Mis ees on, ei ole näha; mis taha jäänud, see tuikab

Ole sa tartu- või tallinnakeelne, Mats Traadi ajaränd luulekogus „Taivatäis tsirke“ pakub kaasaelamist.

VEIKO MÄRKA

„Taivatäis tsirke“ on tartumurdeline luulekogu, mille on välja andnud Hando Runneli eestvõttel loodud Tartu kirjastus Ilmamaa. Nii tsiteeringi kõigepealt hoopis Runneli tabavat tähelepanekut: „KEELELOOLIST // Murrete-rikkus / mälestab muistset / suhete-vaesust!“1

Mats Traadi raamatus leiduvad samal teemal, ehkki hoopis teisest aspektist kirja pandud read (lk 22):

Ent puuri vai tahu,
tii, mes tule sul miilde –
kõik vastse asja ei mahu
vanna kiilde.

Murdeluule kirjutamine on põhimõtteliselt ohtlik värk. Suhete-vaesus lahjendab tuuma ja murrete-rikkus hõrendab ka koorukest. (Kirjakeele valdajate arv on palju suurem ja mitmekesisem.) Eriti hulluks läheb siis, kui sellise luule teemaks valitakse kodupaik. Sel teemal pole pärast Hendrik Adamsoni vist midagi originaalset loodud.

Mats Traat on keelelise kapseldumise ohust üle olnud. Autori mõttelend viib küll sageli kodupaika, kuid prevaleerivad üldisemad teemad. Piisab, kui nimetada pealkirju: „Ultrahelü“, „Diskursuss“, „Energia“, „Struktuur“… „Sis näet: ismi müüdä vihisase, / dogma säl’län sõit togu! / Vahel ilm paist kaak’e ase. / A mõnikõrd tähekogu“ (lk 61). Ka kodupaigast tuuakse välja eredad isiksused, ajalooliste sündmuste vastukajad – ühesõnaga sotsiaalne dimensioon. Näiteks luuletus „1. jürikuu päiv 1936“ – sel iseenesest vaiksel ja rahulikul päeval sai Otepää linnaõigused.

Kui suhteid on vähe, on need seda tähtsamad. „Taivatäie tsirgu“ tegelasgalerii on koloriitne ja kompaktne. Ja muidugi on maailmas palju sellist, mille kujutamisel pole keelekasutus üldse peamine. „Ole tartu- vai tal’nakiilne, / päiv tule täämbä udsumiilne“ (lk 73).

Mats Traat Tartus Kuradisilla juures.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Mul ei ole ajaloolisel Lõuna-Tartumaal sugulasi, see murre on mulle võõras. Aga kuna olen korduvalt lugenud võrukeelseid teaduslikke referaate (peamiselt Kaika suveülikooli omi), siis tartukeelsest luulest jagusaamine on selle kõrval nagu liulaskmine. Eriti arvestades Traadi sõnakasutuse täpsust ja luule lakoonilisust. Toon mõned ilmekamad näited, mis peaksid igale põhjaeestlasele olema mitte ainult arusaadavad, vaid võimaldama ka kaasaelamist. „Uulidsa pääl auto tormass auti. / Roolin algelidse aruga ametnik, / põrut pää puruss vasta / alternatiivse maailma ust“ (lk 63). „Puil säl’än omma kõllatse rõiva. / Värvi muuta kah mõtte võiva. / Riiul tolmust sa puhtass pühi. / Vaimne ruum ei ole jo tühi“ (lk 73). „Ku sa tuhm nink tühi, / otsan taig, / sis süa jääss saisma, / mitte aig“ (lk 64).

Kogus leidub luuletusi Eesti eri ajajärkude kohta. Eriti mõjuvad need, mis on dateeritavad ja konkreetsed: „Hurt Laosse mõtsa vahel a. D. 1877“, „Ütessatõistkümnenda aastasaa lõpp“ jt. Ega nendest midagi põrutavat teada saa, aga ajastu mentaliteedi kujutamise autentsus jätab sügava mulje. Möödunud sajandi neljakümnendate aastate kujutamisel räägivad ilmselt kaasa autori mälestused („Pääle sõta“, „Kauge suvi“). Kui Traat asub veel kaugemate aegade kujutamisele, jäävad luuletused ähmasemaks („Katsku aigu“, „Unevirvessin“, „Itk“).

Ometi ei valitse kogus kadunud aegade meenutamine. Vastupidi, tänapäevateemal luuletustel on suur osakaal. Autori hinnang meie aja kohta on palju selgem rõhutatult neutraalsest ja üksikasjadele keskendatud minevikudimensioonist. See hinnang on skeptiline ja pessimistlik. Leidub nii irooniat kui masendust. „Ku auto käimä ei lää, sis naka minemä jalksi. / Kõnni, paks oimane miis! Tuu tege sulle pal’t ääd“ (lk 67). „Ülembklass oit omaette. / Alambide vettinu nahk / alvustaden turule tuvvass. / Keskmidse kaesse päält“ (lk 68). „Es mõista miis, naine es talpa, et aig om ärä muutnu, / kooluss joonusit nii pallu, et miilde ei jää“ (lk 66). „Eakas paljaks sööb riigi, / kasigu kirstu või urni!“ (lk 54).

