nimetada totaalseks raamatuks. See on ligi 600 lehekülge paks, kõik need leheküljed oled käsitsi kirjutanud, illustreerinud jne, igat eksemplari pärast trükki järeltöödelnud jne. Miks otsustasid oma teksti just nii vormistada ja kumb üldse oli enne, kas tekst või pilt? Kui oluline on sulle žanri küsimus?

Alguses oli sõna! Kuigi küllap tõukus mainitud novell mingist vaimusilmapildist. Selle raamatu puhul on raske rääkida otsustest. Taotlesin unenäolisust ja katsusin vältida olukorda, kus istun tähtsa näoga maha ja kirjutan. Pigem ootasin teksti valmis ja sama sundimatult tulid pildid ja vormilised valikud – nii on kaustikus koht, kuhu olen erutunult sodinud: järjepaela otsa saagu padrunikest! Sellised välgatused selle raamatu teevadki.

Käekirja puhul meeldib mulle sõna ja pildi piiri hägustumine ja see, et nii on raamatul lisaks kõnevõimele ka hääletoon. Ühtlasi tekib huvitav kontrast normaliseeriva, nivelleeriva šriftiga, mis ei tee vahet Tammsaarel ja telefoniraamatul. Iga leiutis, ka trükipress, peidab endas eelarvamusi, mis võivad hakata mõtlemist mürgitama.

Žanre näen valuvormidena, mis paljastavad inimliku mõtlemise telgitagused. Kahtlane, kas oleksime tulnud luule silbitamise ja riimimise peale, kui me poleks silpe (nt päevi või sündmusi) ja riime (nt korduvaid tähtpäevi või kokkusattumusi) esmalt märganud elus eneses. Puänt seisab novelli lõpus nagu surivoodi, mille linade vahel peaks äkki kõik selgeks saama, ning õnnelik lõpp on muinasjuttudest jõudnud kinno ja isegi massaažisalongi. Nii et žanrid ja nende elemendid on vanemad kui keegi meist, kirjutades neist ei pääse. Kuigi on põnev üritada, ja lugeda põgenemiskatsetes sündinud segusid. Aga kes tahab luua täitsa uue žanri, peab esmalt välja mõtlema täitsa uue mõtlemise. Jõudu tööle!

Raamatu on välja andnud Mõttelõke. See ei ole lihtsalt kirjastus, see teeb vist … kõike? Veebilehelt www.motteloke.xyz saab lugeda, et Mõttelõke on kangelaslik katse ühendada hingetoitev loometöö ja taskuttäitev palgatöö. Kuidas see sul õnnestunud on? Kas sellest piisab või pead mujalt juurde ammutama?

Veel ei piisa. Mõttelõkke leekide kasvatamise juurde olen peamiselt tõlkinud-toimetanud ning teinud heli- ja videotöötlusi. Raamatumüügist tiksub kah midagi ja aeg-ajalt võtan mõne portree maalida. Tasu on pingutust väärt ja pole painavat tunnet, mis tekkis palgatööd tehes: et olen hindamatu aja lihtsalt raha vastu vahetanud, kusjuures pole enam esimest, et jõuda viimase kulutamisest rõõmu tunda.

Mida arvad Meelis Oidsalu mõttekäigust, mille järgi sõda on parem kui kultuur (ERR 26. I 2017)?

Minu meelest on Oidsalu mõttekäigu kaalukeskmeks küsimus: „Kas ainuüksi see, et ma suudan veenvalt loetleda kolme kaalukat põhjust, miks üks või teine nähtus on kahjulik või kasulik, on üldse kuidagi seotud sellega, kas too nähtus on olemuselt hea ja soovitav?“ Erinevalt neist, kes on tõsimeeli filosofeerinud, kuidas tõeline inimlikkus (rääkimata mehelikkusest) saabki avalduda ainult sõjas, Oidsalu lihtsalt polemiseerib – ja teeb seda kontekstis, kus valimisreklaamis vinguvad endise peaministri pea kohal hävitajad, ja iga kord, kui kaitsevägi ostab isa, poja ja püha vaimu nimel kolm uut granaati, tehakse sellest uudiselõik, mis pakatab mingist kummastavast entusiasmist. Kindlasti on Oidsalu nõus, et kultuur on inimese arenguks märksa viljakam pinnas kui sõda ning sel on suurem potentsiaal inimesi liita (vt ka David Vseviovi ETV sarjas „Üks lugu“).

Sõja ja kultuuri seosed on muidugi komplekssemad ja üllatavamad kui too lööv vastandus – kui just mitte defineerida sõda ja muud koledused (genotsiid, orjapidamine, vägistamine) kultuurilise vaakumina, kultuurituse taskuna. Aga nii tekib oht näha kultuuris ainult head ja eeldada, et lahendus seisneb rohkemas kultuuris. Kuid kui probleem on hoopis selles, et üks kultuur on korrumpeerunud, et kultuurikoodi on lipsanud hukutavad vead? Siis ei päästa rohkem samade vigadega kultuuri.

Muuseas, väga huvitavalt on võtnud neid niidistikke harutada Adam Curtis oma värskeimas dokfilmis („HyperNormalisation“). Soovitan kõigile, kel magu vastu peab!

Kust soovitad hingetoitu ammutada, kui „Esimene päev“ saab läbi loetud?

Minge metsa! Veel enne kui mis tahes raamat läbi loetud. Igaüks, keda mured matavad, võiks leida oma väikese rohelise salaaia, mille kohinas istumas käia, just sobivaks seljatoeks kooldunud männitüvega. Hall-linna lähikonnas on peidetud pärle, näiteks Pääsküla raba. Aga isegi kesklinnas! Siselinna kalmistu on ju nagu (rahu)riik riigis; kes kaugemale ei jõua, jalutagu vähemalt sealgi – enne kui vägisi kohale kantakse.