Mis on lahti?

Ene Vainik

Vahur Laiapea, Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest. Koostanud Urmas Sutrop. EKI ja TÜ toimetiste sari “Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast”, nr 1. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 128 lk. Raamatu juurde kuulub DVD Vahur Laiapea dokumentaalfilmiga “Tummfilm kurdist tüdrukust” (Ikoon, 2005, 40 min).  Vahur Laiapea raamat “Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest” avab eesti keele instituudi ja Tartu ülikooli ühise antropoloogilise ja etnolingvistika toimetiste sarja. Viipekeelehuvilistel – olgu siis lingvistidel, pedagoogidel, kuulmispuudega inimestel või muidu asjaarmastajatel – on nüüd võimalik ühtede kaante vahelt leida kõik Vahur Laiapea viimase 15 aasta selleteemalised kirjutised. Pedagoogilise kogemusega autori näol (Porkuni kurtide kool 1983–1994) on tegemist kahtlemata ühe pädevama isikuga ka eesti viipekeele teoreetilise mõtestamise osas, kelle töödele nooremad uurijad on palju toetunud.

Raamat on mitmetahuline: avatakse viipekeele olemus lingvistilise nähtusena, kõne all on eesti kurtide kogukonna õigus tunnustamisele ja iseolemisele (viipe)keelelise identiteedi alusel ning meditsiinitehnika arenguga kaasnevad ohud sellele vastformeerunud iseolemisele. Eri huvidega lugejale teeb raamatu aines orienteerumise lihtsamaks selle temaatiline liigendus, kuivõrd kirjutised nendel kolmel peateemal on koondatud loogiliselt järjestatud peatükkidesse “Viipekeelest”, “Kurtidest lastest ja nende keelest” ning “Meditsiin kuulmise eest ja kurtuse vastu”. Veel täpsemate huvidega lugeja olnuks koostajale tänulik indeksi eest, mis juhataks, kust mingi mõiste täpsemat käsitlust raamatust kiiresti leida. Viipekeel kui nähtus leiab käsitlemist eri distsipliinide, nt pedagoogika, didaktika, (sotsio-, neuro-, psühho-)lingvistika, defektoloogia jne lõikumiskohal ja sestap on tarvitusel ohtralt termineid, mille puhul aineala taustata inimesed vajaksid kindlat pidepunkti, kust nende täpse tähenduse juurde tagasi pöörduda. Kuigi me võime arvata, et teame näiteks, mida tähendab sõna kurt, hõlmab mõiste ühes artiklis ainult kurdina sündinuid ja varakurdistunuid (lk 39) ning on teise artikli joonealuses määratletud hoopis sotsioloogilise kriteeriumi alusel (hõlmates isegi kuuljaid, lk 24). Mõistesisu muutumine käsikäes mõistmise arenemisega on loomulik, ent vajaks võib-olla ilmsemat osutust.

Vahur Laiapea peamine sõnum on, et viipekeel on loomulik keel nagu iga teinegi, mis on ja peaks edasi olema kurtide laste ema- või esmakeel. Viiplevaid kurte ei tuleks käsitleda ega määratleda meditsiini raames, vaid kultuurilise grupina, keelevähemusena. Postulaadil on didaktilised järeldused kurtide hariduse osas, mida tuleks autori arvates anda viipekeeles. Kurtide lõimimist kuuljate ühiskonda ja kõneldava-kirjutatava eesti keele õppimist tuleb küll soodustada, kuid mitte eelistada viipekeelele. Kuulmispuude tõttu on kurtidel lastel olemas esimese keele omandamiseks vajalik sensoorne (visuaal-kineetiline) tundlikkus ainult viipekeele jaoks, eesti keelt tuleks õpetada teise keelena. Kuulmisimplantaatide paigaldamine ei pruugiks tähendada viipekeele peatset käibelt kadumist, vaid viipe-eesti-kakskeelsuse kujunemist.

Viipekeele iseväärtuse ja staatuse tunnustamine eeldab avarapilgulist lähenemist ja on aegade vältel teadlastelt nõudnud koguni mõnede selliste baasmõistete nagu keel (lk 16-17) või emakeel (lk 14) ümbervaatamist. Raamat annab eesti viipekeele näidete toel hea teoreetilise ülevaate sellest, mis on teada viipekeele olemusest ja selle uurimisest-mõtestamisest lingvistika raames. Samuti leiame siit autori uurimuse eesti keele mõjust mõnedele viipetüüpidele eesti kurtide viipekeeles (lk 66–73).

Autori teaduslike artiklitega varasemast perioodist (1989–1994) astub dialoogi tema tänapäevane (2005–2007) vaade eesti kurtide kogukonna ja viipekeele võimalikule hääbumisele. Raamatule lisatud autori film “Tummfilm kurdist tüdrukust” ei ole kindlasti pelgalt illustratsioon viipekeele käsitluse juurde, pigem on see raamatu empaatilise raami edasiarendus: näeme, mida toob kurdi lastekodulapse Ragne ellu kuulmisimplantaat. Autori huvi visuaalkineetiliste väljendusvahendite vastu on arenenud viipekeele lingvistilise kirjeldamise juurest eluga toimetulemise antropoloogilise dokumenteerimiseni. Laiem üldsus tunnebki Vahur Laiapead viimasel ajal rohkem sotsiaalse suunitlusega dokumentaalfilmide produtsendi ja autorina (“Hing on sees”, “Inimene pole kala”, “Teisel pool pidalitõbe”).

On tähenduslik, et nii nagu viipekeel isegi, on ka kõnealune käsitlus multimodaalne: kirjutatud tekstile on lisatud liikuvad pildid, teksti informatiivsele ja teaduslikule väärtusele sekundeerib autori isiklik kohalolek ja inimlik kaasaelamine.