Paralleelne minevikus ja olevikus liikumine annab kogule tuntava omapära. Näiteks „Emä mure“: kunagi Kureküla poest ostetud kaks nuga on väga teravad, kuid mitte roostevabad. Uues keskküttega korteris aga pole tuhka, et neid pärast märjakssaamist hõõruda. Või „Priiuse poole“: halli habemega mees, endine repressiivorgani tööriist, rulatab. Ent noorust tagasi ei saa, tuleb Peraline, kes jätab nii õiged kui kõverad ühtemoodi söögist ja süütundest ilma.

Sama palju kui ajaränd köidab autori pidev vaatenurkade vaheldumine. Eriti põnevad on need luuletused, kus justkui mitte millestki sünnib midagi – autor alustab igapäevase miljöö ja meeleolu kirjeldusega, viimased read avavad aga uue maailma. Olgu selleks autoõnnetus („Sükäv üütund“), Nikolai Baturini meenutamine („Tähtraamat“) või tartlase tarkus ilma oigamata oma sängis surra („Tartlase tarkuss“). Aga vähem meeldejäävad ei ole needki tekstid, kus sündmused kohe aset leidma hakkavad: „Tuule kõne“, „Maamiis nink maaparandusspetsialist“, „Kõvverde kasunu“.

Leidub puhast ja irdriimi, leidub palju riimita luuletusi. Rütmiliselt püsivad kõik kindlalt koos, sisulisest keskendatusest rääkimata.

Mats Traat on ikka olnud eepiline luuletaja. Tema poeesia on ratsionaalne ja klaar, seevastu kui tema proosas poeetilist kujundlikkust või fantaseerimist ei kohta (sugestiivsust ehk küll). Ilmekaimaks näiteks kahe žanri ühendamisest on „Harala elulood“ (1976). Samalaadset isikuloolist kokkuvõtlikkust leidub ka „Taivatäies …“, ehkki siin pole enamasti tegu epitaafidega („Tädi Maali“, „Onu Kusta“, „Kooliveli“). „Taivatäie …“ teemadelt ja meeleolult täiesti erinevaid luuletusi seob täpsus, objekti kujutamine intiimse ning universaalse paradigma murdepunktis. See oli/on nii ega saa kuidagi teistmoodi olla: „Mia kasvi muutuste keskel, / näije ütte ku tõist. / Tuul undass refrääni, / nii kuis vähäki mõist“ (lk 23).

Kui peatuda lugemisel tekkinud assotsiatsioonidel, siis näiteks Anna Haava Kodavere murrakus „Vai sedasi saad mehele!“ tundub olevat sugulane mitme „Taivatäie …“ vaimukama olupildiga. „Idüll“ tuletab meelde Heiti Talviku suveööluulet. Kui nende kolme autori vahel mingit ühisosa otsida, siis täpsus, ilmekus ja lakoonilisus võiksid selleks olla küll. „Üits tükk viil elutiid kävvä. / Tuud ei saa tõistele kinki!“ (lk 20).

Luulekogu koosneb kolmest osast. Esimesed kaks on sarnased, ehkki ühes domineerivad isiklikud ja teises sotsiaalsed motiivid. Hoopis isevärki on viimane tsükkel, mis koosneb aastatel 1962–1976 muidu kirjakeelsetes raamatutes üksikult ilmunud murdeluuletustest. Esimese kahe taustal mõjub see pisut kerglaselt. „Vai sa issand, küll na uiguva! / Plaksu käivä usse iin. / Trepist üless-alla tuiguva, / musu andva maja iin“ (lk 80). „Ärä kõrvet kindsu, säl’lä – / lõun oll ütlemada ää. / Nigu visass ussest väl’lä, / joh vist esi vanass jää“ (lk 86). Ometi pole ei toona ega hiljemgi kellelegi pähe tulnud Traadi loomingut kerglaseks tembeldada. Üheks ootamatu mõju põhjuseks on kindlasti luuletuste sirgjooneline riimilisus, aga teemadki tunduvad vähem kaalukad kui ülejäänud raamatus. Näib nii, et muutunud on nii aeg kui autor, vaid vähesed viimase tsükli luuletused vastavad eelmiste meeleolule, näiteks „Külv“ ja „Ajalugu“.

Lõpetuseks ei pääse taas mööda Runnelist (1992).2

Kui Tartu tänavail ma kohtan Indrek Udet,
mul jumal teab mispärast meelestub Mats Traat,
kes vemmeldas „tõe mahavaikimise konnakudet“
noil aegadel, kui ta veel polnud taat.

Traat on nüüd 28 aastat rohkem taat olnud ja verbaalse nuhtlemise arsenal on pigem kasvanud. Vemmeldamine kui füüsiliselt ja vaimselt kurnav tegevus on asendunud täpsete üksiklaskudega väikese gabariidiga tulirelvast. Ent tuntavad on ka rahunemis- ja leppimismeeleolud: kõik on kunagi tulnud, kõik on kunagi olnud, lõpuks jääb ikka järele ainult taevatäis linde.

1 Hando Runnel, Vanad sõbrad. Ilmamaa, 2015.

2 Hando Runnel, Üle Alpide. Ilmamaa, 1997.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht